Webbyt
 
 
   
English
Uudised
Birma ja Tai 2016
India 2015
Ali Baba Aasia rännakud: India
Ali Baba Aasia rännakud: Kagu-Aasia
Ühe euroga Pärnust Prantsusmaale
Vietnami ja Kambodža reis
Eestikeelsed reisiportaalid
Ingliskeelsed reisiportaalid
Hääletamine
Autoturistile
Ilmaportaalid
Kohalik aeg
Reisiraha
Reisijate õigused
Geograafiamängud
Vaatamisväärsused
Usupühad
Festivalid
Näidismarsruudid
Ingliskeelsed dokfilmid ja reisisaated
   
 
Webbyt
 
Vietnami ja Kambodža reis
EST » Seljakotirändur » Vietnami ja Kambodža reis
SisukaartPrindi
     
 

Kokkuvõtteks

Olen esmaspäeva pärastlõunast alates Eestis. Siinne aeg on Vietnami omast viis tundi maas, seetõttu kipun magama jääma õhtul kella üheksa ja ärkama hommikul kella viie paiku.

Kaotasin reisides kolm kilo. Vietnami ja Kambodža toit on tervislik, 30 kraadises lõunas ei tahtnud keskpäeval suurt midagi süüa. Kohalikud toiduportsud on väikesed, näiteks kevadrulle pannakse taldrikule sõltuvalt nende suurusest kuus kuni kaheksa tükki.

Mis meeldis? Läbitud sihtkohtadest jäi kõige parem mälestus Sihanoukvillest, Angkori templitest, Mekongi deltast ja Sapast. Sihanoukville oli mõnus aja mahavõtmiseks, Angkor ajaloo ja Mekong delta lõunamaise põllumajandusega tutvumiseks. Sapa võlus maalilisuse ja mägirahvaste külaeluga.

Mis ei meeldinud? Molutamine Halong City sadamas, Nha Trangi – Hoi Ani “luksusbuss” ja suurlinnad. Phnom Penhil, Saigonil ja Hanoil pole otseselt häda midagi, kuid väiksemad kohad on armsamad.

Kuidas reis sujus? Erilisi ootamatusi ette ei tulnud. Kodus tehtud reisikavaga võrreldes jätsin vahele Hue, et Sapaga mitte üleliia kiirustada. Kuulates teiste kogemusi ja nähes Hue bussijaamas vihma sadamas, arvan, et see otsus oli õige.

Kuidas reisikava tegelikkusele vastas? Peaaegu 100%. Hanoi lennujaamabussi leidsin hõlpsalt, Saigoni omaga oli natuke probleeme, siselend ja linnadevaheliste bussipiletite ostmine ei valmistanud mingeid probleeme.

Öömaja? Öömajaks valisin mõnikord kodus valmis vaadatu, mõnikord midagi kohapealt. Hea oli lihtsalt piirkonda teada, täpne hotell polnud oluline. Kasutasin nii tiiviku kui konditsioneeriga varustatud üheseid tube, kus oli suur voodi, kitsuke duši- ja WC nurk, nigel vaade, telekas, mida vaatasin harva ja mõnikord külmkapp. Enamasti oli toas ka wifi signaal, mis oli sageli nõrk ja kõikuva tugevusega. Üle 10 dollari öö ma öömaja eest ei maksnud, kõige odavam oli vist 8.

Söök-jook? Super. Muidugi võis mõnikord konditükkidega liharoa otsa komistada või saada oodatust natuke väiksema portsioni, kuid reeglina olid toidud väga maitsvad ja odavad. Sõin nii dollari-pooleteise eest tänaval kui seitsme-kaheksa dollari eest kallimates restoranides. Eriti meeldisid mereannid, kõrvale õlu või mangomahl.

Tervis? Korras. Vahepeal oli kõht natuke lahti ja et bussisõit mugavam oleks, võtsin paar tabletti kohapealt ostetud Imodiumi. Ka unerohutablette ja –kapsleid ostsin paaril korral, et paremini magama jääks.

Ostud? Mõned suveniirid, paar paari teksaseid, maitseained, väike seljakott. Peamiseks müügihitiks olid väikeste naiste väikesed rõivad, mis meie mõistes kõlbavad pigem tüdrukutele. Nr 38 number teksaseid oli, aga mitte kõikjal, jalanõudel jooksid numbrid 43-44ni.

Reisi üldkulu? 1403 eurot 29päevase reisi eest. Sellest lennukipiletid 581 (Hanoi 541 ja Hanoi-Saigon 40), viisad 69, kindlustus 53 ja 700 eurot kohapeal elamiseks. Ühe päeva kohta tegi see keskmiselt 24 eurot ehk 31 dollarit. Eurosid tasub dollariteks või kohalikuks valuutaks vahetada Aasias või võtta pangaautomaadist raha välja.

(21.03.2012)

Pettus Halong Bays

Reisi eelviimane päev läks täielikult aia taha. Halong Cityst ei väljunud merele ükski laev ning kogu päev koosnes ainult sõitmisest ja ootamisest.

Ostsin hotellist ühepäevase Halong Bay ekskursiooni. Mina maksin selle eest 20 dollarit, bussis kohatud venelastele õnnestus sama reis 37 dollariga kaela määrida.

Ekskursioon pidi algama kell 8. Pool tundi hiljem tuli giid hotelli juurde ja viis mind bussi. Olin esimene, tund aega hiljem õnnestus lõpuks rahvas hotellidest kokku korjata. Nagu siinmail tavaks, tuubitakse väikebuss viimse võimaluseni täis, isegi vahekäigus on klapptoolid.

Sõit Halong Citysse kestis kolm ja pool tundi. Vahepeal tehti söögi, WC ja kauplusepeatus, ilma selleta ei möödu ükski sõit.

Veidi pärast kella ühte olime lõpuks Halong City sadamas. „Viis minutit,“ ütles giid ja kadus kuhugi pooleks tunniks. Selgus, et ühtedel õnnetutel inimestel väljus lennuk Hanoist õhtul kell 21, need viidi kähku minema.

Edasi kutsuti ekskursiooni ostnud turistid laevale. Nende seas oli jaapanlasi, taisid, hollandlasi, venelasi, austraallasi ja isegi kaks leedukat.

Laev sõitis kümmekond meetrit ja peatus teise laeva juures. Kuue inimesega laudadele toodi kauss riisi, juurvilju kümnekonna lihatükiga, veel juurvilju ja üks kala. Joogid pidi ise ostma. Õlu maksis 1,5 dollarit, tavaliselt saab selle Hanoi restoranides dollariga. Ühtlasi pakuti kaelakeesid ja muid vidinaid.

Pärast sööki algas ootamine. Kui pool tundi oli möödunud, küsisin giidilt, miks me ei liigu. „Sadamavõimud ei luba praegu, ootame,“ kõlas vastuseks. „Miks?“, jäigi esialgu täpsustamata, sest giid haaras telefoni järele. Meri oli laudsile, tibas kerget vihma ja nähtavus oli vähemalt paarsada meetrit.

Kella kolmeks oli selge, et täna me merele ei pääse. „Udu,“ selgitas giid. „Aasta tagasi põrkasid kaks laeva koobaste juures kokku ja hukkus paarkümmend inimest.“

Ma ei hakanud täpsustama, kas Vietnamis navigatsiooniseadmeid ja tulesid kasutatakse. Kihnu praam väljub küll tunduvalt hullema ilmaga. Kui udu, siis udu, aga läheks siis Hanoisse tagasi.

Ei. Giid ootas veel tund aega ja viis rahva kaldale. Inimestele lubati osa ekskursioonirahast tagasi maksta. Kui palju, otsustavad kõrgemad ülemused. Maksab koht, kus ekskursioon on ostetud, mitte reisi korraldanud Joy Travel.

Kaldale jõudes nägime, kuidas ekskursioonigruppe ikka veel laevadele veeti. Lõunad ja pooleteistdollarine õlu on vaja ju ometi maha müüa, et reisifirmad kahjumisse ei jääks.

Pärast inimeste kaldale viimist kadus giid kuhugi tunniks ajaks. Venelased asusid odavamat õlut otsima, kahest leedulannast ja ühest jaapanlannast koosnev seltskond klappis veinipudeli.

Hotelli andmetel pidanuks tagasisõit algama kell 16.30. Algas kolmveerand tundi hiljem. Kell 21 olime lõpuks Hanois.

Loomulikult ei teadnud hotellis ekskursioonilaua taga istuv mees midagi ja ütles, et boss homme otsustab. Järgmisel päeval ütles boss, et tulgu ma pärast 11, seni ta täpsustab, mis juhtus. Lõpuks sain 20 dollarist tagasi 15, mis tegelikult pole halb tulemus, sest kauplemine hakkas viiest.

Minu arvates on turismifirmadel ükskõik, kas merele lubatakse või mitte. Nende sissetulek sõltub busside täistuupimisest, kasinast lõunast, kallitest jookidest ja müüdud suveniiridest. Kõik kindlasti viie dollariga ei pääse, osa turiste ei viitsi oma raha järgmisel päeval pool päeva oodata, osa lepib poole või vähemaga.

Täna õhtul alustan tagasiteed koju.

(18.03.2012/21.03.2012)

Vietnamlased peavad koolitoidu eest maksma

Liberaalne Eesti suudab lastele koolitoitu tasuta anda. Kommunistlik Vietnam selleks võimeline ei ole. Hmongide lapsed peavad Sapa lähedal asuvas Lao Chai külas tasuma koolitoidu eest 3000 dongi päevas. See on küll vaid 11 eurosenti, kuid ka nende vanemad teenivad ainult 111-148 eurot kuus.

2600 elanikuga külas on kolmeaastane algkool. Edasi tuleb neljaks aastaks minna kaugemale. Mõlemad kooliastmed on tasuta. Leidub neidki, kes koolis pole käinud, kuid see-eest natuke inglise keelt oskavad. Elu õpetab: kui sinu peamiseks sissetulekuallikaks kudumite ja suveniiride müük, on vaja vähemalt rahanumbreid tunda ja turiste ostma meelitada.

Mägedes elavad mustad hmongid ja zaod peavad sigu ja kanu, osades peredes on ka härg. Eriti kasin näis olevat Hiinast sisse rännanud zaode elu – üks naine tunnistas, et nad on liiga vaesed perre 912 dollarit maksva rolleri ostmiseks.

Majapidamised on kitsad ja näikesed, noored kipuvad linna. Elatakse keskmiselt nelja-viie lapsega peredes, koos mehe või naise vanematega.

Vaesust aitavad leevendada turistid, kes kudumeid ja suveniire ostavad. Ligi kümne dollari teenimiseks võttis minu teejuhiks sattunud 19aastane Ma juba varakult ette kolmekilomeetrise teekonna kodukülast Sapasse, aastane laps seljas.

Jalutasime mäest alla, mis kohati oli üsna libe. Kukkusin märjal savil libisedes istuli ja olin hiljem ettevaatlikum.

Ma sõnul söövad nad peamiselt riisi ja juurvilju, korra-paar nädalas sea- või kanaliha. Pulmadeks kinkis mees talle rahvariided ja raha. Summat ei tihanud küsida.

Ajaloomuuseumist mäletan, et mõnikord kingitakse ka teed ja beetlit. Ma selgitas, et beetlit närivad ainult vanemad naised ja tänapäeval on kõige oodatum ikkagi raha.

Ka meie kahepäevase ekskursiooni grupijuht Ne oli pärit Lao Chai külast. Tema unistuseks oli ülikool, kuid seni polnud ta tasulisteks õpinguteks veel raha suutnud koguda. Õppemaks on Ne andetel ligi 300 dollarit aastas.

Jalutuskäik läbi Muong Hoa oru oli maaliline. Õnneks tuli ka päike välja ja hajutas eelmise päeva udu. Tee ääres mäeservadel paistsid terrasspõllud, kus kasvatatakse riisi, loomasööta ja muud eluks vajalikku. Betoonsild üle Muong Hoa jõe oli ligi kuue meetri laiune, käsipuudeta sillal ukerdasid nii rollerid kui inimesed.

Mustade hmongide külla jõudnud, pakkus igaühe teejuht kaela- ja rahakotte, mütse, linikuid jpm, mida ta kogu tee oli bambuskorvis seljas tassinud.Ühe Zao naise sõnul valmistas tema mees sellist korvi kolm päeva. Võõralt osta oli ebaviisakas: kui teiste külaelanike kaupa vaatasin, tuletas üks naine kohe meelde, et oli mul mäest alla aidanud tulla.

Uudistasime külakooli ja elamuid, lapsed mängisid väljas keksu ja ajasid üksteist taga. Hajaküla elamud olid pisikesed, keegi meid oma elamist vaatama ei kutsunud.

Pärast lõunasööki võtsid meid Lao Chai küla servas vastu zao naised, punased rätikud või turbani moodi peakatted peas ja bambuskott koos kepiga seljas. Teekond viis Ta Vani külla, mis väljanägemiselt eelmisest suurt ei erinenud, ent seal elas vaid 600 inimest.

Üksteise keelest mustad hmongid ja zaod aru ei saa. Tundus, et zaod on veidi tõrjutumad või elavad nad lihtsalt keskusest kaugemal ja veelgi vaesemalt.

Igatahes väga palju suveniire zaodel meile enam müüa ei õnnestunud. Andsin end saatnud 41aastasele naisele lihtsalt veidi raha, sest mütsikeste ja linikutega polnud midagi peale hakata.

Õhtul sõidutati turistid väikebussiga Lao Cai linnas asuvasse raudteejaama ja pandi Hanoi öörongi peale. Kupees ei tahtnud voodi peal asuv tuli välja lülituda. Vagunisaatja lubas kutsuda elektriku, kui see poole tunni jooksul polnud tulnud, urgitsesin kääridega lambil katte maha ja keerasin pirni välja.

(16.03.2012)

Hmongide terrassipõllud Sapa lähedal.

Hmongide terrassipõllud Sapa lähedal.

Sapat katab udu

Ärkasin seetõttu, et vagunis pandi järsku tuled põlema. Uimasena asjad kokku korjanud, kiirustasin seljakotiga peasissepääsu juurde, kus ootas Sapa Summiti esindaja.

Olen kaheks päevaks ostnud ekskursiooni, mis sisaldab Hanoi ja Lao Chai edasi-tagasi öörongipileteid, kohalikku transporti, üht ööbimist, kõiki söögikordi ja nelja mägirahva küla vaatamist. Lao Cai on Sapast 38 kilomeetri kaugusel asuv rongijaamaga küla, Sapa ümbruses elavad hmongid jt mägirahvad.

Pärast majutamist antakse väikestele gruppidele teejuht, et minna jalgsi Sapast kolme kilomeetri kaugusel asuvasse Cat Cati külla. See, ligi 500 elanikuga küla on esimene, kuhu turistid Sapast satuvad.

Tee viib alguses allamäge. Tagasi tulles ootab ees tunnipikkune tõus, kes tahab, võib dollari eest Sapasse sõita.

Kahjuks on hommikupoolik udune (keskpäeval tuli päike välja) ja terrasspõllud on mattunud vinesse. Kohalike eesmärgiks on meile midagi müüa, giid aga viib grupi esmalt külahaiglasse.

„No siin Eesti naised küll sünnitada ei tahaks,“ mõtlen sünnitustooli vaadates. „Perepalati“ seinal on plakat, mis hoiatab AIDSi eest, voodi ise ja kogu muu sisustus on üpris eemalepeletav. Giidi sõnul püüavad hmongid sünnitada mitte üle kahe lapse, sest muidu satuks pere vaesusse.

Külas paterdavad pardid ja sead, mäeserval asuvaid majapidamisi ümbritsevad tokkaiad. Majapidamised, mida seest näeme, on pimedad ja suitsused, vanem naine ketrab lõnga.

Kudumid värvitakse siniseks ja müüjate näpud on sinakat tooni. Lugesin enne sõitu, et kui midagi osta, tuleks see hoolikalt pakkida (et värvi ei annaks) ja kodus üritada värvi soolalahuses kinnistada.

Giid juhib tähelepanu kaalkaevule, millega riisi pestakse. Ise on ta rahvuselt hmong, aga mitte siit külast ning räägib, et kõiki olulisemaid asju teeb küla koos.

Küla servas on paarikümne meetri kõrgune kosk, mida turistid pildistavad. Näha saab kohalikke tantse ja pillimängu, milles kujutatakse mägirahvaste turulkäimist jt ettevõtmisi.

Pärastlõunaks jäeti aega endal Sapaga tutvuda. Homne ekskursioon peaks olema pikem ja kestma hommikust õhtuni.

(14.03.2012)

Hmongi naine

Hmongi naine ketramas.

Suurlinn vajab harjumist

Eile ei viitsinud ma Hanoi vanalinnas suurt kusagil käia, tutvusin rohkem ümbrusega. Täna on piirkond tuttavam: käisin isegi jalgsi ligi kolme kilomeetri kaugusel asuvas Vietnami ajaloomuuseumis ja Vietnami naiste muuseumis. Kuigi tänavatel siblib palju rahvast, on kaardi abil siin üsna lihtne orienteeruda.

Hommikupoolikul sõitsin rolleri tagaistmel Kirjandustemplisse. See Konfutsiusele pühendatud tempel asutati aastal 1070 mandariinide õpetamiseks ja on tänapäevani vietnamlaste üks lemmikkohti.

Tugevate Hiina mõjudega templis on muru sisse kasvatatud kujundid ja sõnad ning loomulikult palvekoht, kus Konfutsuiselt head õpiõnne palutakse. Poes müüdavad suveniiridki olid seninähtutest kõige nägusamad.

Naistemuusem andis päris hea ettekujutuse Vietnami naiste elust. Eriti meeldis mulle üks dokumentaalfilm, kus turumüüjad rääkisid, et tõusevad kell 1-2 öösel üles, võtavad kell 3-4 koha ja kauplevad kella 17ni. Selline töö võimaldab saata kodukülla nädalas 20 dollarit. Elatakse üksi 0,35 dollarit maksvates kombinaatides ja enamasti on nad maalt linna tulnud seetõttu, et veidigi rohkem haige mehe ja/või laste heaks teenida.

Huvitav polnud mitte üksnes tänapäev (aus ja informatiivne film on näide Vietnami sõnavabaduse piiridest), vaid ka pulmakombed, lapse sünnitamine ja muu naiste eluga seonduv. Kui vähemusrahvad valmistuvad pulmadeks hoolikalt ja kulutavad palju raha, siis tavalise külanaise pruudikinkideks võivad olla lihtsalt beetel, pähklid, alkohol ja tee. Muidugi kaunilt pakendatuna.

Ajaloomuuseumis sain teada, et esimesed inimeste jäljed pärinevad Vietnamis aastatest 400 000 – 300 000 eKr. Väljapanek oli kohati eklektiline ja väheste ingliskeelsete selgitustega. Hanoi ümbruse kivikirvestele ja hammastele järgnesid 2.-3. sajandi potid, sis hüpati esimese aastatuhande lõppu, kus vietnamlased pidid end hiinlaste vastu kaitsma.

Sain küll teada hulgast kangelaslikest lahingutest, aga kas hiinlastel õnnestus Põhja-Vietnam vallutada ja mis edasi juhtus, jäigi selgusetuks. Edasi mindi juba 19.-20. sajandisse. Champa kultuur tundub olevat igatahes vanem, hiljem on vietid nad endasse sulandanud. Tänapäeva Lõuna-Vietnam on aga sootuks hiljuti riigiga liidetud.

(13.02.2012)

Hanoi vanalinna tänavaelu

Hanoi vanalinna tänavaelu.

Päike kadus ära

Olen esmaspäeva hommikust saadik Hanois. Neljatunnine sõit läbi mägede Hoi Anist Huesse ja 14 tundi kestnud Hue-Hanoi ööbussireis kulgesid normaalselt. Sinhtourist on hea firma, tegi õhtul söögipeatuse ja hoidis tualeti bussis avatuna. Kui reisijatele teekonna alguses veepudelid ja märjad salvrätid jagatakse, on see märk heast teeninduskultuurist.

Ilm kiskus Huest alates pilvisemaks. Kui pärast Hoi Ani võis veel uudistada rannajoonele kerkivad suuri puhkevillade komplekse, siis Hues käisid inimesed jopedega ja tibas seenevihma. Temperatuur võis olla 16-18 kraadi.

Täna on Hanois 20 kraadi ringis, kuid eestlastele mõjub see nagu 15kraadine pilvine ilm. Ei saja (ka siinkandis on sageli seenevihmasid), mina käin fliisiväel, kohalikud õhukeste jopedega.

Vietnami pealinn Hanoi on hiigelsuur, turistid peatuvad enamasti vanas kvartalis. Ka see on üsna lai ala: mina olen kvartali põhjaservas Long Bieni bussijaamale lähemal, kvartali süda on siit kilomeetri-pooleteise kaugusel Hoan Kiemi järve läänekaldal.

Hommikul oli vanas kvartalis päris raske liikuda. Kõnniteedel kaubeldi ja hoiti mopeede, sõidutee servas silblisid jalakäijad, pakikandjad, jalgrattad, mopeedid jpt. Kui auto või buss tuli, oli vaja tee serva tõmbuda. Sellega tuleb liikumiskiiruse valimisel arvestada.

Sarnaste kaupade müüjad on koondunud kindlale tänavale. Nende asukoht on võõrale nagu loterii – oleks võib-olla midagi ostnudki, aga tõmbelukku mul vaja ei läinud.

Tellisin homme õhtuks kolm ööd ja kaks päeva kestva Sapa ekskursiooni. Ööd on rongiga 296 kilomeetri kaugusel asuvasse Lao Caisse ja tagasi sõitmiseks, ühe öö olen Sapas hotellis.

Hanois pole ma veel midagi külastanud. Puhkasin ööbussisõitu välja, käisin läheduses oleval Dong Xuani turul (peamine müügihitt oli väikeste naiste rõivad) ja ostsin riisipaberit. Lõunat sõin koos kohalikega väikestel pinkidel väikese laua taga, saades selgeks, et pakutav on riisipaberis praetud hakkliharullid.

Tean, et osad eurooplased ei kiida sellist tänavatoidu proovimist heaks. Kui müüja tõstab asju kinnastega ja toit on tulelt läbi käinud, on see minu arvates sama kindel nagu kallites restoranides. Te ei näe ju, millised sanitaartingimused seal valitsevad, tänava ääres on kogu protsess nagu peo peal.

Pooltoorest munast pean siiski targemaks hoiduda. Samuti ei osta liha või kala, mille valmistamist oma silmaga ei näe.

(12.03.1012)

Vietnami miljonitüdruk

Istun Hoi Ani kohvikus ja joon ligi pool eurot maksvat mangomahla. Ettekandja seda endale lubada ei saaks, vähemalt sama hinnaga.

Küsisin eile ühelt teiselt ettekandjalt, kui suur ta palk on. „Miljon“, kõlas vastuseks. Arvestades euro ja Vietnami dongi kursiks ligi 27 000, teeb see 37 eurot. Kuus, mitte nädalas, küsisin üle.

Ettekandja tuli ise uudistama, kust ma pärit olen. Eesti ja endine Nõukogude Liit ei öelnud talle midagi, küll aga sai Rootsi, Soome ja Venemaa abil asukoht paika pandud. Väljanägemist vaadates arvasin, et ta on 10-13aastane laps. Selgus hoopis, et 21aastane tudeng, kes õpib austraalia inglise keelt ja üritab igal võimalusel seda praktiseerida.

Ausalt öeldes oli minu inglise keel parem, kuigi olen keskkoolis ja ülikoolis õppinud saksa keelt. Vietnamlaste hääldus on kohutav, „Vabandage“ kõlab nagu „Suudle mind“ (X kiss me). Mitte ainult sel tüdrukul, aga paljudel.

Uudistasin, kui kaua ta keskkoolis õppis ja sain vastuseks kaheksa aastat. Selgitasin pikalt, et kui mina koolis käisin, pidin samuti pioneerikaelarätti kandma ja teisest klassist alates vene keelt õppima, aga ma pole kindel, kas ta kõigest aru sai.

Tänavateenindajatega võrreldes oli ta sõnavara siiski pisut suurem. Vähemalt oskas selgitada, et kohalik kookoskook ei ole nagu küpsis, vaid ikka natuke suurem. Enamik oskab öelda ainult teenuse nime, rahanumbreid ja tervitada.

My Soni giidi sõnavara oli natuke suurem. Võrdles end Michael Jacksoniga, tegi lolli nalja, ent vähemalt oskas champade kultuuri selgitada. Temagi puhul üllatusin esmalt, mks ta mind suudelda tahab.

(11.03.2012)

My Soni külastamine

Võtsin tänaseks ekskursiooni Hoi Anist 35 kilomeetri kaugusel edelas asuvasse vanasse champade pealinna My Soni (hääldus mi son), mis nagu Hoi Ani vanalinngi on UNESCO maailmapärandi nimekirja võetud.

Champad olid Vietnami lõunaosast Mekongi jõe suudmest riigi keskossa liikunud rahvas, kellega khmeeride kuningriik tuhat aastat tagasi sõdis. Neljanda sajandi lõpust hinduistliku religioosse keskusena kasutusel olnud kohas pole eriti elamuid, preestrid ööbisid majade (kõik polnud neist templid) ülalt kitsamaks muutuvas ülaosas. Andis ronida, nagu munkadel koopasse.

Giid näitas kohta, kus nii mehed kui naised oma suguelundid piima sisse kastsid ja hiljem lingast välja voolanud piima religioosseks otstarbeks kasutasid. Ausatati Šivat, et mitte selle pahameelt pälvida. Hiljem segunes hinduism budismiga.

My Son oli kasutusel 13. sajandini, siinsed tekstid on sanskriti keeles. Aastatel 1960-1975 toimunud Vietnami sõja ajal kasutasid vietkongid champade pühamut varjupaigana ja ameeriklased otsustasid seda pommitada. Nüüd on vietnamlastel põhjust osade templite hävitamist ameeriklastele ette heita, nagu muide prantslastele sedagi, et nad kujude pead maha võtsid ja Louvre viisid. Hetkesõbrad on itaaallased, kes aitasid restaureerida, osa tööst on veel pooleli.

Võrdlemisi madalate hoonete külastamiseks kulub ekskursioonigrupiga tund-poolteist. Kuigi giid võrdles seda kohta Angoriga ja nimetas uhkusega, et champad vallutasid Angkori, on siinsed varemed siiski tagasihoidlikumad.

Kivide omavahel sidumiseks kasutati ühe kohaliku taime vedelikku, kaunistused kinnitati kuumutades mee abil. Täpset tehnoloogiat pole siiani avastatud, paarkümmend aastat tagasi rekonstrueeritud seinad kipuvad lagunema.

Tagasiteel külastasime Kim Boni saart, kus on hulk paadivalmistamise, puidunikerdamise ja kangakudumise töökodasid. Paadisõit mööda jöge Hoi Ani külje alla erilist muljet ei jätnud. Teel pakuti riisi juurviljadega ja lisatasu eest jooke.

Hoi Anis käisin veel ajaloomuuseumis ja kavatsen õhtul rahvakultuuri etendust vaadata. Need on osa vanalinna kupongisüsteemist.

Homme pärastlõunal alustan bussiga teekonda läbi Hue Hanoisse, kuhu peaks jõudma esmaspäeva hommikuks.

(10.03.2012)

Pulmapaar My Soni templis lapseõnne palumas.

Pulmapaar My Soni templis lasteõnne palumas.

Hoi An on kena linn

Vaatamata sekeldustele ööbussiga on tänane päev siiski kena olnud. Kõik kaubad on UNESCO maailmapärandi nimekirja võetud Hoi Ani vanalinnas küll veidi kallimad, kuid vanalinn ise on väike ja mõnus.

Ostsin juba hommikul kuut vaatamisväärsust sisaldava vanalinna pileti, millega saab viit kohta külastada. Kuues pidavat vanalinn ise olema. Piletil olevad kupongid kehtivad kolm päeva ja ma ei kiirustanud: käisin esialgu ainult kahes kohas.

Jaapani kaetud sild on tasuta, pilet kehtis ühes vanas majas ja Kantoni välisesinduses. Kahekorruseline elamu oli suhteliselt väike ja pisike, ent ehitusstiilist ja tarbeesemetest andis siiski ettekujutuse. Iga vaatamisväärsus on ühtlasi ka pood, kust isegi Miki-hiirega asjad ei puudu.

Elamus võis uudistada, kuidas rõduuksi suletakse ja uurida puitnikerdistega mööblit. Giidist keeldusin – kõrvalt kuulsin, et väga sisukat juttu ta just ei rääkinud, targem on ise varem interneti vahendusel tutvuda.

Kantoni välisesinduses olevasse templisse panid Hiina turistid viirukeid. Küsisin, kas tempel on taolistlik või konfutsionalistlik. Ütlesid, et taoistlik, aga nemad paluvad lihtsalt head õnne.

Õnne pidavat tooma ka auguga vanad Vietnami rahad jpm vidinad, mida igal pool müüa pakutakse. No nii õnnetu ma veel polnud, et neid osta.

Lisaks templile pakkus rahulikku varjupaika ilus tagaaed. Rikkad hiinlased oskavad kujusid, puid ja taimi omavahel kombineerida, ainult veesilma ei olnud.

Olen ära proovinud kohaliku valge roosi (banh bao vac) ja banh beo. Esimene kujutab endast krevettidega täidetud aurutatud klimpe, teisi pidasin tellides krevettidega täidetud pannkookideks. Mõne üksildase kreveti ja idudega täidetud pannkoogid need olidki, kuid söömine oli tõeline tseremoonia – pirukat meenutavad pannkoogid tuli lõigata pooleks, võtta riisipaberil lahti, lisada kurgiviile, münti jt lehti, keerata rulli ja kasta pähklise maitsega kastmesse. Mämm...

(9.03.2012)

Vaade Hoi Ani vanalinnale

Vaade Hoi Ani vanalinnale.

Valige bussi

„Ma olen naine ega hakka tee ääres kõigi nähes kusema.“ Selline hüüatus äratas mind täna varahommikul, kui bussil oli veel tund aega Hoi Anini sõita. Kahjuks polnud ma enne pileti ostmist täpsustanud, kas uhkete kirjadega „Luxury Open Tour VIP“ bussis ka peldik avatakse ja tulemus oli käes – firmale Cuc Tung kuuluv „luksusbuss“ tegi 12tunnise öise sõidu ajal vaid kolm väljakäigupeatust.

Asi hakkas algusest peale viltu vedama. Bussitäis rahvast ootas tund aega, kuni nende seljakotid bussi tagaossa ja rasked kohalike kaubapakid bussi alla mahutati. Seejärel lasti inimesed bussi ja sõit läks lahti. Mitte keegi ei hoiatanud, et bussi WC on tabalukuga suletud, mitte keegi ei öelnud, millal esimene peatus tehakse.

Kui buss kahe tunni pärast peatus, tõttasid kõik kõrvalteele. „Pissi, pissi“, manitses Soome ema oma kolme last, kes ei saanud esialgu veel millestki aru.

Teise peatuse ajal magasin, kolmanda nõudis üks naine valjult karjudes hommikul bensiinijaamas välja. Esialgu taheti sedagi maantee ääres paar kilomeetrit enne bensiinijaama teha, aga naine hakkas vastu ja keeldus. Kogu buss toetas häälekalt naisterahvast ja reisifirma töölised pidid alistuma.

„Sina oled juht, sa ei tohi viina juua,“ kuulsin korraga üht meest rääkivat. Selgus, et kolm teenindajat olid öö viina visates mööda saatnud.

Hoi Ani bussijaamas olid vastas hotellipakkujad, kuid turistid nõudsid bussifirma esindajat. Algul seda nagu polnudki, aga üks tšehh, kes üks linn varem pidi maha minema, uuris õige mehe välja.

See väitis, et tal pole bussifirmaga midagi pistmist ja tahtis rolleriga ära sõita. Tšehh võttis rollerivõtmed ära. Peaaegu oleks kakluseks läinud, kuni üks teine mees lõpuks rahulolematu turistiga rääkima hakkas.

Kui ma hiljem Hanoi pileteid ostma hakkasin (jätan Hue igaks juhuks vahele), selgus, et WC on ainult Sinhtouristi bussil. Cuc Tungi ja An Phu ilma WCta piletid oleksid olnud nelja dollari võrra odavamad, aga rohkem ma sellist jama kogeda ei tahaks. Lasin veel piletimüüjal arvele kirjutada, et WC on bussis, aga täiesti kindel ei saa milleski olla.

Muide, pileti võtavad siinmail bussifirmad ja ekskursioonikorraldajad ära ning kui te tahate endale mingit paberit, peate ostes seda eraldi küsima.

(9.03.2012)

Käisin champade templis

Eksisin arvates, et Nha Trangis pole peale rannas vedelemise ja lõbustuspargis käimise suurt midagi teha. Kohtasin taas eestlaste Käärti ja Katriniga, kellega koos läksime champa rahvale kuulunud Po Nagar Cham Towersisse.

Nha Trangist paar kilomeetrit põhja pool asuv tempel kuulus champa rahvale, kes elas vietnami keskosas. Tänapäeva Vietnam on põhjast lõuna poole laienenud ja koosneb ajalooliselt kolmest osast. Kuigi Lonely Planeti andmetel on tempel viletsas seisus, ei vasta see enam tõele: pühamu on ilusasti rekonstrueeritud ja väärib igati külastamist.

Kolm suuremat templit meenutasid natuke Hiina omasid, kuid ainult esmapilgul. Ukse ees asuvas urnis viiruki süüdanud, läksid inimesed altari juurde, kus oli nii hinduistlikke jumalaid kui kehakinnitust. Lisaks altari ees lebavale põrsale nägin väljas, kuidas kohalikud viinapitsid täitsid ja need ümberringi tühjaks viskasid.

Muidu on Nha Trang nagu rannikulinn ikka. Suhteliselt palju vene turiste, aga ka paljusid teisi rahvusi. Kohalikud elavad oma elu ja üritavad turistide arvelt teenida.

Täna õhtul jätan Nha Trangiga hüvasti ja lähen ööbussiga Hoi Ani. Seal saab näha prantsuse koloniaalarhitektuuri.

(8.03.2012)

Nha Trangi rand

Nha Trangi rand. Kas turistid soovivad midagi?

Vietnamlaste ööbussid on paremad

Kui ma Kambodžas Sihanoukvillest Siem Reapi sõitsin, pakuti esialgu ööbussis kohta, kus jalad oleks konksu jäänud. Oma meeter kaheksakümnese pikkusega pole ma just hiiglane, kuid kogu bussis oli vaid tagapool kolm-neli kohta, kus sai jalad välja sirutada. Reisisaatja tuli vastu ja andis ühe sellistest, ometi pidin kõrvale pandud khmeeri tütarlapse jalaruumi arvelt veidi laiutama.

Vietnamis Saigonist Nha Trangi ööbussiga sõita oli seevastu tõeline luksus. Paraja pikkusega lamamisistmed, telerid, väike joogipudel, isegi turvavöö ümber kõhu. Oleks lennukis sellised istmed, puhkaks paremini välja.

Välja ma siiski ei puhanud. Ehkki kaks kõrvalistet jäid tühjaks ja valge mees laiutas üksinda tagaosas, rappus buss liiga palju, et korralikult uinuda. Muide, kui Aasias kedagi kõhulahtisus peaks vaevama, soovitan Imodiumi – kohapeal on see odav ja toimib tõhusalt.

Hommikul veidi pärast kella kuut Nha Trangi jõudnud, sõitsin rolleri tagaistmel seljakotirändurite rajooni, kus kohe tuppa lasti. Hommikul uimasena polnud suurt midagi teha: võtsin venelastele orienteeritud Verandas kana-maisisupi, uurisin ümbrust ja üritasin magada.

Hiljem vaatasin üle kohaliku ranna. Vietnami üks kuurortlinnu on koondunud kuue kilomeetri pikkuse ranna ümber, minu öömaja asus just teisel pool rannapromenaadi. Toolidel lebamise eest taheti kaks dollarit. Palusin kaht valget neiut, et nad asjade järele vaataks ja käisin ujumas. Vesi läheb juba paari meetri pärast sügavaks, oli natuke jahedam kui Sihanoukvilles ja soolane.

Muidugi ei puudunud ka kõikvõimalikud kookospähklite, päikeseprillide jne müüjad, ent neid oli vähem kui Sihanoukvilles ja rahvast hõredamalt. Vene mammid arutasid omavahel midagi, hiljem nägin restorani Moskva, mis kuulutas end venelaste kogunemiskohaks.

Meie idanaabreid paistab siinkandis jätkuvat. Osade söögikohtade menüüd on vene keeles, hiljem nägin okeonograafiamuuseumis vene gruppi.

Hotellist ligi kolme kilomeetri kaugusel asuv okeonograafiamuuseum oli suhteliselt niru. Väiksemad kalad olid paigutatud akvaariumitesse, suuremad hoovi peale betoonvannidesse, maja oli üldse ainult laipade päralt. Veel näidati vaalaskala luustikku.

Mulle meeldisid pigem korallid, mis akvaariumites elasid. Ka osade kalade üle ei saanud kurta.

Okeonograafiamuuseumist sajakonna meetri kaugusel asuvad Bao Dai`s villad oli täielik pettumus. Näha sai ainult ühe maja alumisel korrusel eksponeeritud aadliku tarbeesemeid.

Kui templid välja arvata, on suurimaks kohalikuks vaatamisväärsuseks ilmselt lõbustuspark Vinpearl land, kus peaks olema Vietnami suurim akvaarium, köisraudtee, 4D, vettelaskmised jms. Ei tea veel, kas viitsin sinna minna, pole justkui eakohane.

Vietnamlased võitsid partisanisõja

Saigonist ligi 70 kilomeetri kaugusel asuvates Cu Chi tunnelites võis näha, kuidas vietnamlased võitsid 37 aastat tagasi partisanisõja. Osavalt kasutati ära kohaliku maastiku tundmist ja Saigonis asunud ameerika-sõbralik võim pidi lõpuks alistuma.

Kindlasti sõltub iga sõja saatus sellest, kumbal pool on rahva enamik. Ameeriklased sattusid olukorda, kus külaelanikud neid ei toetanud ja sõdisid kõik (ka naised, vanurid ja lapsed) nende vastu. Tsiviilelanikkonna pommitamine asja paremaks ei muutnud.

Vietkongid elasid koos peredega maa all, Saigonist Kambodža piiri poole jäävas üle 250 kilomeetri pikkuses tunnelite võrgustikus. Vaenlase vastu võeti kasutusele esiisade tarkus – kui loom tuleb kallale, tuleb ta teravate bambuseodade otsa ajada. Sama tarkust on nad ajaloos kasutanud prantslaste ja hiinlaste vastu.

Inimeste leidlikkus kõiksuguste lõksude väljamõtlemisel oli lõputu. Astud ja kukud millegi vastu või tungivad bambuseodad sulle kuhugi. Lööd jalaga ukse lahti, lendavad orad sulle munadesse, lööd küünarnukiga, reageerib lõks sellele. Kohalikud oskasid lõksudele viitavaid märke lugeda, võõrad mitte.

Elati käikudes, kuhu pisikesed inimesed mahuvad, pikemad ameeriklased aga mitte. Ka tunnelites olid lõksud, mida ameerika sõduritest „tunnelirotid“ pidid tundma õppima. Tunneleid gaasitati, pommitati süvapommidega ja seal suri üle 10 000 vietnamlase, kuid maa-alust sõda ameeriklased võita ei suutnud.

Meie giid rääkis, et ta kaotas pommitamise tõttu oma ema. Kas ema oli rahulik külaelanik või sõdiv vastaspool, ma küsida ei tihkanud. Vietnamlastel on sõjast oma, ameeriklastel oma nägemus, kuid kindlasti hukkus sõjas palju süütuid inimesi.

Tunnelite ekskursiooni tellinud turistidele näidati esmalt sõjakaadreid ja lasti neil siis maa-alustesse aukudesse peitu minna. Proovisin: kui giidi näpunäidete järgi kaas üles tõsta, mahub isegi minusugune ülekaaluline maa-alla peitu.

Järgnes igasuguste lõksude ja sõdurikujude näitamine. Uhkusega demonstreeriti purukslastud tanki, mille taustal võis pildistada. Minuga koos võttis ekskursioonist osa üks Soome pere, kelle teismeline laps kohe tanki otsa ronis.

Soovijad võisid erinevatest vene ja USA käsirelvadest märki tulistada. Padrun maksis vähemalt dollari. Mulle relva tagasilöögi tajumine erilist lõbu ei pakkunud.

Turistid said liikuda erineva pikkuse ja kitsusega tunnelites, mis on madalamad ja astmelisemad kui näiteks Giza püramiidide omad. Juba kümnemeetrisel lõigul oli päris palav ja lämmatav, rohkem ma kummargil ja kükakil edasi liikuda ei tahtnud. Lõpuks pakuti rohelist teed ja maniokki, millega maarahvas end aastatel 1960-1975 kestnud Vietnami sõja ajal toitis.

Tellisin poolepäevase ekskursiooni, mis külastab ainult tunneleid ja Cao Dai templisse ei läinud. See Aasia usulahk mind eriti ei huvitanud ja õhtul on vaja ööbussiga Nha Trangi minna.

(6.03.2012)

Sellistesse aukudesse pugesid vietkongid ameeriklaste tulles.

Elamus kogu eluks

Olin terve tänase päeva Mekong delta ekskursioonil, mida Saigonis iga nurga peal pakutakse. Senised selle tripi kogemused on Eesti reisiblogides olnud mõnikord negatiivsed, , mina olen oma ühepäevase reisiga küll väga rahul.

Esimeseks peatuspaigaks oli käsitöötöökoda, kus teokarbitükkidest ja munakoortest suveniire valmistati ja neid koos muu käsitööga müüa pakuti. Seejärel läksime suurema paadiga saarele, kus pakuti rohelist teed, ananassi-, papaia-, pomelo-, draakonipuu ja veel üht puuvilja. Puuviljatükke oli maitsmiseks piisavalt, maitsmise ajal mängis kohalik ansambel.

Siis jaotati turistid neljastesse paatidesse ja tehti päris pikk sõit piki jõge. Keegi ei pressinud peale, et sõidutajatele tuleb jootraha anda – kes tahtis, see maksis.

Järgnevalt näidati meekogumist, kõik said mett mesilastega kaetud kärjest ja koos teega proovida ning soovi korral kaasa osta. Maoga poiss jalutas istujate vahel ja pani huvilistele mao kaela. Pildistati ja oh üllatust – jällegi ei ühtegi rahaküsimist.

Sain tuttavaks hipit meenutava vene ettevõtja Vassiliga, kes oli kolmekuulisel Tai, Laose, Kambodža ja Vietnami reisil. Rääkisime nähtust, mees oli Laoses külades elanud ja Hiina uusaasta ajal seal ringi rännanud.

„Inimestel on peotäis riisi, aga nad on valmis seda sinuga tasuta jagama,“ oli Vassili liigutatud. „Liikusin turistidest puutumata piirkondades, mõnikord kogunes kogu küla valget meest vaatama, tapeti siga ja joodi riisiviina.“

Vassili kõneles, et ta tahab näha paljusid inimesi, vestelda nendega ja aru saada, millised on nende uskumused ja tõekspidamised. „Isegi, kui keelest aru ei saa, on pärast ühist viinavõtmist inimese olemus näha,“ rääkis ta.

Puuviljasaarel näidati kakaovilju, kookospähkleid ja väikesi banaane, sõidutati hobuvankriga ja näidati kookoskommide valmistamist. Tee peal oli hinduistlik pühamu, mille väravat kaunistas svastika (kommunistlikul maal).

Giid näitas, kuidas kookoskomme valmistatakse. Esmalt tuleb pähklid katki teha ja nende sisu välja kraapida. Kookosemass lastakse õunapurustajat meenutavast masinast läbi, pressitakse nagu õunamahla valmistades, lisatakse suhkur ja segatakse tule peal. Valmib taignasugune mass, mis piklikeks rullideks vormitakse, tükeldatakse ja nelinurkseteks tükkideks lõigatakse. Edasi on vaja iirist meenutavad tükid pakendada ja turistidele maha müüa.

Ekskursiooni lõpetas lõunasöök, mis oli ausalt öeldes üsna kasin. Vassili otsustas tellida väikese viina ja pool kilo krokodilliliha ning pakkus mõlemat mullegi. „Krokodill, nagu krokodill ikka,“ tõdesime sealiha meenutavat taist ja pekist liha proovides, mis ujus rohkes rasvas. Kokku läks see Vassilile maksma 13 dollarit.

Olen käinud päris palju erinevate rahvaste kombeid tutvustavatel ekskursioonidel, see oli üks vahvamaid. Egiptuses, isegi Kreekas pole kõik kaugeltki nii ehe ning mujal pressitakse jootraha andmist ja müüki tunduvalt rohkem peale.

Ilmselt mul lihtsalt vedas õigest kohast ekskursiooni ostes. Kaheksadollarine ekskursioon oli elamus kogu eluks.

(5.03.2012)

Paadisõit mööda väikest harujõge.

Paadisõit mööda üht väikest harujõge.

Pöörane Saigon

Sõitsin täna kuus tundi Phnom Penhist Saigoni. Buss tegi ühe söögipeatuse, piiril tuli väljuda. Khmeeridel on mingi sõrmejäljefetiš: riiki sisenedes võeti korra, väljudes kaks korda kõigi sõrmede jälgi. Seljakoti sisu kedagi ei huvitanud, vaikides vaadati ja tembeldati passe.

Vietnami pool vaatas viisa olemasolu. Piiripunktis seda teha ei saa, küll aga paljudes ööbimiskohtades või turismibüroodes. Mina tegin Hanoi lennujaamas mitmekordse sisenemisega kuuajase viisa. Samuti lasid vietnamlased seljakoti valgustusmasinast läbi.

Saigonis peatun Pham Ngu Lao piirkonnas. See on nii seljakotirändurite kui keskklassi ööbimispiirkond, kus on palju erinevas hinnaklassis öömaju, söögikohti ja enamasti kalleid kauplusi. Buss tõi turistid otse sellesse piirkonda, kuid hea ja odavama öömaja leidmiseks tuli natuke vaeva näha. Pakkujad kargasid küll nagu kärbsed ligi, aga mul oli Phnom Penhist üks hostelisoovitus, mille tahtsin üle vaadata. Kahjuks olid seal odavamad toad täis, ent nad soovitasid järgmist, tegelikult päris head kohta.

Ostsin hiljem esimesest kostelist Mekong Delta ja Chu Chi tunnelite ekskursioonid ning teisipäeva õhtuks ööbussi pileti Nha Trangi. Seletasime teenindajaga pikalt, mida ekskursioonid sisaldavad ja täpsustasin, millistes ööbussi kohtades on rohkem jalaruumi. Ööbussis Sihanoukvillest Siem Reapi pidin kõrvalepandud khmeeri tüdruku arvelt laiutama, kuid ikkagi ei saanud und.

Saigon (Pham Ngu Lao piirkond) on suurlinlikult pöörane. Söö, külasta kalleid kauplusi või joo end täis. Igal pool pakutakse midagi või kerjatakse. Samas on piirkonnas kella üheni öösel avatud väikesi toidukauplusi ja mõnusaid kohvikuid. Tähistasin kaalujälgimises pausi tegemist väikese kohvikreemiga, võtsin kevadrullid ja ühe õlle ning kobisin hotellituppa varjule.

Facebooki on kommunistid kinni keeranud, MSN ja Eesti leheküljed avanevad. Kuna hotelli internet on väga aeglane, siis pilte üles laadida on võimatu.

Head algavat streiginädalat kõigile. Eestil on ammu aeg liberalismist sotsiaaldemokraatia poole liikuda.

(4.03.2012)

Hüvasti, Kambodža

Homme hommikul jätan ma Phnom Penhiga hüvasti ja sõidan Vietnamisse Saigoni. Kambodža oli huvitav maa: soovitan seda kõigil külastada, kel õnnestub lähiriikidesse 500-600 eurosed lennukipiletid osta.

Kohapeal saab hakkama 30-40 dollariga päevas. Eeldusel, et te kasutate ühest või kahest tuba odavamas hostelis või hotellis (soe vesi, eraldi WC, telekas, tiivik või konditsioneer, aknavaade ei pruugi nauditav olla, vahel võib aken puududa). Süüa võib 7-8, aga ka 2,5-3 dollarit söögikord. Turismibussid suuremate linnade vahel sõidavad ligi 10 dollari eest.

Khmeerid ise söövad peamiselt riisi või nuudleid köögiviljade või mereandidega, keskklass ka liha. Teie võite võtta magushapu sealiha, praetud kevadrullid krevettide, juurvilja või lihaga, Malaisia restoranist naani kanalihatükkidega, riisi krevettide, sea- või loomalihaga jpm.

Turistid joovad külmkapist või jääkastist võetud vett, õlut, coca-colat jne. Peaasi, et oleks külm. Maistada võib jää ja suhkruroomahla seguga, kookospähkli sisuga (laske pähkel jääkastist võtta ja pärast tühjaksjoomist pooleks teha), puuviljade ja erinevat sorti jäätistega.Kahel viimasel päeval olen näiteks jäätisekohvikust tellinud taro-, soursoupi-, draakonivilja-, mango.ja banaanijäätist. Puuvilju ise natuke vähem-

Valgeks läheb hommikul kella kuue, pimedaks õhtul kella kuue paiku. Enne kella kümmet hommikul ja pärast kella viit õhtul on natuke jahedam, muidu on üle 30 kraadi. Praegu on turismihooaja lõpp, kõige palavam on augustis, maist-juunist algavad vihmad. Vihmahood on tihedad, aga lühiajalised, tund pärast vihmahoogu võib juba ujuma minna.

Tänavatel käib kella 23-24ni elu. Iinimesed (ka kohalikud) söövad, jalutavad niisama ringi ja külastavad kauplusi. Ka turud on kella kümneni avatud neile, kes päeval töötasid või ei viitsinud kuumuses kaubelda.

Kas õhtune Phnom Penh on ohtlik? Sõltub, kus ja kuidas te käite ja millega tegelete. Purjus turisti võidakse pimedatel kõrvaltänavarel röövida, aga kesklinnas ja peatänavatel teiste keskel küll midagi karta pole.

Kaotasin esimesel õhtul kesklinnas õige tee ja kõndisin tükk aega mööda suuri tänavaid. Loll olin, et ei võtnud kaarti kaasa ja usaldasin liialt suunataju. Lõpuks viis üks rollerijuht mind dollari eest õigesse hotelli. Oleks varemgi moto või tuk-tuki võtnud, aga kõik juhid ei teadnud õiget hotelli.

(3.03.2012)

Üks meelelahutusi on mäng, kus sulgpalli laadset asja jalaga tagant üles teineteisele lüüakse.

Kambodža õudused

Hiljuti näitas ETV dokumentaalfilmi punaste khmeeride teisest mehest Nuon Cheast. Filmi autor üritas teda rääkima saada ja mees väitis, et poliitiline juhtkond ei teadnud aastatel 1975-1979 toimunud rohkem kui kahe miljoni inimese tapmisest suurt midagi. Tegelikult on see „tore onu“ massimõrvar, kes lasi isegi väikesi lapsi piinata, rääkimata naistest ja meestest.

Tuol Slengi genotsiidimuuseumis (S-21 vanglas) ringi käia oli masendav. Koolimaja, kus varem õpetati lapsi, muudeti haigete sadistide eneseväljendusvõimaluseks. Hitler ja Stalin olid eurooplased, punased khmeerid oskasid piinamise täiuseni viia.

Erinevates koolimaja osades hoiti erineva tähtsusega vange. Osa said üksikkambri (näiteks ühe varasema poliitilise liidri naine sülelapsega), osade jaoks ehitati klassiruumidesse tellistest või puidust 0,8 x 2 meetri suurused barakid.

Õnnelikud olid need, kel peagi surra õnnestus. Ma ei tahaks siin erinevaid piinamismeetodeid kirjeldada, esemed ja fotod mõjusid niigi šokeerivalt. Ohvrite näopilte on klassitubade kaupa, teiste seas alla kümneaastasi lapsi.

Muuseumis jagatud brošüüri andmetel hoiti vange vanglas keskmiselt kaks kuni neli, poliitilisi vastaseid kuus kuni seitse kuud. Pärast info väljapumpamist vangid hukati. 1975. aastal käis hakklihamasinast läbi 154, 1976. aastal 2250, 1977. aastal 2350 ja 1978. aastal 5765 inimest. Need numbrid ei sisalda lapsi, keda tapeti punaste khmeeride poolt (ma ei tea, kas selles vanglas või üldse) ligi 20 000.

Nagu näha, muutus vaenlaste arv iga aastaga järjest suuremaks, kuigi pealinn oli praktiliselt maale pagendatud. Eriti masendav oli näha fotosid, kuidas rahvas 1975. aastal Phnom Penhi saabuvaid võitlejaid tervitab. Oleks nad ainult teadnud, mis neid ees ootab... Lõpuks tulid khmeeride ajaloolised vaenlased vietnamlased 1979. aastal ja kukutasid Pol Pothi režiimi.

Kuidas läänemaailm sellisel õudusel toimuda lasi? USA oli just Vietnamis sõja kaotanud ja ega sinna algul suurt infot jõudnudki. Mina peaks moraalseks vastutajaks hoopis Taid, kes põgenike tõttu kõige rohkem asjaga kursis oli.

Ka prantslased peavad Pol Pothi õpetamist rahvuslikuks häbiks. Muide, lisaks kõrgharidusele on Pol Poth buda munk olnud ja kuningapalee lähedal on klooster, kus ta teenis.

Nõukogude Liit võinuks samuti sõpru veidi korrale kutsuda, aga ilmselt peab tänulik olema, et meil samamoodi ei olnud.

Käisin ka kuningapaleed vaatamas. Ilus ehitis, ime, et punaste khmeeride poolt maha ei põletatud. Milleks mingid kullatud katustega ehitised, kui iga prillikandja oli juba vaenlane. Loeb liiga palju, raisk, ja seetõttu on ohtlik.

(2.03.2012)

Selliseid voodeid kasutati kinniaheldatud vahialuste piinamiseks.

Kujud viidi Angkori templite vahelt pealinna

Teet Roosaar

Kes tahab Angkori templitest täit ettekujutust saada, peaks külastama Phnom Penhis asuvat rahvusmuuseumi. Seal on templite vahel asunud kujud klaasi taga väljas, mõnel pool asukohafotod juures.

Väike ajalootund khmeeride impeeriumist. 1.-6. sajandini oli Funani aeg, mil juba Indoneesia ja Hiinaga laevaühendust peeti. 7. - 8. sajandit nimetatakse Chenla, 9. - 15. sajandit Angkori perioodiks. Impeeriumi kõrgajaks oli 11.-13. sajand, mil Angkor Thom Londonist suurem oli ning suuremat osa Vietnamist, Taist ja Laosest hõlmas. Seega ei vasta taide väide, nagu poleks nende riiki kunagi vallutatud, tõele.

Aga taid tegid khmeeridele tagasi ning 15. sajandil pidi kuningas Angkori maha jätma ja riigi idaossa kolima. Angkor unustati, kuni see tükk aega hiljem avastati.

Khmeeri kujud on liivakivist (suuremad) või pronksist (väiksemad), nägudele on iseloomulikud kitsad väljavenitatud kõrvad. Ülakehad on paljad, osa peakatteid meenutavad natuke Egiptuse omi, aga ilma võltshabemeta. Teised peakatted on jälle rohkem minimütsi moodi.

Rahvusmuuseumi on toodud isegi 19. sajandi keskpaiga kahurid ning 19. sajandi ja 20. sajandi esimese poole tarbeesemed. Ilmselt on kõik haruldane, mis õnnestus punaste khmeeride käest päästa.

(1.03.2012)

Kambodža liiklus ja elamud

Olen jõudnud Kambodža pealinna Phnom Penhi ja ära käinud riigi rahvusmuuseumis. Neljatunnine sõit Siem Reapist riigi pealinna oli huvitav, andes ettekujutuse kohalikust liiklukultuurist ja elamutest.

Nägin juba Sihanoukvilles ja Siem Reapis, et sellel maal on sekundeid lugeva tablooga valgusfoore, kiirust piiravaid liiklusmärke ja ülekäiguradasid. See veel ei tähenda, et nendest kinni peetakse. Kui ristmik enam-vähem tühi, sõidab rollerijuht punase tulega sellest üle, andes signaaliga märku enda olemasolust. Kiirused on sellised, et jõuaks suurema masina läbilaskmiseks hoo maha võtta ja jalakäijast mööda manööverdada.

Jalakäijad peavad liikuma piki sõidutee äärt, sest kõnniteel kaubeldakse ning seal pargivad autod ja rollerid. Kes juba auto on jõudnud muretseda, see teed ei anna, ehkki alla ka just ei aja. Autodeks on suuremad maasturid või sedaanid.

Maanteel liigub igasuguseid liiklusvahendeid. Nägin väikebussi, mis oli esiistmeteni puuhalge täis tuubitud, muruniiduki moodi järelkäruga metsaveokeid, härjavankreid jpm. Kõikigil hästi palju inimesi või asju peal.

Maanteel on nii palju sõiduradu, kui palju üksteisest mööda mahub. Rollerid jt väikesõidukid hoiavad tee äärde, möödasõiduks näidatakse suunatuld. Isegi rollerijuhid annavad veidi üles tõstetud käega märku, kui nad pöörata tahavad.

Maal asuvad majad on vaiadele tõstetud, sest vihmaperioodil võib vesi majaaluse üle ujutada. Midagi taolist taheti korterhotelli September näol Pärnu randa ehitada, ainult koduloomi polnud vist kavas maja all pidada. Vene rikkad võtavad koera jaoks eraldi toa, soomlased reisivad ilma loomadeta, et rohkem inimesi korterisse ära mahuks.

Heinakuhjad olid sellised veidrad laialivalguvad hunnikud. Ju nad annavad oma kiduratele lehmadele veidi süüa ka, ehkki enamuse ajast luusivad need nagu koerad süüa otsides ringi. Teedel on lehmade eest hoiatavad liiklusmärgid, bussijuht pidi korra pidurdama, kui loomad üle tee läksid.

(1.03.2012)

 

Väikekaupluse varustamine.

Valge mehe koefitsient

Valge turist on Aasias kõndiv rahakott. Kohalikud kompavad, mida sa hindadest tead ja küsivad algul vähemalt poole rohkem. Sellega tuleb harjuda ja enne millegi ostmist mitmest kohast hindu uurida. Aga nagunii maksate alguses rohkem.

Angkori arheoloogilise ala pilet maksab üheks päevaks 20, Angkori muuseum 12 dollarit. Ent kui koopiate, vahakujude ja mõne etenduse eest Kambodza kultuurikülas 25 dollarit küsiti (kodulehel lubatud 11 eest), tundus see mulle liiast. Vaatasin hoopis Siem Reapi kõige vanemat Preah Prohm Rathi kloostrit, mis on tegutsenud 500 aastat.

Klooster oli ilus ja värvikirev. Eestlaste jaoks harjumatult oli kaunite seinamaalingute kõrvale pandud plekist lõigatud loomakujusid, aga see ei rikkunud üldpilti.

Vahel on lihtsalt mõnus kohalikku elu nautida. Võtta klaasike suhkruroomahla (pandi kõrrega plastpudelisse ja anti kilekotiga jääpuru juurde), istuda maha ja avastada, et tädi müüb värskeid krevettidega kevadrulle. Nende tegemine käib nii, et riisipaberisse(?) keeratakse kapsast (?), natuke krevette ja porgandit ning kastetakse rullid enne söömist pähklitega tšillikastmesse (ei ole suud õhetama panev).

Siinseks lemmiksöögiks on mulle saanud Amok, mis tähistab vist üht kastet riisi, krevettide või lihatükkide kõrvale. Siem Reapis kogesin, et sealihatükid võivad osades roogades mõnikord kontidega olla, seda võiks enne söögi tellimist täpsustada. Nii avarat ööturgu nagu Hiinas ei ole, tulel küpsetatakse suuri krevette, kanavarbaid ja igasugu muid asju, ent nende valik on väiksem.

Konditsioneeritud toidupoes oli rambutane, ostsin lisaks neile käärid ja söin kõrvalasuvas jäätisekohvikus. Keegi ei ajanud ära ega pahandanud. Kookospähklit (dollar tükk!) on kasulik osta külmakastis jahutatuna, mangot sõin Siem Reapi turul, kus müüja vilja ilusasti ära kooris ja kilekotti viilutas.

Kui rahvarohketel tänavatel ringi käia, küsitakse iga paari minuti järel: „Söör, tuk-tuk?“. See tähendab, kas ma ei taha rolleri taha pandus istmega kärus kuhugi sõita. Enamasti ei taha ja kui sõidan, siis rolleri (moto) tagaistmel.

Läkski kõht tühjaks, peaks enne magamaminekut ühe supi tegema. Figuurile nii hilja söömine ilmselt hästi ei mõju, aga jahedas on siin mõnusam.

(29. 02.2012)

Popid teksased.

Khmeeride hiilgus

Kui ma lõpuks rolleri tagaistmel Angkor Wati jõudsin, olid tuhanded inimesed juba päikesetõusu pildistama kogunenud. Võimalus päikest Angkor Wati taustal jäädvustada, templile langev kuldne valgus ja hommikune jahedus on asjad, mis turiste juba enne kella kuut kohale ajavad. Angkor Thomi ja selle keskel asuvat Bayonit soovitatakse külastada kella 10 ja 16 vahel, sest päikesetõusud-loojangud teevad Bayoni näo tumedaks.

Siem Reapist Angkori arheoloogilisele alale minek on lihtne. Ma ei tahtnud varem siduvaid kokkuleppeid sõlmida, vaid leppisin hommikuhämaruses suvalise rollerijuhiga kokku, palju minu päev läbi sõidutamine maksab. Summaga, mille eest Pärnu kontoritöötaja saab natuke parema kõhutäie, oli mees ülimalt rahul ning sõidutas ja ootas mind kaheksa tundi.

Angkor Wati vaatab paari tunniga ära, kuningriigi üheks pealinnaks olnud Angkor Thom on tunduvalt suurem. Arvasin varem, et Bayoni nelja suunda vaatavaid näokujusid on üks, tegelikult ei jõua neid kokkugi lugeda.

Pühapäeva pärastlõunal räägiti Angkori muuseumis Bayoni naeratusest sama innukalt kui Mona Lisa omast. Valitseja vaatab nelja ilmakaarde, et hoida oma 54 linnal silm peal.

Ammu enne, kui ristirüütlid Eesti vallutasid, oli khmeeridel oma, liivakivitahvlitele raiutud kirjakeel. Selline võrdlus ei tähenda, nagu oleks eestlaste vaimne kultuur kuidagi viletsam (aastal 1000 oli Euroopa üldse kolgas) – selle jäädvustusi pole lihtsalt veel leitud. Kuulasin bussis Hendrik Relve saadet Iirimaast ja mõtlesin, kui palju tegelikult eesti keelel kui Euroopa ühel vanemal keelel on vedanud, sest Iirimaal on enamik inimesi rahvuskeele kasutamisest võõrdunud.

Angkori külastamist iseloomustavad ka loidus ja palavus. Kasutasin esmakordselt riidest ja nokaga Automi mütsi, mille pähepanemise naine mul Pärnus ära keelas. Sellest ja veejoomisest oli tõesti abi.

Turistide üks lemmikpaiku on Ta Prohm, kus puujuured on seinte vahele kasvama jäetud. Väga vahva elamus!

Ega õhtuni templite vahel ringi kolada ei jõuagi. Mulle igatahes ühest päevast aitas, kuigi Eestis olin mõelnud, et vaataks kaks-kolm päeva. Ehkki templid on võimsad ja kohati käest lastud, kippus vägisi pähe mõte, et India Khajuraho templid pole nii üles haibitud, aga on võib-olla ilusamadki. Kui just Ta Prohm ja kuulus Bayoni naeratus välja jätta.

(28.02.2012)

Ta Prohmi üks lemmikvaateid.

Ärge toetage kerjamist

Lauri Mattuse elukaaslase Tuuli Pärnaste sõnul suudavad khmeerid teda oma apaatsusega iga päev üllatada, rahvusvahelised abiorganisatsioonid soovitavad mitte kerjamist toetada, vaid õhutada inimesi mingeid oskusi omandama.

Kambodža ei ole Euroopa: kui lapsed on jäänud vanemateta või on neid liiga palju, saadetakse nad tänavale elatist teenima. Rannas ühe dollari eest omavalmistatud käepaelu müüa või kerjata on kasulikum kui koolis käia.

„Kui sul on inglise keel suus, leiad sa igal pool tööd. Prostituudid teevad seda tööd suurema sissetuleku , mitte vaesuse pärast,“ kõneles Pärnaste. Tema andmetel pole kellelgi siin kõht tühi, ehkki tänavalapsed süüa lunivad – riisi ja kala suudab iga kambodžalane hankida.

Kuigi hotelli ühe omaniku elukaaslasena võiks Pärnaste niisama aega veeta, teenib ta kahel kohal osalise tööajaga töötades ligi 300 dollarit kuus. „Sellega elab siin ära,“ ei tee Pärnaste summa väiksusest numbrit.

Mattuse hinnangul on enamik kambodžalastest laisad ja töö tegemise asemel püütakse pigem valgel nahk üle kõrvade tõmmata. Punaste khmeeride tapatalgute tõttu kaotas riik suure osa intelligentsist. Kastisüsteem on paigas ja vaesusest välja rabeleda on raske.

„Meie oleme ladnad, aga kohalik on kuningas ja kõik jooksevad. Kui mina midagi ütlen, kurdavad nad, et valged sunnivad liigutama,“ kõneles Mattus.

Sihonoukville`l on mitu palet. Osade puhkajate põhimureks on mitte tsüklisse sattuda, 200 000 elanikuga linn elab aga oma elu. Käisin pühapäeval turul, mis oma puhtusega just ei hiilanud, aga selline see nende elu on.

Esmaspäevaks olen jõudnud ööbussiga Siem Reapi, mille lähedal on Angkori varemed. Täna üritan pooluimasena niisama linnaga tutvuda ja Angkori muuseumis käia, sest ööbussis magamisest ei tulnud midagi välja ja öö jäi vahele. (27.02.2012)

Lihamüüja Sihanoukville`i turul.

Eestlaste ettevõtlus Kambodžas laieneb

Lisaks eestlastele kuuluvale Beach Road hotellile kavatsevad Lauri Mattus ja Reiko Kross 1. märtsist Sihanoukvilles Ocheuteali rannas baari avada.

Tallinnas Viru tänaval Helsinki Karaoket ja Talukõrtsi pidanud Krossile hakkas silma, et kõik rannabaarid on ühesugused ja enamik neist pannakse varakult kinni. Krossi mõte on arendada baar mereteemaliseks ja võimaldada päeval rannas Vikerraadiot kuulata.

„Siin on viimane võimalus veel midagi arendada. Kui aasta veel molutada, on asjad müüdud,“ ütles Kross, kes kavatseb kümneks aastaks koos naisega Sihanoukville jääda. Vahepeal käiakse muidugi Eestis ka, aga suureks kasvatatud laste jt lähedastega on igapäevaseks suhtlemisvõimaluseks Skype.

Kross ja Mattus usuvad Sihanoukville tulevikku. „Siin hakkab käima Tai rahvast, nii eestlasi kui teisi eurooplasi. Tai läheb juba hindadelt Euroopaks, teeninduskultuur aga ülbemaks,“ kõneles Kross.

Mattus, Rene Spitz ja Peter Katt leidsid 2007. aastal Ocheuteali randa viiva tee ääres maa, mida nad rendivad 2021. aasta novembri lõpuni. Siis tuleb kõik ehitised maaomanikule anda. Kohaliku partneri Kao Sengi leidnud kolm eestlast on juba oma 27 hotellitoa, baari, restorani, kino ja reisiagentuuri ehitamiseks tehtud investeeringu tagasi teinud. Aasta hiljem liitusid nendega uued Eesti investorid eesotsas Viljandi ettevõtja Taavi Kerneriga, kes ostsid üles kõrvalkrundi ning tegid sinna basseini ja 53 uuemat numbrituba.

Mattuse andmetel on hotelli täitumuseks aasta läbi ligi 70, kõrghooajal 90 protsenti. Kuigi eestkeelset juttu kuuleb hotellis pea alati, moodustavad eestlased külastajatest vaid kümnendiku.

Esialgu tuleb eestlastel hotelli pääsemiseks lennata esmalt Bangkokki, Hanoisse, Kuala Lumpurisse, Singapuri või Hongkongi ning sealt edasi Kambodža pealinna Phnom Penhi. Otse Phnom Penhi lendab Pariisist Air France, Mattus on kuulnud, et ka Aeroflot hakkab sinna lendama. Ühe märgina Sihanoukville arenemisest avati 14. detsembrist lennud Siem Reapi ja Sihanoukville vahel. Üks ots maksab ligi 80, bussiga alla 20 dollari.

Hotellis on ligi 40 eestlast. Lisaks kolmele algsele omanikule ja nende elukaaslastele töötab novembri keskpaigast aprilli keskpaigani baaris kaks eestlasest baaridaami. Seekord on nendeks Suurbritannias magistriõpingud lõpetanud Liina Karo ja Sandra Veinla, kellele makstakse kinni toit ja elamine ning antakse 100 dollarit kuus taskuraha. Teiste seas pakub hotell tööd ka ühele soomlannale. (27.02.2012)

Töökas baari- ja vastuvõtulaua pere: So Pheap, Nan, Sandra, Tharin, Liina ja Narin.

Vabariigi terviseks!

Televiisorist presidendi vastuvõtu vaatamise asemel kogunes kolmkümmend eestlast eile Kambodža kuurortlinnas Sihanoukville`s vabariigi aastapäeva tähistama. TV 3 vahendusel said televaatajad sellest mingi ettekujutuse, kuid Tõnis Mägi „Koidu“ saatel ühiselt laulda ja pitse kokku lüüa on siiski midagi muud.

Laual olid sašlõkivardad, kartulisalat, hapukurgid, kilu- ja sprotileivad. Kuus hilisemat saabujat tõid Saaremaa viina, üks inimene tegi seltskonnale sinimustvalged kokteilid välja.

Hotelli omanike nimel võttis sõna Viljandi ettevõtja Taavi Kerner, kes tänas kõiki, kes siiakanti tee on leidnud. Sageli Kambodzas viibiva Taavi sõnul meeldib talle siin aega maha võtta, sest elu kulgeb tunduvalt rahulikumas tempos.

Selleks, et eestlastel oleks teises maailma otsas kindel tugipunkt, on vaeva näinud paljud inimesed eesotsas hotelli tegevjuhi Lauri Mattusega. Talveperioodil elab Sihanoukville`s pidevalt ligi paarkümmend eestlast, osa puhkajatest vaheldub, osa jääb mitmeks kuuks paigale. Samasugused eestlaste kogukonnad on Phuketil, Austraalias ja mitmel pool mujal.

Vabariigi aastapäeval meres ujuda ning mereande ja puuvilju süüa on täiesti omalaadne kogemus. Ja see kogemus ei maksagi ulmeliselt palju, pigem iseloomustab siia jõudnud inimesi ettevõtlikkus.

(25.02)

Taavi Kerner kõnet pidamas.

Kambodža Pärnu

Kambodža kuurortlinna Sihanoukville võib võrrelda Pärnuga. Kohalikud tulevad siia nädalavahetuseks puhkama, valged turistid naudivad rannamõnusid.

Vabariigi aastapäeva puhul tahaks tänada kreeklasi ja Ansipit. Euro on taas tugevnema hakanud ja selle eest saab eestlane nii mõndagi. Kohtasin eile kaasmaalasi, kes on kuudeks Aasiasse kadunud ja võtavad ainult aeg-ajalt seinast raha välja.

Leidub neid, kes on elukaaslasega tülli läinud ja otsustasid paari nädala asemel terveks talveks Sihanoukville jääda. Leidub noori seljakotirändureid, kes vahepeal söögi ja öömaja eest tööd teevad ja siis edasi reisivad.

Rummipudel maksab vähem kui 10 dollarit, õlu baaris ja rannas enamasti dollar. Lollil tõmmatakse algul nahk üle kõrvade ja kui ma rannas kahe dollari eest kolm keskmist vähki ostsin, jooksid kõik kaubitsejad mind vaatama. Selgeks teinud, et turuhind on kaks dollarit viie suure vähi eest, küsisin kaks vähki hiljem tasuta juurde. Andiski.

Rannas pakutakse veel kookospähkleid, mangosid, papaiasid, väikesi banaane, sütel küpsetatud mereande jpm. Väikesed lapsed korjavad purke ja pudeleid, naised eemaldavad niitide abil karvu (ühel turistil oli seitse teenindajat ümber).

Merevesi on soojem kui suvises Pärnus, inimesed puhkavad ja naudivad elu. Veel kord tänu Andrus Ansipile, et eestlastel on võimalik sellest osa saada. Raha asemel on küsimus rohkem inimeste julguses ja ettevõtlikkuses. Ka venelasi on siin palju, neid võib usaldada, kui näiteks riideid tahad ujumise ajaks kellegi hooleks jätta.

Kas Kambodzas on malaariat? Kindlasti on, aga sellistes kohtades, kus inimesi on vähe. Tablette tasub võtta enne džunglisse minemist, mitte enne rannakülastust.

Hakkan nüüd lõpetama. Tüdrukud on õhtuks teinud kiluvõileibu ja kartulisalatit ning peagi koguneb ligi kolmkümmend eestlast vabariigi aastapäeva tähistama.(24.02.2012)

Sihanoukville rannapromenaad. Esiplaanil üks vähimüüjatest.

Tehke e-viisa

Eestlaste hotellis Sihanoukville`s oli päris raske vaba tuba saada. Hotelli ühe omaniku Lauri Mattuse sõnul on detsembrist alates olnud täielik hullumaja. Vaiksemaks läheb alles aprilli lõpust, mil vihmad algavad.

Hotelli baaris on tööl kaks Eesti neiut, kes Suurbritannias magistriõpingud lõpetasid ja seejärel veidi seigelda soovisid. Eestlastest baaridaame on siin pea kogu aeg olnud, sest koht on üsna tuntud ja vabariigi aastapäevalgi pidi Tuuli Koch Kambodžas elavaid eestlasi teles tutvustama. Hotelli omanikest on kaks-kolm pidevalt kohapeal.

Vabariigi aastapäeval on hotellis pikk laud, kus kõik siinkandis olevad eestlased kodumaa sünnipäeva tähistavad. Ülehomme kirjutan sellest pikemalt.

Saigonist sõitis buss siia üle 12 tunni. Vahepeal tehti muidugi peatusi ka, et reisijad saaks kokkulepitud kohas einet võtta ja ostelda.

Nähes, milline mäsu Kambodža piiripunktis viisa ostmisega on (buss ootab ära ja reisisaatja aitab), soovitaks küll kõigile e-viisat. Sel ajal, kui teised järjekorras ootasid, kulus mul e-viisa laua taga ainult paar minutit.

Pärast piiripunkti pakuti igasugu nodi müüa ja raha vahetada. Mina ei vahetanud, sest dollaritega saab siin suurepäraselt hakkama ja igaks juhuks vahetamiseks oli euro tänavakurss natuke nigel.

Enamik asju maksab „one dollar“. Näiteks suur kilekotitäis banaanikrõpse, millest on õhtuni jätkunud.

Phnom Penhi – Sihanoukville bussis sattusin kõrvuti istuma ühe Altai venelasega. Ühtegi muud keelt peale oma emakeele ta ei osanud, kohalikud venelased panid bussi peale ja tulid vastu. Huvitav inimene oli: rääkis meejoogi tegemisest ja sealsest elu-olust.

Kodumaa sünnipäeva puhul lähen ujuma. Randa või kui meres pikalt olla ei viitsi, saab hotelli basseinis kokteile nautida.

(23.02.2012)

Tänavakaubitseja pärast Kambodza piiripunkti

Tänavakaubitseja pärast Kambodža piiripunkti.

Vietnamlased on sõbralikud

Olen jõudnud Saigoni ja kavatsen homme Sihanoukville`s asuvasse Eesti hotelli jõuda. Teekond Hanoist Saigoni Pham Ngu Lao piirkonda oli seikluslik, aga kõik sujus.

Olin juba kodus veebist Saigoni lennukipileti ostnud ja kuigi vahepeal tundus, et Hanoi linnabuss jääb ummikusse, jõudsin lennujaama isegi veidi vara. Lend nagu lend ikka, oleks tahtnud paaridollarilise lõuna võtta, aga kõik peale nuudlitopsi oli otsas. No seda ka ei tahtnud.

Teadsin, et Saigoni lennujaamast peaks linna viima buss nr 152, aga peatuse ülesleidmine osutus keeruliseks. Läbi lennujaamaesise parkla jõudnud, keerasin paremale ja küsitlesin inimesi. Ega nad suurt inglise keelt ei osanud, rohkem vehkisid käega või pakkusid taksot. Lõpuks tegi üks mees žestide abil selgeks, et see siin on tänavavalgustuspost ja üks post tagasi minna on peatus. Oligi, küsisin teistelt üle, ehkki ükski post või tänavamärgistus sellele ei viidanud. Järgmistele teadmiseks: jääge bussi ootama üks tänavavalgustuspost enne ülekäigurada ja varuge 4000 dongi, mida bussis pileti eest kasti pista.

Linnabussis sattusin kõrvuti istuma vene keelt kõneleva giidiga, kes soovitas, kus maha minna ja joonistas väikese kaardigi. Oli Leningradis õppinud, nüüd võtab vene peresid ja gruppe vastu.

Saigoni-Sihanoukville bussipileti ostmine ei osutunud keeruliseks. Astusin lihtsalt esimesse turismibüroosse, neiu müüs 18 dollari eest pileti ja käskis homme kell 6.20 (25 minutit enne väljumist) büroo ees olla.

Kümnedollarilise hotellitoa leidmiseks pidin neli-viis kohta läbi käima. Iga teine-kolmas maja tänaval pakkus majutust, nii et keeruline see ei olnud. Pooltest kohtadest öeldi, et maja on täis. Lõpuks sain toa suure voodi, teleka, riietekapi ja konditsioneeriga, ainult väljakäik on koridoris.

Sisseregistreerimisel juhtus lõbus seik. Töötaja kirjutas rahvuseks „republic“, mis teatavasti tähendab vabariiki. Otsustasin, et ei hakka teda geograafiliselt harima. Las nad seal politseis mõistatavad, miks inimene ühest vabariigist teise tuli ja tahab edasi kuningriiki minna.

Õhtusöök paar maja edasi oli suurepärane. Kui Pärnus ka kahe dollari eest mereandidega pannkooke pakutaks, võiks iga nädal Vietnami restoranis käia. Aga ei pakuta ja kui hakataksegi pakkuma, siis vähemalt 20 dollari eest.

Järgmine kord siis sellest, kuidas vabariigi aastapäeval õues saslõkki teha. (22.02.2012)

Hanoi on nagu suvine Eesti

Vietnami pealinn Hanoi meenutab ilma poolest suvist Eestist, kuid loomulikult on ta meie kodumaaga võrreldes tunduvalt lärmakam ja räpasem. Kuigi mõned kohalikud tulid nullkraadisest Varssavist lausa kasukaga, kõlbab Põhja-Vietnami sombuse, +20 kraadise taeva all ringi käia T-särgi või fliisiväel. Täna ei sadanud, sageli peaks tulema peent uduvihma.

Varssavi lennuk lendab Hanoisse üheksa tunniga. Enne magamajäämist ja pärast tõusmist anti süüa, tänu unerohule õnnestus mul korralikult magada. Vietnami ja Kambodža aeg on Eesti omast viis tundi ees.

Varssavi lennujaamas sisustasin seitsmetunnist ooteaega arvutist filmi vaatamisega ja netis kolamisega. Tasuta wifi ala on üksnes Schengeni alas. Läksin algul sealt välja, aga Poola piirivalvurid lubasid tagasi. Tegid ainult passist ja pardakaardist valguskoopia.

„Tere tulemast vabasse maailma,“ ütlesin, kui olin valest kohast riigipiiri ületanud. Piirivalvur naeratas mõistvalt.

Natuke enne väljalendu tutvusin eestlaste Käärti ja Katriniga, kes olid samuti pärast jaanipäeva 540 eurose Tallinn – Hanoi pileti ostnud. Lennukis oli vähemalt viis eestlast.

Käärt rääkis, kuidas nad ükskord Madagaskaril riigipöörde ajal reisisid. Ema oli ka veel kaasas, see pidi öösel pimedas koos teistega linna jalutama, kui ühel hetkel selgus, et buss edasi ei lähe. Midagi ekstreemset ei juhtunud ja kõik kohalikud suhtusid valgetesse inimestesse sõbralikult.

Kuna me omavahel klappisime, otsisime üheskoos pärast maandumist nr 17 linnaliinibussi, mis vanalinna lähedale toob ja otsisime ühise öömaja. Nemad tahavad edasi Laosesse rännata, mina lendan homme Saigoni.

Katrin otsis üles Lonely Planetis kiidetud restoran-kohviku 69, kus võtsime karriga mereannid ja sidrunheinaga kala. Ettekandja näitas, kuidas viimast süüa: aseta riisipaberile natuke riisinuudleid, kala ja marineeritud juurvilju, rulli kokku ja kasta kalakastmesse. Väga omapärnane ja mõnus. Kogu see lõbu maksis koos õllega (kannud serveeriti jääkülmalt!) ligi kaheksa dollarit inimese kohta.

Tavaline pho supp (veiseliha, suur krevett, muna, nuudlid) maksab Hanoi vanalinnas ligi kaks dollarit.

Kõhud täis, uurisime, millega kohalik noorus tegeleb. Selgus, et joob kanget laimi, suhkru ja jääkuubikutega teed. Kui noormees tahab neiuga aega veeta, lähevad nad kohvikusse, kus on madalad väikesed pingid ja natuke suurem pink lauaks. Väga mõnus, ei mingit alkoholi.

Edaspidi juba +30 kraadisest keskkonnast.

(21.02.2012)

Vietnami pere Hanoi vanalinnas süüa pakkumas.

Lähen kuuks ajaks Vietnami ja Kambodžasse

Ostsin pärast jaanipäeva LOTist 541 eurosed Tallinn-Hanoi-Tallinn piletid, et veebruaris-märtsis Kagu-Aasiasse minna. Esmaspäeva hommikul asungi teele: esmalt bussiga Pärnust Tallinna, sealt kell 14.40 lennukiga Varssavisse ja poolteist tundi enne südaööd Varssavist Hanoisse.

Olen Seljakotiränduri linke ja interneti otsingut kasutades endale üksikasjaliku reisikava koostanud. Sellest ei pea muidugi kramplikult kinni hoidma, aga hea on järele vaadata, mis kell ja kust ühest linnast teise buss sõidab, millised linnabussid lennujaamast linna sõidavad ning kus odavamad öömajad asuvad.

Vietnami viisa saamiseks tuli ühest lugematutest reisifirmadest (näiteks 11 või 15 dollari eest siit) kinnituskiri osta. Selle, kahe pildi ja 25 või 50 dollari abil tehakse lennujaamas viisa. Kambodža piirivalvurite jaoks on ette näidata e-viisa.

Seljakotti pakin ainult sülearvuti, fotoaparaadi, 2007. aasta Vietnami, Kambodža, Laose ja Suure Mekongi Lonely Planeti (linnakaartide pärast) ja veidi riideid. LOTi käsipagasi piirang on kuus kilo ja mul pole mingit põhjust minnes seljakoti äraandmisega jännata. Tulles küll – enamik Eestis müüdavatest riietest valmistatakse just neis riikides.

Kavatsen päev pärast Hanoisse jõudmist Saigoni edasi lennata (pilet maksis ligi 40 eurot, ostsin siit), et vabariigi aastapäevaks Kambodžas Sihanoukville`s asuvasse eestlaste hotelli jõuda. Ees peaks ootama eestlaste rahvusroog šaslõkk, ilmaennustuse järgi on 23. ja 24. veebruaril 29 kraadi sooja.

Pärast kodumaa terviseks kookospiima joomist vaatan Angkori varemeid, külastan Kambodža pealinna Phnom Pehni ja hakkan ööbussidega ühest linnast teise sõites Lõuna-Vietnamist Põhja-Vietnami sõitma. Reisi peaks lõpetama Sapa ja Halong Bay.


 
 
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14
15
16
17
18
19
20
21
22
23
24
25
26
27
28
29
30
31
< August 2017  >
 

 
Free website - Webbyt