Webbyt
 
 
   
English
Uudised
Birma ja Tai 2016
India 2015
Ali Baba Aasia rännakud: India
Ali Baba Aasia rännakud: Kagu-Aasia
Ühe euroga Pärnust Prantsusmaale
Vietnami ja Kambod˛a reis
Eestikeelsed reisiportaalid
Ingliskeelsed reisiportaalid
Hääletamine
Autoturistile
Ilmaportaalid
Kohalik aeg
Reisiraha
Reisijate õigused
Geograafiamängud
Vaatamisväärsused
Usupühad
Festivalid
Näidismarsruudid
Ingliskeelsed dokfilmid ja reisisaated
   
 
Webbyt
 
Birma ja Tai 2016
EST » Seljakotirändur » Birma ja Tai 2016
SisukaartPrindi
     
 

Eestimaa värske õhk

Khao San Roadil oli kõik tuttav. Võtsime taas New Siam Guesthouses toa, kuid seekord kallima ja konditsioneeriga, sest rahavahetuspunkte oli hilisõhtul veel ohtralt lahti.

Keha kinnitamiseks meeldis mulle rohkem KSRiga paralleelne Rambuttri allee. Ümbruskonna restoranides oli menüü üsna ühesugune, ent Rambuttri tänavatoidukärudelt võis üsna põnevaid asju leida. Banaanipannkooke, kookosejäätist ja pad thaid pakuti igal pool.

Avastasime New Siam Guesthousest silla poole jääva rahulikuma kvartali, kus öömajade hinnad tundusid odavamad. Järgmisel korral tasuks just sinna end sättida. Mõnus aparaadikohv ja 7-Eleveni kauplused on vaid paariminutilise teekonna kaugusel. 

Öösel kell kaks tekkis mõte väike viski võtta ja sooja viineri-juustusaia peale haugata. Milles probleem, 350 milliliitrine pudel ja võileivagrillis soojendatav kehakinnitus oli võimalik vaid nelja euro eest.

Koju kaasa ostsin võrdlemisi vähe. Ühed teksad nagu juba välisreisidelt tavaks saanud, rohkesti komme, kingituseks konnakuju, mis pulgaga tõmmates krooksub. Oleks ostnud ka särgi, millel Hitler palja persega päevitades puhkust kiidab, aga naine pidas seda liiga provokatiivseks.

Nähes enne Birmasse sõitmist, et lennujaama sõitvad väikebussid võivad hilineda, võtsime viimase öömaja City Line Makkasani peatuse lähedal. Selle vastas asus Shock 39 Nightclub, mis väljanägemiselt meenutas litsimaja. Lühikestes seelikutes näitsikud kutsusid sauna ja keha massseerima, purjus inimeste lärm kostus varajaste hommikutundideni. Ka ümberkaudne kvartal oli huvitav – kõrghoonete vahel paiknesid vaesemate inimeste elamised, kuhu igaüks vist oma elektrijuhtme oli vedanud.

Tallinnas lennukist väljudes põrutasime ühe jutiga jalgsi bussijaama. Eestimaa õhk oli värske ja nauditav, kuid sall tuli kurgu ümber mähkida, et mitte külmetada.

Võtsin reisiga kaalust seitse kilo alla. Sellest kolm kilo on küll kuu ajaga tagasi tulnud.

Paadiga paradiisiranda

Aeg oli leida mõni saarel asuv liivarand, kus turistid üksteist ära ei talla ja öösiti kostub tuppa lainete loksumist. Poeg soovitas Ko Phangani saarel asuvat Bottle Beachi.

Nui organiseeris bussi ja laeva ühendpiletid. Väga mugav – väikebuss korjas tema bangalote juurest peale ja viis Krabisse, kust turistid kõigi mugavustega bussiga Surat Thani lähedalt väljuva laeva peale viidi. Sama laev külastas nii Ko Samuid, Ko Phangani kui Ko Thaod.

Ko Phangani sadamas valetasid reklaamimutid, et Bottle Beach on räpane, ja reklaamisid Srithanu rannas asuvaid Happy Beach bangaloid, mis pidid maksma 300 bathi. Kuna mees sadamaputkas väitis, et Bottle Beachile pääseb ainult paadiga ja sõit sinna maksab sadamast 2000 bathi, otsustasime Srithanu ranna üle vaadata. Oli alles keskpäev, meelitusena mõjus ka ranna lähedal paiknev 7-Eleven kauplus.

Reklaamimutid tahtsid meid suunata 300 bathiste sadamataksode juurde, kuid võtsime takso linnast 200ga. Srithanu osutus erarandade vahel ära jagatud suht räpaseks kohaks. Happy Beach bangalotest öeldi külma kõhuga, et nende hind on vähemalt 400. Mis siis, et sadamamutid 300 lubasid, nemad töötavat komisjonitasu alusel ja Happy Beach bangalod nende lubaduste eest ei vastuta.

Nähes, et midagi meeldivat Srithanu rannas ei ole, peatasime takso ja sõitsime 300 bathi eest Coconut Beachile. Sealt saab läheduses asuvale Bottle Beachile paadiga. Taksoga mööda maanteed sõites kuluks Ko Phangani põhjaosast lõunasse ja uuesti põhja tagasi sõites ligi tund.

Paaditakso küsis paarikilomeetrise sõidu eest 600 bathi. Kui pidasime seda kalliks, soovitati oodata – järsku tuleb veel reisijaid, siis tuleb inimese kohta odavam. Sõime, ükski turist Bottle Beachile minna ei tahtnud ja lõpuks leppisid paadimehed 500ga. Hiljem kuulsime, et üks sakslane tuli üksi 400ga.

Kihnu lappajat meenutava paadiga Bottle Beachile sõites tekkis samasugune tunne nagu filmis The Beach. Astud seljakotiga põlvekõrguses vees maha ja ilus liivarand on vaid sinu päralt. Päris nii see muidugi pole – rannas supleb ja päevitab korraga ligi poolsada inimest, kes peatuvad neljas Bottle Beachile ehitatud majutusasutuses.

Saime teada, et rannalt viib sadamasse ka maismaatee, mille Bottle Beachi poolne ots on vaid maasturitega läbitav. Öömaja autoga sadamasse sõit maksis 200 bathi, kes tahab nende masinaga sadamast Bottle Beachile sõita, peab ette helistama.

Valisime ööbimiskohaks ranna lääneservas asuvad Smile Bungalowd, mis võrreldes keskrannas asuvate kastidega nägid kenamad välja. Hind 450 bathi öö, peldik sees, võrkkiik, laud ja toolid palkonil. Kiiges lesides võis meenutada laulusõnu “Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik”, ja arvata, et see just ongi taoline paik.

Tuju kippusid rikkuma vaid kaks asja. Naine avastas, et keegi on lukustatud toas koti kallal käinud ja varastanud 17 ühedollarilist. Kahtlustasime mehi, kes naaberbangalos internetiühendust taastasid, aga kaebama ei läinud. Mine tea, järsku pandi dollarid hoopis bussis pihta.

Teiseks probleemiks oli väike sularahanappus. Rannal polnud ühtegi poodi ega rahaautomaati, öömajad valuutat ei vahetanud. Hinnad olid mandri omadest veidi kallimad (suitsupakk näiteks 100-130) ja seepärast pidime mereandide tellimisega tagasihoidlikumad olema.

Aga pole hullu, nii vähe meil kohalikku raha ka ei olnud. Päevitasime, vaatasime võrkkiiges lesides ETV saateid ja käisime sageli ujumas. Vesi ja liivarand olid puhtad, lained madalad.

Päikeseloojangu nautimiseks valisime ranna keskel asuva restorani, mis oli maitsekalt valgustatud. Taevasse ilmus superkuu. Üritasin seda pildistada, kuid ilma suurendamata ja pilte töötlemata midagi väga efektset jäädvustada ei suutnud.

Lõpuks saabus aeg Bangkokki sõita, et Eestisse tagasi lennata. Smile Bungalow letiteenindaja müüs 1300 bathi eest laeva ja bussi ühendpiletid. Lomprayahi laev väljus sadamast kell 8.30 ja buss jõudis Khao San Roadi juurde kell 20.30. Kes tahab KSRi juurest Ko Samuile, Ko Phanganile või Ko Thaole sõita, ei pea Khao San Roadi juurest kaugemale minema.

The Beach

Ostsime Nuilt 800 bathi eest Phi Phi saarte tuuri, mis reklaambukleti järgi pidanuks maksma 2000. Veel 400 kulus rahvuspargi maksuks. Hinnad on inimese kohta.

Kiirpaadiga merele minnes kästi jalanõud ära võtta ja kasteti jalavarje täis võrk vette. Mul polnud sellest midagi, sest kandsin plastikplätusid, abikaasa aga oli nahast rihmikute ootamatu märjakstegemise pärast pahane. Nii see Tais käib – keegi ette ei hoiata, mida tehakse, “kari” märgistatakse eri värvi kleepsudega.

Kui pisiasjad kõrvale jätta, jäime Phi Phi saarte ekskursiooniga väga rahule. Saarte ilusad liivarannad ja veest kerkivad kaljud on ikka hoopis midagi muud kui Ao Nangi rannariba.

Phi Phi saared koosnevad hulgast saartest, millest suurim on Phi Phi Don ja sellest järgmine Phi Phi Lee ehk Leh. Viimasel filmiti 2000. aastal koha kuulsaks teinud The Beach.

Ekskursioon algas imeilusatest Viking Cave koobastest, mida võis uudistada üksnes paadist. Seejärel lasti turistid ligi tunniks ajaks Maya Bay randa, kus The Beachi filmiti. Kaunis lahesopp on turismi kõrghooajal ülerahvastatud – samal ajal üritab seda külastada paarkümmend paaditäit turiste, kes liivarannas päikest võtavad, ujuvad ja endast kuulsas rannas tingimata pilti tahavad teha.

Järgnes merel snorgeldamine (maskid anti paadist), Phi Phi Donil asuvate metsikute ahvide ranna vaatamine paadist, sinise laguuni imetlemine ja tugev lõunasöök põhisaarel. Uuesti lasti rahvas randa Bamboo Islandil ehk Ko Mai Phail, et nad lõunamere päikesest, ilusast rannast ja selgest mereveest viimast saaksid võtta.

Õhtul maismaale jõudnud, tegime Ao Nangis veel banaanipannkoogid, mojitod ja värsked mahlad. Mahlu ostes vaadake, et need oleks ikka mahlad, mitte siirupiga magustatud segud. Ööturg on Nopparat Thara ja Ao Nangi ranna vahel.

Eesti keele sanskriti mõjud

Ees ootas Krabisse lendamine. Kuna mul oli kõht lahti, ostsime apteegist kohalikke tablette. Müüja sai turistide põhihädast suurepäraselt aru. Täpsustas, kas kõht valutab, küsis, kui sageli potti emban ja ulatas vajalikud ravimid.

Abikaasa kahetses, et 7-Eleveni ees enam pannkoogikäru ei olnud. Just selle mehe banaanipannkoogid olid reisi jooksul kõige maitsvamad, aga mis teha – kärud on liikuvad ja nende peatumine kindlates kohtades juhuslik.

Transporti tellida ja ekskursioone osta tasub Tais enda öömajast, mitte juhuslikelt pakkujatelt. Mitmed hinnaküsimised kinnitasid, et tänaval või reisibüroodes on hinnad kallimad, esmalt üritatakse ikka võõra teadmised proovile panna. Nii oli ka meid hostelist lennujaama viiva rikša hind odavam kui suvalistel.

Krabi lennujaam asub Krabi linnast 15 ja Ao Nangi rannast 40 km kaugusel. Jõudsime lennujaama kell pool kaheksa õhtul ega tahtnud nii hilja Ao Nangis öömaja hakata otsima. Lennujaamast viis Krabisse fikseeritud hinnaga buss, aga mitte bussijaama, vaid mingi turismibüroo juurde.

Büroos oldi veidi pettunud, et me ei tahagi neilt Ko Lanta pileteid, Phi Phi saarte ekskursioone või vähemalt öömaja osta. Läksime hoopis Google Mapsi abil orienteerudes kesklinna, kus pärast paari võõrastemaja külastamist (kallid või täis) 350 bathi eest sobiva öömaja leidsime.

Öömaja läheduses oli ööturg. Lugesin hiljem Ao Nangis üllatusega, et isegi sinna tehakse eraldi ekskursioone. Soojas suveöös maitsesid mereannid ja õlu suurepäraselt.

Hommikul peatas öömajaneiu Ao Nangi, õigemini küll selle kõrval asuvasse Nopparat Thara randa viiva kastiauto. Selle ranna söögikohad ja öömajad on veidi odavamad kui Ao Nangis.

Otsisime üles Laughing Geko bangalod. Üsna askeetlik hütt maksis 400 bathi, mis on sealkandis üpris odav hinnatase.

Nopparat Thara ja Ao Nangi rand valmistasid pettumuse. Kitsuke liivariba ühes promenaadi ääres paiknevate ülehinnatud söögikohtade ja hotellidega. Tagantjärele tarkadena võinuks rannikurannad vahele jätta ja Krabi linnast Phi Phi saarte ekskursiooni võtta.

Pettumust aitas kompenseerida Laughing Gecko ülihuvitav omanik Nui. Arvet tasudes kuulas ta meie omavahelist vestlust ja küsis, mida tähendab sõna “sada”. Vastust kuuldes väitis ta, et sanskriti keeles on sel sõnal samasugune tähendus ja avaldas arvamust, et sõna “sada” võisid meieni tuua mongolid.

Vaidlesin vastu, sest mongolid Eestini ei jõudnud. Küll aga kirjutatakse 100 ladina tähtedes tõesti “sata”, hääldust kahjuks ei tea.

Vestlesime Nuiga, kellel on kirju elukäik, õhtuti pikalt. Ta on õppinud Tais juurat, läinud valitsusega vastuollu ja Saksamaale emigreerunud. Taisse tagasi tulles pidas mees aastaid d˛unglis elektrita kämpingut ja leidis sealt kanadalannast naise, kellega tal on 15 ja 19 aastased lapsed. Lapsed elavad ja õpivad koos emaga Kanadas, Nui aga eelistab kodumaad, kus ta nüüd, üle 60 aasta vanusena Nopparat Thara ranna lähedal maad üürib ja bangaloäri peab.

Äri on Nuile rohkem elustiil, talle meeldib erinevaid rahvaid tundma õppida. Eestlasedki polnud mehele võõrad, neid satub tema bangalotesse ikka aeg-ajalt. Kõnelesime Eesti ajaloost ja budismist kuni väsimus maha murdis.

Persetpidi vees

Hommikuseks põhimureks oli leida koht, kus pakutakse normaalset kohvi. Avastasime ühe mõnusa hiinaka, kus lisaks kohvile pakuti soolaseid ja ja magusaid aurutatud kakukesi. Heal lapsel mitu nime, Tais kutsuti baozisid lihtsalt bunideks.

Kopsakamalt võis keha kinnitada kas tänavakohvikutes või turistidele mõeldud kallima hinnaga restoranides. Esimeses maksis näiteks krõbe grillitud sealiha koos riisiga 40 bathi. Hinna sisse kuulus ka puljong ja jäätee. Raputasime lauale pandud maitseainealuselt pähklipuru, mis riisi ja kleepuva magusa kastmega segatuna suurepäraselt maitses.

Ega kallimatelgi kohtadel viga olnud. 90 bathi magushapud krevetid, 70 kana juurviljadega, 40 viljalihaga mangomahl, bathi suur õlu. Odavaim suitsupakk maksis 7-Eleveni kauplustes 40, veepudel 13.

Arutasime, mida ette võtta, kuid jõudsime esimesel päeval vaid öötuturule. See on Chiang Mai kesklinnas pühapäeviti kell 19-24.

Rahvast oli murdu, peatänava nännimüügile pakkusid mõnusat vaheldust sööginurgakesed. Mereanni- ja lihavardad, erinevad mahlad, suupisted, supid – kõike, mis muidu Taimaal erinevatel ööturgudel, aga suuremas valikus. 

Järgmiseks päevaks valisime ohtrate Chiang Mais pakutavate ekskursioonide seast päevatuuri, mis sisaldas orhideefarmi, elevandi-, kummipaadi- ja bambusparvesõitu, koske ja akhade küla. Tiger Kingdom, linna lähedal asuv 120 ha suurune vihmametsapark, erinevad elevaldilaagrid ja vähemusrahvuste külad tundusid liiga kallid.

Päev algas kolmveerandtunnise sõidu kaugusel asuvasse Bai orhidee-liblikafarmi, kus on üle poolesaja orhideeliigi. Edasi pandi meid elevandilaagris kahekesi elevandi otsa ja sõidutati pool tundi. 

Elevandi kaelal istus elevandijuht, kes looma aeg-ajalt haamriga kuklasse peksis. Et vantsil veidigi parem tuju oleks, ostsime kimbu banaane, mida teel ükshaaval andsime. Kõike korraga ei maksa pakkuda, sest nii või naa jääb ühest kobarast väheks ja mõistlikum on siis juba tahapoole pistetava londi otsa üksikuid banaane või varretükke ulatada. 

Järgmisena kästi kõik vett kartvad asjad autosse jätta ja käsutati rahvas kummipaatidesse. Sõit kärestikulisel, kuid madalas jões oli päris vahva. Kohalikeks naljadeks olid labaga vastu vett peksmine ja sõitjate pritsimine.

Pärast kummipaate pidime ronima bambusparvedele, mis vajusid sõitjate raskuse all vööni vette. Kes varem märjaks ei saanud, sai nüüd. Persetpidi poole meetri sügavuses vees udida polnud just suurim elamus.

Lõunaks pakutud banaanilehte keeratud pad thai maitses hästi. Järgnes turnimine mööda mäekülge 1,6 kilomeetri kaugusel asuva koseni, mis programmis oli kirjeldatud jalutuskäiguna läbi ilusa loodusega metsa. Looduse asemel tuli vaadata, kuhu sa astud, et mitte kitsastel purretel ja libedatel kividel libastuda. 

Kosk polnud midagi erilist. Rahva lõbustamiseks oli müügikohta pidaval naisel kaasa võetud ahv, kes suveniiriks pakutavaid vidinaid pätsata üritas. Teda abikaasasa lõbustas ennast kaugemal luusivate ahvide rakulkast laskmisega.

Tasasitee viis õnneks rohkem mäest alla. Marssisime, püksid toika otsas lehvimas, suurt kuivemaks need ei läinud.

Lubatud akha küla sisaldas kolme rahvariietes suveniirimüüjat, kellelt keegi midagi ei ostnud. Lastele olid selgeks tehtud liigutused, millega turistide süda hardaks teha, samas majade juures näha päris uhkeid maastureid.

Luusisime niisama ringi, ent külaelanikud olid majadesse peitunud. Natuke kohalikku elustiili võis majade juures ja tänavatel siiski märgata.

Järgmisel hommikul läksime Chiang Mai vanalinna peatänavale, arvates ööturu järgi, et seal on midagi põnevat. Ei olnud, samasugused kohvikud ja väikekauplused nagu kõikjal.

Hotellimees soovitas vanalinnast väljas asuvat kaubamaja, mille kõrval oli basseiniga hotell. Kaubamajas ringi luusides tundsin, kuidas temperatuur tõusis ning seetõttu loobusime ujumisest. Magasin pikalt ja ärkasin hommikul tervena.

Yangonist Chiang Maisse

Päevakavas oli Birmast lahkumine ja Bangkoki kaudu Tais Chiang Maisse lendamine. Kuna me ei viitsinud Mile 10 kaudu linnabussiga seigelda, tellisime 8000 kyati eest Yangoni lennujaama sõitmiseks takso.

Keelekursustel inglise keelt õppinud taksojuht osutus jutukaks ja kirus valitsust. Tervishoid ja haridus olevat väga kallid, tema ja töötava abikaasa teenistusest kuluvat enamik kolme lapse tasulistele kõrgkooliõpingutele ning viieliikmelise pere jaoks kuuetoalise korteri rentimisele.

Takso, millega ta sõitis, kuulub firmale. Ettevõttele peab iga päev maksma 20 000 kyatti. Endale jääb ligi 10 000. Kui avarii teeb, siis mingit kindlustust ei ole, süüdlane maksab.

Taksoga sõidavad ka kohalikud rikkamad inimesed, välismaalaste ja kohalike hindades erinevust ei olevat. Välismaale minekuks on vaja osta välispass. Välisreise, peamiselt Taisse, võivad endale lubada ainult rikkad ja ametnikud. “Meie põhiprobleemiks on korruptsioon ja rumal valitsus,” rõhutas taksojuht.

Yangoni lennujaam oli esinduslik ja säras puhtusest. Hinnad muidugi nagu lennujaamades ikka, aga vahel võib ju Eesti turist endale lubada jaapani toite, mis maksid burgeritega ühepalju.

Yangoni ja Chiang Mai lendude vahe oli kaks tundi ja viisteist minutit. Lühemat ei soovita jätta, sest Tai piirikontrolli järjekorrad olid pikad. Saabuvate lendude juurest väljuvate lendude ootesaalideni kõmpimiseks kulus samuti aega.

Chiang Mai lennujaamast tuli vanalinna kirdenurgas paikneva öömajani jõuda. Taksojärjekord oli pikk. Otsustasime lennujaamast välja kõndida ja seal taksot püüda. See oli viga, sest vasakpoolse tiheda autoliiklusega kiiremal rajal ei tahtnud keegi peatuda.

Kõndisime pimedas mööda kitsast ja halvasti valgustatud kõnniteed lootuses, et keegi enne kuuekilomeetrise teekonna lõppu ikka peatub. Vabu põleva platvormiga taksosid liikus vähe, keegi käeviipe peale ei peatunud. Paari kilomeetri pärast jäi siiski üks motorikša seisma ja viskas Wat Chiang Man templini ära. You & Me Hosteli nime ei õnnestunud juhile selgeks teha, sama nimega on ka kallim guesthouse väljaspool vanalinna.

Google Maps keeldus töötamast. Kümmekond meetrit enne otsitavat hostelit ei teadnud hotellitädi naabritest midagi. Aga You & Me Hosteli silt oli väljas ja abivalmis peremees väga rahul, et külalised saabusid.

Võtsime esimeseks ööks 350 bathi eest toa, kus peldik oli küll sees, aga ventilaator ei suutnud ruumi jahedaks teha. Vähkresin enne magama jäämist kaua, järgmisel ööl vahetasime toa 500 bathise kondiga ruumi vastu. Seal oli veel telekas, külmkapp ja rõdu, kapp koos riidepuudega samuti. Igati kena.

Õhtul süües saime õppetunni, et kallimas söögikohas võivad road olla päris prisked. Tellisime kaks praadi ja riisi kahe peale, tegelikult piisanuks ühest praest. Või on söögiisu palavas nii väike, et palju ei taha?

Kuldse stuupa ümber oli valus

Hommikul käivitus pojas operaator Kõps. Pea külge GoPro kaamera kinnitanud, tormas ta mööda Hiinalinna tänavaid ja filmis kohalikku tänavamelu. Iga rohutirts sai järele proovitud, iga konn ja angerjas (vaata pildilt) turul üles filmitud. Kui materjal sobib, saab seda kõike võib-olla sügisel televusserist näha.

Kohalikku koloriiti otsides läksime Birma kõige kuulsama Shwedagon Pagoda juurde jala. Vahepeal küll midagi huvitavat kuumadel ja üksluistel tänavatel ei olnud, alles pagoodi juures oli park, kus võis puude külge kinnitatud rippsillal turnida.

Pagoodi pilet maksis 8000 kyatti või 8 USD. Koolis veidi matemaatikat õppinutena maksime kyattides, sest ühe dollari eest võis saada üle 1200 kyati. Mäkke viis eskalaator.

Shwedagoni pagoodi keskel asub 99 meetri kõrgune kuldne stuupa, mille ümber paljajalu päikeselõõsas kõndida oli päris valus. Paljud külastajad otsisid lõõmava päikese eest varju, kes teadis, kasutas pühakoja avatud wifi võrku.

Poeg viskas filmides pikali ja talle tuletati meelde, et jalatallad ei tohiks Buddha poole olla. Edaspidi valisime istudes hoolikalt, kuidas jalgu sättida.

Maitsesime põhjavärava juures mõnusat lammast okra jt juurikatega ja sõitsime 3000 kyati eest öömajja tagasi. Õhtul kulus samapalju taksosõiduks Shwedagon pagoodi juures asuva Kandawgyi järve kagunurka, et päikeseloojangul vees peegelduvat pagoodi imetleda. Kes samasse kohta satub ja pagoodi pildistada tahab, peaks hea suurendusega objektiivi kaasa võtma, ilma selleta jäävad pildid lahjaks.

Ööbimiskoha ees muljeid vahetades lahendasime 350 sentiliitrise viskipudeli, mis maksis poes 1400 kyatti ehk ligikaudu euro. Noored ostsid õlut, seltskonnaga liitusid šveitslane ja kanadalane. 

Kanadalane oli grafitikunstnik ja jagas muljeid, kuidas ta vedelikupuuduse tõttu oli sunnitud Yangoni haiglas päeva tilgutite all veetma. Raha ei küsitud, palatis oli 50 inimest, kes kõik võõramaalasesse väga sõbralikult suhtusid.

Hommikusöögilaua juurde tuli kohalik riisipotiga. Mõtlesin juba, keda ta ootab, ent siis tuli paarikümnest inimesest koosnev munkade rivi, esimene lipukesega. Kümme esimest munka sai igaüks lusikatäie, ülejäänud marssisid sõnagi lausumata edasi. Sõnagi ei lausunud ka need, kellele riisi jätkus.

Jalutasime Yangoni keskraudteejaama, mille seitsmendalt perroonilt väljub rong, mis linna ümbruses kolmetunnise tiiru teeb. Jaama ees värskendasime keha kohapeal pressitud suhkruroomahlaga, mis kilekotikese ja kõrrega kaasa anti.

Rongipilet maksis 200 kyatti, mitte 500, nagu Wikitravel kuulutab. Aga kolmetunnisest sõidust ei tulnud midagi välja, sest raudtee ääres avanev pilt oli võrdlemisi üksluine. 20 minutit pidasime vastu, siis astusime maha.

Sattusime kuhugi jõe äärde, kus jalgratastel kaupa veeti ja autod sadama vahet vurasid. Hais polnud just meeldivamate killast, kuid toit juhuslikus tänavakohvikus oli hea. Munk tuli annetust küsima, sai ja lahkus sõnagi lausumata.

Mis “rikastel” Eesti seljakotiränduritel muret! 3000 kyati (2,15 euro) eest viis takso meid ööbimiskohta tagasi, kus noored ärasõiduks hakkasid sättima. Viimased õlled, mul õnnestus söögiks tellida kuivatatud angerjat.

Poeg ja ta elukaaslane Sule Paya põhjaküljel Aung Mingalari bussijaama viivasse mikrobussi topitud (1000 kyatti nägu), nautisime õhtuhämarust. Ümbrus oli Hiinalinnaga võrreldes tunduvalt puhtam ja viisakam, ikkagi kesklinn. Kohapeal pressitud apelsinimahla müüdi tänaval ligi 60 eurosendi eest, samas võis maha istuda ja nagu Pariisi peeneimas kohvikus möödujaid jälgida.

Inle äärest Yangoni

Molutasime terve päeva Nyang Shwes. Paari kilomeetri kaugusel asuvasse veiniistandusse ei viitsinud minna. Päike roiutab ja kui võimalik, tahaks niisama logeleda.

Nautisime Gypsy Inni rikkalikku hommikusööki, mis koosnes puuviljadest, teest-kohvist, röstsaiadest, omletist, moosiga pannkoogist ja pähklipuruga shani nuudlisupist. Shani köök hakkas meeldima, tellisime lõunakski kohalikud nuudlid ubadega. Eestis tahad tingimata liha või kala, Aasia kuumuses eelistad taimetoitu ja väiksemaid portsione.

Hulkusime asulas ringi ja uudistasime kohalikku turgu. Veidi kahvatum kui järvel, aga odavamate hindadega.

Küsisin JJ Expressi kontorist, kas tõesti on neil isegi ööbuss väljakäiguta. Jah on, WC olevat ainult SNT bussides. Need on JJ Expressi bussidest odavamad, kuid Tripadvisoris kurdetakse öise valju muusika ja hoolimatu personali üle.

Yangoni sõitev JJ Expressi ööbuss oli tõepoolest mugav. Normaalsete istmevahede, jalatugede ja personaalsete meelelahutusekraanidega. Tegi kaks peatust: kaks tundi pärast väljasõitu pakuti ühes kohvikus piletihinnas (ca 20 dollarit) sisalduvat tasuta kana- või taimetoitu, öösel kell üks võis hiigelsuures maanteeparklas kusta ja näkse osta.

Varahommikul jõudis buss Yangonis Aung Mingalari bussijaama, mis asub kesklinnast 21 kilomeetri kaugusel. Kitsastes vahedes kiiresti välja lastud reisijaid ootasid taksojuhid, kellega enamik seljakotiränduritest kauplema asus.

Meil polnud põhjust taksojuhtidest välja teha, sest olin varem internetist välja uurinud, et linna Sule Paya juurde viib sinine nr 43 buss. Ostsime 300 kyatised piletid ja jälgisime tööle ruttavaid kohalikke, kes mobiiltelefon ja söögimannerg käes, bussi astusid. 

Paraku huvitas reisisaatjat rohkem flirtimine kohalike neidudega kui meile õige peatuse näitamine. Kummalised võõrad juhatati maha 30. tänava bussipeatuses, mitte Sule Payast paarkümmend meetrit põhja pool, kust sama liin teekonda alustab.

Aga polnud hullu. Aega oli ja vaatamata mitmetele lahketele, kuid ekslikele teekonna näitamistele leidsime 600 meetri kaugusel asuva tuntud pagoodi üles ning asusime selle lähedal öömaja otsima.

Garden Guesthouse võrdlemisi askeetlike kaheste eest tahtis vastuvõtulaua töötaja vähemalt 19 USD pluss viis protsenti maksu. Allahindlust polnud ta nõus tegema, küll aga juhatas lahkelt kõrvalmajja, kus 12 dollarilised toad nägid üpris troostitud ja räpased välja.

Läheduses asuva Hiinalinna hotellide hinnatase oli üle 20 USD, paljud neist täis. Lõpuks leidsime 16 USD jaapani öömaja, kus magada tuli põrandal kahekordsetel madratsitel, kuid see-eest oli toas konditsioneer.

Võtsime toa ka pojale ja tema elukaaslasele, kes pidid õhtul Bangkokist Air Asiaga Yangoni jõudma. Noored on Aasias pooleaastasel tripil ja nagu juba väikeseks traditsiooniks kujunenud, saime paariks päevaks kokku. Eelmisel aastal juhtus see Indias Varkalas.

Pestud, kustud, kammitud, kolasime Hiinalinna tänavatel. Aasiale kohaselt olid kõik kõnniteed kaubitsejatega üle külvatud. Kuna Bangkokist ostetud üle õla käivale riidest kotile oli auk sisse tekkinud, palusin selle õmblejal ära parandada. Mees vuristas õmblusmasinaga paari minuti jooksul koti servadele mitu tiiru, kuid keeldus selle eest raha võtmast.

Sattusime sushirestorani otsingul turutänavatele, kus asfaldil lebasid päikese käes tuunikalatükid, angerjad, kreverid, konnad, lihatükid, puu- ja juurviljad ning muu turukraam. Osta võis elus kanu, kellel sealsamas pea maha löödi. 

Päikese käes vedelevat toorest kala nähes läks sushi isu ära. Kinnitasime keha vähe peenemas kohas, kus kelneritel olid kikilipsud ja menüüs pakuti kebabi. 3500 kyati eest ostetud kebab osutus vaagnale sätitud sealihatükkideks. 700 kyatiste õllekannude alla toppis mitu kelnerit kogu aeg paberitükke, mis meenutasid tavalist peldikupaberit.

Näha võis Lõuna-India moodi templid, müüjad pakkusid jalebiseid ja muud India tänavatoitu. Õhtu saabudes pandi tänavatele kogunenud prügi põlema.

Lapsi oodates läks elekter mitu korda terves kvartalis ära. Kui pole voolu, pole ka internetti. Jõukamad hotellid käivitasid generaatori, meie istusime öömaja ette kõnniteele pandud laudade taga ja vaatasime kaht poissi, kes valguspulkadega ringi jooksid.

Igal vabal hetkel tuleb elektroonika laadima panna. Generaator lülitatakse sisse viimases hädas.

Lõpuks poeg ja tema elukaaslane saabusidki. Kotid ära pandud, kiirustasime õhtust sööma. Poega hämmastas siinnne tänavatoidu valik. Lammas, kits, kana, siga, veis, kõik vähem kui ühe euro eest. Ka pooleeuroseid õllekanne kulus ohtralt.

Omapärane Inle järv

Inle järvele sõitmist pakkuvaid paadimehi oli igal pool. Asulas kõndides ei möödunud minutitki, ilma et keegi kohalikest oma teeneid poleks pakkunud.

Hotelli vastuvõtulaua taga istunud mees ütles, et kuue järve keskosas asuva koha külastamise hind on igal pool 18 000 kyatti ehk 15 USD. Tema soovitas meil külastada Nga Phe Kyang kloostrit, Ywama, Nam Pan, In Phaw Khon ja Kela küla ning Hpaung Daw U (Phaung Daw Oo) pagoodi. Hiljem taipasin, et pikakaelalised kayanid jäid nägemata ja maksin 5000 kyatti lisaks.

Erinevad järvel asuvad kohad tasub enne tripi ostmist endale selgeks teha. Paadijuhid küsivad algul rohkem (meilt algul 20, aga leppis kiiresti 15 dollariga) ja pärivad kohe, kuhu te minna soovite. Jättes sihtkohad paadimehe valida, veetakse teid lihtsalt mööda poode ja näidatakse mõnda küla, et kiiremini koju saada.

Meie paadijuhi sõnul on paadireisid pereäri. Inglise keelt oskav suguvõsa liige saadetakse kliente otsima, paadijuhtideks on kõik meessoost pereliikmed. Konkurents on tihe, iga päev kliente leida ei õnnestugi.

Turistile on kasulikum kaubelda mõni inglise keelt tönkav paadijuht, aga ei maksa loota, et nad ekskursioonijuhi töö ära teevad. Sõitja peab ütlema, kuhu ta tahab minna, juht liigutab paati ja ootab kail kuni härrad-prouad järgmisesse kohta liikuda tahavad.

Paadid on pikad ja kitsad, kahe kuni nelja tooliga, mis asuvad üksteise taga. Lisaks päästevestidele kuuluvad varustusse vihmavarjud, mida võib nii sademete kui päikese eest hoidumiseks kasutada.

Esmalt viis tee ujuvturule, kus vee peal oli vaid üksikuid kauplejaid. Meie paadijuht pani neist ülbelt mööda, sidus paadi kai külge ja soovitas ringi vaadata.

Suveniiride rivist eemal asus toiduturg, kus kohalikud toiduainetega kauplesid. Päris omapärane: toiduaineid kaaluti käsikaaludega, tee kees sütel ning kõikvõimalike puuviljade, juurikate ja maitseainete valik võttis silme eest kirjuks. Tööstuskaupadest jäid meelde vanemad Omega kellad.

Eri külades asuvates kauplus-töökodades näidati, kuidas lootusevartest kangaid kootakse, ehteid ja väikesi rohelisi sigarillosid valmistatakse. Sigarillosid oli nii tavalisi kui kohvi-, banaani-, aniisi- ja mentoolimaitselisi. Ostsin paari dollari eest ca 50 sigarilloga kotikese, millest jätkus paariks nädalaks.

Kauplustest huvitavamad olid vaiadel majad, kus asus kogu elamine. Kütusekanistrid, pesu ja liigutatav kraam allpool, aknaluukidega eluruumid kõrgemal. 

Külades olid nii postkontorid, baarid kui kauplused, majade vahet liiguti paatidega. Eraldi aladel kasvatati tomateid ja muud söödavat, meie arusaama kohaselt asus seal siis aiamaa.

Paljude elamute katuseid kaunistasid satelliitantennid, voolu saadi vette püstitatud postidel kõrguvate elektriliinide kaudu. Peamisteks elatusallikateks on siin turistide teenindamine ja kalapüük ning näha oli, et turistid tõid juba päris hästi raha sisse.

Hpaung Daw U (Phaung Daw Oo) pagoodi kõrval asuv väljak meenutas esmapilgul Veneetsia Markuse väljakut. Tuviparv liikus vastavalt sellele, kus keegi neid söötis, turistid olid elevil ja klõpsutasid pilte teha.

Sattusime pagoodi 14 päevase festivali ajal, kus nelja Buddha kuju paatidel erinevate Inle järve külade vahel sõidutatakse. Igasse külla jäävad kujud ööseks. Meie tähtsamaid tseremooniaid ei näinud, ainult oran˛i riietatud piduliste paadid tulid järvel aeg-ajalt vastu ning padoodi juures valmistati paate ette järgmisteks rongkäikudeks.

Põnev oli ka Nga Phe Kyang klooster, kus mungad kasse läbi rõnga hüppama õpetavad. Puust sammaste vahel kahetseti patte, lapsed kasutasid väikest nurgatagust jalgpalli mängimiseks.

Klooster olekski olnud paadimatka lõpp-punkt, kuid mulle meenus, et pikakaelalisi kayaneid polegi me veel näinud. Paadimees oli lisaraha eest valmis nendegi juurde viima, ent see oli küll pettumus.

Töökoda, kus kaks õnnetut kayanit telgedel kudusid ja turistid nendega pilte teha said, meenutas loomaaeda. Eksootilised “eksponaadid” olid välja pandud vaid selleks, et turistid kudumeid ostaksid.

Tagasiteel Nyang Shwesse nägime lähemalt kalureid. Turistide lähenedes võttis kalamees kohe sisse pildistamispoosi, et külalised saaks jalaga aerutamist jäädvustada. Andsin talle dollari ja juurdlesin: kumb on tulusam, kas turistidele poseerida või traditsioonilise kalapüügiga tegeleda?

Maal kõhtu täites oli valida kohalike shani toitude ja eurooplastele harjunud maitsete vahel. Reklaamtahvel kuulutas, et kui oled riisist tüdinud, tule pannkookide kuningriiki, teises kohas meelitati pitsadega. Pitsat saab Pärnus Steffaniski, seetõttu eelistasime väga maitsvat kohalikku salatit, mis ühest pannkoogist neli korda odavam oli.

Sõit Inle järve äärde

Kell 8.30-16.30 Bagani Shwe Pyi highway bus terminalist Inle järve juures asuva Nyang Shweni sõitva JJ Expressi piletid kodus ostetud, uurisin eelmisel õhtul, kui palju Nyaung Ust bussijaama taksosõit maksab. Hotellipoiss küsis, mis bussifirmaga sõidame ja ütles, et JJ Expressil on transfeer, mis reisijad tasuta hotellidest kokku korjab ja bussijaama viib. 

Helistas, leppis pealevõtmise kokku ja serveeris meile hommikusöögi ettenähtust varem. Tänutäheks jätsime talle ühedollarilisi, mis reisiks oli varutud. Tagantjärele tarkadena võinuks rohkemgi jätta, sest viimased 17 ühedollarilist varastati Tais seljakotist ära.

Pikamaabuss oli 2+1 istmetega ja pooltühi. Enamik reisijatest läks varem kusagil mujal välja. Konditsioneer jalgadele ei puhunud, söögipeatuses tahtis teenindaja 1800 kyatiga tõmmata.

Nyang Shwesse jõudes oli vaja tasuda 12 500 kyatine Inle järve turismimaks. Maksta sai ainult kyattides.

Bussipeatus oli õnneks asulas sees. Loomulikult tunti kohe huvi, kus me ööbime, väideti, et minu öeldud öömaja olevat raske leida. Üks mees käis meil lausa mitu minutit järel, kui Google Mapsi abil teed otsisime.

Inle järvest veidi põhja pool asuv Nyang Shwe asula on võrdlemisi väike. Peatänav, jõgi ja natuke nende ümber asuvaid kvartaleid. Pimedas on natuke keerulisem orienteeruda, aga päevavalgel saab kõik kähku tuttavaks.

Külastatud öömajades maksid tiivikuga toad 20 ja konditsioneeriga toad 22 USD. Kohe sadama juures asuvas Gypsy Innis leidsime siiski jagatava WC ja kääksuva ventilaatoriga toa 14 USD eest. Järgmisel päeval avastasime teisel pool jõge hotelli, kus kõigi mugavustega kahene tuba maksnuks 16 USD ja pojal õnnestus hiljem lausa kümneeurone kõigi mugavustega tuba leida, ent meie “saagiks” jäi 14 USD.

Õhtul ei tulnud taas und. Jalutasin üksinda mööda Gypsy Inni hoovi, mille väravad kell 23 suleti ning ostsin vastuvõtulauast 1800 kyatise suure ja kange kohaliku õlle.

Jalgratastel Bagani templeid avastamas

Hotelli hinna sisse kuuluv hommikusöök üllatas oma rikkalikkusega. Kohv, omlett, kaks röstsaia, pannkook maasikamoosiga, banaani-, ananassi- ja arbuusilõigud. 

Hommikusööki serveerinud hotellipoiss nakatas oma sõbralikkusega ja ulatas kaardi, millele märkis olulisemad templid, mida võiks külastada. 

Templite juurde sõitmiseks oli valida 5000 kyatise e-bike (elektrirolleri) ja 1500 kyatise jalgratta päevarendi vahel. Valisime ca 15 kilomeetri pikkuseks teekonnaks kaks jalgratast.

Jalgratastele oli külge monteeritud võtmega lukk, mis ei lase tagarattal liikuda. Väga mugav, Eestis võiks ka rendijalgratastel sellised olla.

Sõitsime Old Bagani ja erinevate templite poole mööda vanemat, jõele lähemale jäävat maanteed, kus tee viis rohkem allamäge. See tegi tagasitulemist arvestades veidi murelikuks, kuid Nyaung U poole viiv uus valgustitega tee osutus hiljem siiski üsna tasasel pinnal olevaks.

Laias laastus jagunevad Bagani templid kaheks: osades (näiteks Anandas) saab uudistada sees, osadele (näiteks Shwesandaw) aga treppi mööda üles ronida ja näiteks päikeseloojangut vaadata. Vaade ümbruskonnale on võrratu.

Nii suured kui Kambod˛as Angkoris Bagani templid ei ole. Angkor Thom tähendab tõlkes suurt linna ja Angkor Wat peatemplit, Bagani tuhandete templite vahelist linnastruktuuri võhikul tuvastada ei õnnestu. Me ei näinud ka ühtegi templite kohal lendavat kuumaõhupalli, mis reklaampiltidele pannakse, sest nendega sõitmine maksab ligi 250 eurot inimese kohta.

Küll aga võis teel kohata härjavankreid ja kaasa tunda vanale naisele, kes templihoovil vanaduspäeviks lisa üritas teenida. Nii nagu Indias Khajurahos elavad Birma arhitektuuriväärtuste lähedal inimesed, kelle elatustase on linnaelanikest tunduvalt madalam.

Linnamüüriga on ümbritsetud ainult Old Bagan, kus ühtegi templit ei ole. Märkasime ainult mingit kaasaegset puhkekompleksi, kuhu kõhna rahakotiga seljakotiränduril asja ei ole.

Seljakotirändurite päralt on templite lähedale püstitatud päikesevarjudega välikohvikud, kus sõime mõnusat väikeste pähklitükkidega rohelise oa salatit. Lauale oli pandud väike elevant, mis iga suutäie peale pead noogutas.

Õhtul Nyaung Usse tagasi jõudes manustasime ingveriteed, et naise tervist kosutada. Kanavardad maksid restorani juures 1000 ja tänavakärus 200 kyatti, portsioni suuruses erilist vahet ei olnud. Nyaung Ust on pärit ka need veidi vürtsikad mangokommid, mida koju kaasa ostsime.

Teekond Baganisse

Eelmisel õhtul kokku lepitud takso jäi viis minutit hiljaks. Kuna olin Indias kogenud, et varasemad kokkulepped ei kehti, hakkasin juba uue järele vaatama, aga mees siiski tuli.

Taksojuht viis meid ilusasti Mandalay peamise Kywel Sel Kan bussijaamas asuva Aye Chan Maung kompanii putka juurde. Omapäi oleks selle ülesleidmine suurest ja tiheda liiklusega bussijaamast aeganõudev olnud. Bussijaama territooriumil liikusid bussid, taksod ja muud sõidukid jalakäijate vahel läbisegi, tekitades ummikuid.

Bussijaam meenutas prügimäge. Ostsin teekonnaks kohalikke sibulapirukaid, eelmisel õhtul olime ka chapatisid varunud.

Bussil polnud viga, piletid olin varem kodust ostnud. Teekond pidi kestma kuus tundi, tegelikult kulus poolteist tundi kauem. Pool tundi läks avarii nahka, sest sõiduauto põrutas bussile tagant sisse, pool tundi kestis söögipeatus.

Söögipeatuse kestvuse kipuvad bussijuhid lühema ütlema, kui see tegelikult kestab. Kuna kõht väga tühi ei olnud, ei hakanud laua tagant tellima. Kandikutelt pakutavad kanakoivad ei tundunud just isuäratavad.

Ostsime mõne banaani, teiste pesemist vajavate puuviljadega ei hakanud teekonnal riskima. Tualetti üheski bussis, millega Birmas sõitsime, ei olnud.

Bagani Shwe Pyi highway bus terminal asub Nyaung Ust kuue ja New Baganist kümne kilomeetri kaugusel. Öömaja valisime Nyaung Us, kus need on odavamad.

Bussist väljujaid ründasid kohe taksojuhid. Kuigi väljas oli silt, et taksoga Nyaung Usse sõitmine maksab 5000 kyatti, küsisid kõik vähemalt 6000. Aega oli ja asusime jalgsi teele. Takso sõitis järele ja nõustus 4000ga.

Meie soovitava öömaja kohta väitis taksojuht, et see asub New Baganis. Kuigi see osutus valeks, ei viitsinud ma temaga vaielda, sest nagunii vajasime väljapakutud hotelli vaid hinna küsimiseks. Vahet polnud, kuhu ta meid kesklinnas viib. Järgmisena pakutud Eden Motel sobis, ent taksojuhi lootused meie sinna viimisest lisa teenida luhtusid.

Teel peal asunud putkus nõuti Bagani arheoloogilise ala sissepääsuks 25 000 kyatti või 21 dollarit. Meile sobis dollar, sest kyatte oli parasjagu vähevõitu.

Eden Moteli special price oli 22, tavahind olevat 25 USD. Läksime turu ja Shwezigon pagoda vahelisele teele, kus oli veidi odavamaid öömaju ning maandusime lõpuks May Kha Lar Guesthouses. Selle jagatava duširuumiga konku olnuks 16 USD, meie võtsime 20 dollari eest parema toa.

Jalutasime õhtul Shwezigon pagodani, mis oli päikeseloojangul väga ilus. Õigemini küll pagoodi valgustus, sest ilm oli sombus ja pagoodi detailidelt peegeldus kunstlik valgus. Kuplit restaureeriti, see oli veel kullaga katmata, ent lõvid, lehed, trepiastmed jms särasid õhtuvalguses lummavalt.

Mandalays diskrimineeritud abikaasa otsustas Budhha kuju kullalehtede, rohelise oksakese ja liiliaõiega kaunistada. Liikuvast rahakotist ärevusse sattunud kaunistuste müüja tahtis algul iga kullalehe eest 1000 kyatti. Naine andis kolme lehe eest kokku 1000, sest Mandalays oli rohkemate kullalehtedega paki hinnaks 1600.

Öösel ärkas abikaasa palaviku tõttu, mis oli tekkinud bussis jalgade peale puhunud konditsioneerist. Hommikuks oli tervis siiski nii palju parem, et Bagani templeid vaatama minna.

Sõjaväelaste “valgusfoor”

Magasime 12 tundi, kaheksast kaheksani. Õhtuses Mandalays pole peale söömise suurt midagi teha. Hommikul duši alla minnes selgus, et lubatud soe vesi on päris kuum, aga külma pole. 

Hunta pakutavad piinad talutud, kauplesime 3000 kyati eest auto Maha Myat Muni Paya juurde sõitmiseks. Selle tõmbenumbriks on nelja meetri kõrgune Budhha kuju, mida soovijad võisid kuldlehtedega kaunistada. Kuju juurde, mis oli juba üsna priskeks kosunud, lubati ainult mehi.

Esimene suurem Birma pagood oli päris huvitav. Parema karma saamiseks võis linnu puurist vabaks osta, et see hiljem perenaise juurde tagasi lendaks. Iga nädalapäevade kaupa reastatud Budhha kuju vajas puhtaks pesemist, iga gongikell kaikaga löömist. Kui mina lööma asusin, lendas rinnale suur ritsikas, mis võis olla ümber kehastunud jumalus.

Edasi oli otstarbekas Mandalay mäel asuva templi juurde sõita. Distantsi pikkust arvestades lootsime võtta takso 6000-7000 kyatiga, ent algul põrutati 15 000, mis kohe küll 10 000-le langes. Sellega polnud me nõus ja hakkasime jala liikuma, lootes teel odavama hinna saada.

Tänaval kohatud taksojuhid, kes masinas magasid, väga kauplemisaltid ei olnud. Üks ei viitsinud üldse mingit hinda pakkuda. Pooleteise kilomeetri pärast, kui üks taksojuht 6000 välja käis, ajas üks habemik meie 5000 peale kõrvaltänavast auto välja ja viis meid selle raha eest ära.

Paljajalu mööda 1729 astmelist treppi mäkke ronida oli päris kurnav. Vahepeal liugles astmetel pisike madu, mis kohalikudki elevile ajas. Lõpuks tegime jäätisemüüja juures pikema peatuse, peale keha värskendamise õnnestus tema juures ka natuke inglist puhuda.

Paraku oli jutt rohkem olmeline ja meie vastasime rohkem tema küsimustele kui vastupidi. Neiu poiss-sõber oli Tais käinud ja ladyboyd suutsid teda vapustada. Viimase veerandi teest viskasid kaks poissi meid mopeedidega ära.

Mäel asuv tempel vääris ronimist. Koonusekujulise kaanega joogianumad, maokujud, seinakaunistused, ümbruskonnale avanev vaade. Pildistasin üht kohalikku naist, kes näo päikesekaitseks maitsekalt ära oli võõbanud, enne tema abikaasalt luba küsides.

Tagasi alla sõitsime koos kohalikega kastiautos, naine süles. Algul taheti meid küll takso peale suunata, kuid tegime selgeks, et eelistame kohalikku ja odavamat (1000 kyatti nägu) varianti.

Mäejalamil otsisime üles Kuthodaw Paya, kus asub maailma suurim raamat. 729 stuupale on kirjutatud Tripitaka, theravaada budismi kõige püham tekst. Huvitav oli jälgida taevast pagoodi kohal, mis olenevalt päikese suunast ja intensiivsusest kogu aeg muutus.

Kuthodaw Paya läänevärava teel asus hulk varjualuseid, kus vaesem rahvas oli end sisse sättinud. Lapsed silkasid tänaval, täiskasvanud hoidusid rohkem katuste alla. Ümbruskond meenutas Eesti asotsiaalide suviseid elupaiku, kuhu on kuhjatud hulk kraami, mille vajalikkusest võõrad alati aru ei saa.

Viimaseks külastuskohaks oli Mandalay kuningapalee, kuhu pääsemiseks tuli välismaalastel lunastada 10 000 kyati ehk 7,42 eurone pilet. Passinumber, riik, nimi jms vihikusse kirja pandud, ulatati kaela panemiseks nummerdatud kaart. Sellega võis liikuda ainult välismaalastele lubatud põhiteel.

Jalgsitee paleeni oli rohkem kui kilomeeter pikk, teeservadel valvasid automaaturid. Et liiklemine palee ümbruses sisse seadnud sõjaväelastele arusaadavam oleks, oli ristmik tähistatud omapäraste valgusfooridega. Kui meie arusaama kohaselt tähendab valgusfoor vahetuvat tuld, siis seal olid punane, kollane ja roheline lihtsalt vineertahvlitele värvitud ja värvide tähendus kohalikus keeles kirja pannud.

Palee ise oli Pekingi Keelatud Linna armetu koopia. Mitte et seal midagi vaadata poleks olnud, aga teised Kagu-Aasia valitsejad polnud lihtsalt nii jõukad ja hunta oli vihatud valitseja eluasemel laguneda lasknud.

Vihma hakkas kallama, kuid pärast selle lõppu ilmus taevasse ilus topeltvikerkaar. Hiinlased asusid lopsakate puude ja punakuldsete katuste kohale kerkivat loodusnähtust usinalt pildistama ja ega meiegi ei jätnud tahvlit välja võtmata.

Tagasiteeks palee läänevärava lähedal asuva hotelli juurde võtsime 4000 kyati eest takso. Paleesse pääseb ainult idaväravast, teekond oli 6,2 kilomeetrit pikk.

Hotellis oli seekord ainult külm vesi, mis sealses kliimas tähendab toasooja. Pole vaja tingimata kuuma veega tuba võtta, päike soojendab külma vett sedavõrd, et sellega kannatab duši all käia küll.

Leppisime ühe hotelli juures passiva taksojuhiga kokku, et ta viib meid järgmise päeva varahommikul 6000 kyati eest bussijaama. Õhtustel linnatänavatel müüdi 250 kyatiseid juurvilja ja kastmeseguga chapatisid, 600 kyatist passionimahla ja 200 kyatiseid jalebiseid. Nii see elu oli – toit kohalikes tänavasöögikohtades üliodav, taksot mõnikord keeruline kaubelda, öömajad ja sissepääsutasud teistest Kagu-Aasia riikidest kallimad.

Tere, Birma

Don Mueangi lennujaama, kust Air Asia sise- ja rahvusvahelised lennud väljuvad, lennujaamaekspress ei sõida. Ostsime eelmisel päeval öömaja lähedal asuvast reisibüroost lennujaama sõitva väikebussi piletid, neid pakutakse KSR kandis iga nurga peal. Tädi ütles, et sõit kestab poolteist tundi ja käskis hommikul kell kuus büroo ees olla.

Hommik. Hakkab valgeks minema. Turismibüroo ees asuva tänavalõigu on blokeerinud taksod, kõnniteel paiknevatel tänavatoidu müüjatel valmivad esimesed road. Büroo uks on suletud, selle ees magab kodutu. Peale meie on lennujaamabussi ootamas üks prantslane, kes tahab Chiang Maisse sõita.

Viis minutit pärast kuut saabub piletid müünud tädi ja paneb suurema seltskonna kahte väikebussi. Kontrollib meie kviitungeid, helistab ja lubab: “Five minutes”. Kuna bussi pole ka viisteist minutit hiljem, muutub prantslane, kelle lennuk väljub juba kell 10, veidi närvilisemaks.

Buss jõuab kohale kell 6.22 ja on kell 6.58 lennujaamas. Sarnast käitumist kogeme hiljemgi – väljasõiduaeg hilineb, ent teekond võtab lubatust vähem aega.

Meie lennuk väljub alles kell 10.50. Enamiku lendude check-ini olin kodus ära teinud, sest Air Asia check-in avatakse 14 päeva varem. 

Lennujaamas ootamine on üsna igav. Kohv maksab juba 95 bathi (KSR lähedal 25), kuid see-eest teeb müüja meie 7-Elevenist ostetud võikud soojaks.

Väljalend ja Mandalaysse jõudmine hilinevad paarikümne minuti võrra. Birma aeg on Taist pool tundi taga ja Eestist enne talveajale üleminekut 3,5 tundi ees. 

Välisministeeriumi kodukal avaldatud info, et riiki sisenemisel tuleb välisvaluuta deklareerida, muidu võidakse vangi panna, osutub valeks. Deklareerida tuleb vaid üle 10 000 USD suurune summa või selle ekvivalent. Ka mingit 10 USD suurust riigist lahkumise maksu polnud vaja tasuda. Kui selline asi eksisteeris, oli ta piletihinna sees.

Piiril vaadati ainult passi ja e-viisat, tagasilennupilet ja ööbimiskoht ei huvitanud kedagi. Tai piirivalvurid käskisid riiki saabudes esimese ööbimiskoha kirja panna, kuigi selgitasin, et mul pole midagi broneeritud ja ma võib-olla lähen sinna.

Birma on üsna turistisõbralik. Mandalay lennujaamas, mis asub 35 kilomeetrit linnast lõunas, olid väljas suured sildid, et linna viiv mikrobuss maksab 4000 kyatti või 4 USD nägu. Lennujaama rahavahetuse kurss oli 1380 kyatti ühe euro eest, päev hiljem linnas 1390. Seega makske kyattides, tuleb odavam.

Birma hotellid on Tai omadest veidi kallimad, ent nende hinnas on ka hommikusöök. Olin varem internetist otsinud sobiva piirkonna ja paari hotelli hinnataseme, bookingu 23 euro asemel maksis konditsioneeri, külmiku, teleka ja vanniga päris suur kahene 22 500 kyatti ehk veidi üle 16 euro. Ärge broneerige enne sõitu Aasias hotelle, kohapeal on neid piisavas valikus ja hinnad on odavamad!

Öömaja asus kuningapalee lähedal, mis hiljem osutus üsna mõttetuks kohaks. Tunduvalt huvitavam oli kohalik tänavaelu. Suhtlesime kehakeeles sütel midagi küpsetava lahke naisega ja saime aru, et ta valmistab banaanipannkooke. Sada kyatti ehk 7 eurosenti tükk. 

Veel vähem maksid pannil küpsetatud sibulapirukad, mida järgmisel hommikul tänava äärde pandud väikeste toolide ja laudade taga proovisime. Piinlik küll, aga kui juurde küsisime, võeti need lausa kohalike laualt ära.

Elu käibki tänaval. Ainsas toiduainetepoe moodi asutuses olid kirvehinnad, kuid jäätisekohvikus küsiti 600 kyatti duriami- või tarojäätise portsu eest. Keegi ei keelanud, kui samas laua taga (väljas) kohaliku 50 kyatise sigarillo süütasid, pigem juhatati lahkelt, et välgumihklit saab ümber nurga asuva kaupmehe juures kasutada.

Väikest skeemi kogesime esimesel päeval ka. Söögikoha menüüs hindu polnud ning teenindaja ütles praetud juurvilja hinnaks 1500, steigi (väikeste sealihatükkidega samasuguse juurvilja) hinnaks 3000 ja õllekannu hinnaks 750. Kokku 5250. Arvet saadeti tooma väike poiss, hindu tutvustanud noormeest polnud enam kusagil.

Arvel oli steigi hinnaks märgitud 3500. Sellele tähelepanu juhtimine lõppes liharoa eest 2000 kyati küsimisega, mis juurviljaroa 1500 kyatist hinda arvestades oligi ilmselt õige hind.

Selline vahejuhtum oli siiski erand. Pigem kipuvad birmalased enda kahjuks eksima, sest nende arvutamisoskus on nigel.

Kuningas on surnud

Tõusime alles kella kümne paiku. Öösel müristas ja kallas, aga vaatamata vihmaseid päevi tõotavale ilmaennustusele ei seganud vihm meid reisi jooksul kordagi.

Sajab enamasti öösiti. Hiljem Birmas tuli paar korda kuni tund kestvaid valanguid ka päeval, aga siis olime kas bussis või ootasime vihma lõppemist katuse all. Reis toimus 23. oktoobrist 19. novembrini, sel ajal oli päeval väljas ligi kolmkümmend soojakraadi ja öösel neli-viis kraadi vähem.

Tahtsime minna kuningapaleesse. Panin 1,8 kilomeetrise jalgsiteekonna öömajas wifi alas I-padi Maps Me`sse, selle abil oli üsna lihtne õiget teed leida.

Kuningapalee oli kuninga surma tõttu turistidele suletud ja sinna lasti vaid kohalikke. Neid oli gruppide kaupa üle maa pealinna sõitnud tohutul hulgal. Palee juurde moodustatud autoliikluseks piiratud alal jagati tasuta vett ja toitu, lõigati juukseid ja võimaldati inimestel varjualustes puhata.

Meilegi anti kohe mustad lindid ja väike salvitops. Viimane osutus lõõmava päikese all üllatavalt kasulikuks, määrisime salvi meelekohtadele ja kuklale. Võtsime lilled, asetasime need kuninga pildi juurde ja kirjutasime mälestusraamatusse oma nimed.

Liigutav oli kogeda taide külalislahkust. Turistid, kes viisakalt leinaseltskonda uudistasid, ei häirinud kedagi. Pigem oldi tänulikud, et võõramaalased nende kuningale austust avaldavad ja nendega on.

Käisime Wat Phos 43 meetri pikkust kuldset Budhha kuju vaatamas ja sõitsime praamiga (ainult 3,50 bathi pilet!) üle jõe Wat Aruni. Sellega Bangkoki vaatamisväärsustega tutvumine piirdus, tagasilennu eel Tai pealinna tagasi jõudes ei viitsinud enam neid otsida.

Väga mõnusad olid taro- ja laimijäätised. 30 bathi eest pandi terve vahvlikoonus täis, mitte ei loetud palle nagu Eestis. KSRi kõrvaltänaval avatud tänavaturul müüdi jaapani sukiyakit, mis erinevalt internetikirjeldusest meenutas küll pannil serveeritud kapsa-, muna- ja krevetirooga.

Varusime järgmisel päeval lennujaamas ootamiseks 7-Eleveni kauplustest süüa. Väga hea ketipood: 25 bathi eest müüakse viineri-, juustu-, singi- jt täidistega topeltsaiu, mis tehakse kohapeal soojaks, 13 bathi maksavad väiksemad täidisega kolmiksaiad.

Pärast poest väljumist hakkasin arve suuruse üle mõtlema ja läksin tagasi. Müüja ei tahtnud tšekkigi näha, arvestas uuesti kauba hinna kokku ja ulatas vabanduste saatel 50 bathi. Meil poleks küll nii lihtsalt asjad käinud.

Mässääz, õlu ja banaanipannkoogid

Bangkokis olime veidi pärast kaheksat hommikul. Eestis oli kell enne talveajale üleminemist neli, hiljem viis tundi taga.

Tais ja Birmas on kõige kasulikum vahetada suuremaid eurokupüüre. Meil olid kaasas viiekümneeurosed, kahekümneste ja väiksemate rahatähtede kurss oli viletsam. Birmas peavad rahatähed olema triiksirged ja ühegi kriipsuta. Tais nii norivad ei olnud, aga päris räbalad tuleks koju jätta.

Ametlik euro-bathi kurss oli ca 38 bathi ühe euro eest. Vahetasime lennujaamas 50 eurot kursiga 35,75, hiljem linnas oli parim kurss viiekümneste eest 37,75. Pärnus Eurexis saanuks bathid 34,50ga, pangaautomaatides tulnuks kodu- ja välismaistele pankadele maksta ligi viis protsenti vahendustasu.

Lennujaamast viis linna lennujaamaekspress. Meie sihtkohaks oli Khao San Road. Sinna jõudmiseks tuli esmalt sõita City Line lõpp-peatusesse ehk Phaya Thaisse ja sealt linnabussiga edasi. Kuna me ei leidnud Phaya Thais linnabusside peatust kohe üles, kõmpisime kilomeeter-paar KSRi poole, et lõpuks õige buss leida.

Tegelikult võinuks kohe takso võtta, sest taksosõit on Bangkokis odav. Jälgige ainult, et taksojuht taksomeetri sisse lülitaks. Sõidualustustasu on 35 bathi, arve suureneb kahe bathi kaupa.

See kaks bathi on mingi aja ja kilomeetrite segu. Igatahes tiksus neid kaheseid päris ohtralt, ent näiteks pooletunnine sõit maksis veidi üle saja bathi ehk alla kolme euro. Linnabussi 11 bathi ja City Line 45 bathi on muidugi odavam, kuid alati ei tasu bussi ootamisele aega kulutada.

Olin interneist vaadanud ööbimiskohaks KSRi läheduses asuva New Siam Guesthouse. Neid on seal kolm tükki, meie olime kõige vanemas. Huvitaval kombel sattus ka poeg paar nädalat varem samas kohas ööbima.

Tiivikuga kahene maksis 350 bathi. WC ja duširuum asusid koridoris, pissuaar kohe kraanikausi kõrval. Sein oli küll vahel, aga ust ees ei olnud. Mõtlesin kusedes, et kuidagi väga turvaline on samase kohta lasta, kuhu laps varem, aga poeg teatas minu kurvastuseks, et tema kasutas ikka uksega väljakäiku.

Edasi Khao San Roadile. Maandusime enne seda ühes tee äärde jäävatest rohkearvulistest kohvikutest ning tellisime juurviljad kana ja krevettidega. Mina valisin 90 bathise kreveti-, naine 70 bathise kanaroa. Kõrvale võtsime janu kustutamiseks 80 bathise Changi 660 milliliitrise õllepudeli.

Kõige odavam on KSR piirkonnas tänavatoit. Phad thai sõltuvalt lisandist 30-50 bathi, lihavardad 10. Kohvikute praed jäävad 60-350 bathi vahele, kõige kallimad on erinevad kalaroad. Krevettidega tom yum maksis 120-150, kanalihaga tom kha 90-100.

Changi õllepudel maksis 7-Eleveni kauplustes 56 ja baarides 70-120 bathi. Väikeste veepudelite hind algas kuuest bathist, pooleteistliitrine maksis ca 15.

KSR ja selle ümbrus pakub Euroopast tulnule palju meeldivat. Igal pool müüakse 250 milliliitriseid mango- ja ananassimahla pudeleid, banaanipannkooke ja muud mõnusat kraami.

Levinumad huiked on “mässääz” ja krooksumine, mida tekitavad pulgaga üle konnakujulise instrumendi tõmbavad tänavakauplejad. “Mässääzi” hinnad algavad 150 bathist pooletunnise mudimise eest. Välja pandud hinnakirjades õnnelikke lõppe ei olnud ja ma ei küsinud ka. Naine võttis jalamassaa˛i ja oli väga rahul.

Puuviljamahlu ostes tasuks tähele panna, kas tegu on juice või shakega. Viimane võib olla siirupiga magus löga, mis pigem lääget fanta-laadset jooki kui apelsinimahla meenutab.

Ühe päevaga sai ümbruskond selgeks. Hiljem avastasime öömaja lähedalt veel mõnusa kohviku, kus 25 bathi eest aparaadikohvi pakuti. Vist oli liiast, sest magama õnnestus jääda alles järjekordse õlle abil.

Täispuhutav kaelapadi – ainult 40 eurot!

Šeremetjevo lennujaam on imeline. Venelased lausa oskavad suletud territooriumitel hindu üles kruvida. Kel lennujaamas midagi teha pole, võib end kauplustes hindade arvestamisega lõbustada. Absurdseim asi, mille leidsin, oli 40 eurot maksev täispuhutud kaelapadi.

Tallinna lennuk maandub E terminalis, sealt saab viisavabalt F terminali, kust Bangkoki lennud väljuvad. Midagi keerulist ei ole, näitad passi ja pardakaardid ette ja asud poodide vahel jalutama.

Kuus tundi Šeremetjevos veeta oli päris tüütu. Igas kaupluses ja söögikohas on mingi oma euro-rubla kurss. Mida enam F terminali poole, seda röövellikumaks see muutus. Ametlikust 68 rublast ühe euro eest polnud juttugi, algul nõustuti eurot arvestama 61, hiljem 50ga.

Sõin kaheksa euro eest pasta carbonara ja sain kaheeurose mündi tagasi. See kulus hiljem väikese kokapudeli ostmiseks, kusjuures enne ostmist oli vaja pardakart ette näidata. Ametlikult oli lennujaam suitsuvaba, mitteametlikult soovitasid teenindajad peldikus suits ära teha. Isegi koristaja oli sellega nõus, enne pärides, kas ikka väga on vaja.

F terminali lõpus oli hea hinnaga (100 rubla tops) kohvi. Jõime, lugesime, aeg venis.

Bangkoki lend kestis kaheksa ja pool tundi. Kahel korral pakuti süüa, algul lausa pidulikult menüüd tuues. Söök oli lennukitoidu kohta päris hea ja rikkalik – eelroog, põhiroog ja magustoit. Õhtusöögiks võis valida kala ja kana, hommikusöögiks pudru, omleti ja pannkookide vahel.

Vaatasin filme, magama ei õnnestunud jääda. Abikaasa suigatas veidi. Tagasisõit oli päeval ja kuue tunni asemel kolmetunnise lennuaegade vahega.

Seekord Birma ja Tai

Ostsin aprillis endale ja abikaasale Aerofloti 470 eurosed Tallinn – Moskva – Bangkok edasi-tagasi lennukipiletid. Soov oli Birmas ära käia ja Taiga oli juhtunud nii, nagu omal ajal Soomega – naaberriikides (Kambod˛a, Vietnam) ammu käidud, aga eestlaste ühte armastatumasse sihtkohta polnud veel sattunud.

Inimestele, kes jätkuvalt arvavad, et reisimist võivad endale lubada vaid rikkad, paar lisaselgitust. Selle asemel, et mõnest Eesti reisibüroost 3300 eurot maksev Birma reis osta, tasub oma puhkusekuupäevad näiteks Momondosse toksida ja liikumisteekond interneti abiga ette valmistada. Nii maksab peaaegu iga Aasia riigi kuuajane reis ligi 1000 eurot inimese kohta.

Tundub palju? Esmalt on vaja säästa ca 500 lennukipiletiteks. Seejärel võiks paar kuud enne reisi sadakond eurot Air Asia piletite peale kulutada. Ja kui kindlad kuupäevad olulised on, siis Birma-sisesed bussipiletid varem ära osta, ehkki bussipileteid võib ka kohapeal hankida.

Lõpuks Aasias olles kulub kuu jooksul vähem raha kui Eestis elades. Kagu-Aasias ringi rändavate noorte kuueelarveks on 400-600 eurot ja selle raha sees on juba ka kõik siselendude, bussi- ja rongipiletid.

Tööinimesena ei saa ma lubada ühest kuust pikemaid trippe. Ühes kohas olen kõige rohkem neli päeva. Paigal olemine teeks reisi odavamaks, kuuajase rännaku tempo on tihedam ja kulud seetõttu veidi suuremad.

Enne reisi nokitsen valmis reisikava, kus on päevade kaupa liikumised ühest kohast teise, võimalikud öömajad, vaatamisväärsused, hinnad ja muud kasulikku. Neile, kes ise selle koostamisega toime ei tule, võin samasuguse teejuhi paari nädala jooksul ligi saja euro eest valmis teha. Vähemaga ei tasu ära, sest otsimine võtab omajagu aega ja kel seda on, võib ju ise internetis tuhlata.

Birma e-viisa saavad eestlased taotleda arvuti abil. Maksab 50 dollarit, pärast tuleb piiril kinnituskiri ette näidata ja selle alusel lüüaksegi 28 päevaks passi tempel.


 
 
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14
15
16
17
18
19
20
21
22
23
24
25
26
27
28
29
30
31
< August 2017  >
 

 
Free website - Webbyt