Webbyt
 
 
   
English
Uudised
Birma ja Tai 2016
India 2015
Ali Baba Aasia rännakud: India
Ali Baba Aasia rännakud: Kagu-Aasia
Ühe euroga Pärnust Prantsusmaale
Vietnami ja Kambod˛a reis
Eestikeelsed reisiportaalid
Ingliskeelsed reisiportaalid
Hääletamine
Autoturistile
Ilmaportaalid
Kohalik aeg
Reisiraha
Reisijate õigused
Geograafiamängud
Vaatamisväärsused
Usupühad
Festivalid
Näidismarsruudid
Ingliskeelsed dokfilmid ja reisisaated
   
 
Webbyt
 
India 2015
EST » Seljakotirändur » India 2015
SisukaartPrindi
     
 

Igaühel on oma India

Hendrik Relve rääkis raadiosaates “Kuula rändajat”, et erinevatel külastajatel võivad Indiast jääda väga erinevad mälestused. See on tõsi – erinevad osariigid, aastaajad, reisimisviisid jpm jätavad sellest riigist väga erineva mulje. Ka mina ei tundnud Relve kirjeldatud India rongiliiklust ära, sest enda kogemused olid teistsugused.

India ongi riik, mis ettekujutusi ja eelarvamusi ümber lükkab. Kui arvate, et kogu maailmas elatakse enam-vähem samamoodi nagu Euroopas, tasub Indias kindlasti ära käia. Saadud kogemusega on teistes Aasia riikides juba tunduvalt lihtsam.

Indias tuleb asju võtta nii nagu need juhtuvad. Olime reisi viimaseks päevaks planeerinud rahasumma, millega metroopiletid osta ja lennujaamas natuke süüa hankida. Söögid-joogid tellitud, tabas järjekordne üllatus – arvele lisandub 12,5% makse.

Proovisime käigu pealt kalkuleerida, mida oma 330 ruupia eest siis saab. McDonaldsi teenindaja ei viitsinud soovitusi jagada ja hakkas raha lugema. Ühe teise kohviku müüja oli vastutulelikum, arvutas hinnad koos maksudega välja ja tegi isegi väikest hinnaalandust.

Üllatuda tuli reisi keskel sageli. Tahtsid, et toit poleks terav, aga ikka oli. Arvasid, et vanematele inimestele tuleks istet pakkuda, aga nägid kohalikke mehi rahumeeli istumas. Oletasid, et naistest hoolitakse, kuni vastupidist nägid.

Igal maal on oma kombed ja nendega tuleb reisides arvestada. Enamik tavalistest India elanikest olid väga vastutulelikud ja aitasid, kui neilt teed küsisime või millegagi hakkama ei saanud. Enamik teenindajatest püüdsid petta ja võhiklikkust ära kasutada.

Reede õhtuga sai reis läbi ja nüüdseks oleme juba teist päeva rahulikku Eesti elu nautinud. Võõrsil käimine õpetab kodust ja harjumuspärast hindama.

Paljud on küsinud, kas kõht oli korras või tuli sageli väljakäigu vahet joosta. Vahel oli ja vahel ei olnud. Kui ei olnud, ostsin sealsetest apteekidest tablette, millest abi oli.

Apteegist võis ilma retseptita unerohtu ja antibiootikume osta, Varanasis pakuti tänaval kanepit. Õlu oli suhteliselt kallis (poes üks, restoranis üle kahe euro pudel), kohaliku rummiga samal hinnatasemel.

Olles Indias nüüdseks kaks korda käinud, ei arva ma, et ma sellest riigist eriti tean. Lii Undi raamatud või Hendrik Relve raadiosaated annavad tunduvalt sügavama ettekujutuse. Aga raamatud ei lõhna ning raadio ja televiisor ei anna väsimust ja temperatuuri edasi.

Kui teis on seiklushimu, käige Indias kindlasti ära. Kui igatsete rahulikku puhkust, valige Tai või mõni muu riik. (1.03.2015)

India ühistransport

Oleme jõudnud Delhisse ja lendame homme koju. Teen kogemuste põhjal ülevaate India ühistranspordist.

Indiasse lendaja maandub enamasti kas Delhi või Mumbai lennujaamas. Mumbais minu teada lennujaamametrood pole ja kõige mõistlikum on kasutada ettemakstavat (pre-paid) taksot või rikšat, Delhi lennujaamast saab linna metrooliiniga. Pilet New Delhi metroojaama maksab 100 ruupiat (üks euro on ligikaudu 70 ruupiat). Raha vahetage lennujaamas ainult esialgne kogus või võtke automaadist.

New Delhi metroojaama ja odavöömajade rajooni Paharganji vahel on New Delhi raudteejaam, kust pääseb estakaadi kaudu üle. Ignoreerige jutte „Paharganji on suletud“ ja minge julmalt sildi „No entry“ alt läbi. Meil õnnestus see alati vaatamata valvurite „no entry“ jutule, paremat kätt veidi kaugemal on ka autosild. Paharganjis võib öömaja saada 500-800 ruupia eest, tuba tuleb enne maksmist alati üle vaadata.

Pea kõigi Delhi vaatamisväärsuste juurde viib metroo, pole mingit põhjust rikšameestele maksta. Printige kodus internetist välja metrookaart, sellest on palju abi. Metrooliinid kannavad eri värvide nimesid, peatuste saabumist on vagunis hästi näha ja kuulda.

Siselendude terminal asub üks metroopeatus enne rahvusvaheliste lendude terminali (Delhi Aerocity). Väidetavalt sõidavad sealsest metroopeatusest terminali ka linnabussid, kuid meie sõitsime alati rahvusvahelisse terminali ja läksime sealt peatustest 10 ja 11 edasi terminalidevahelise shuttle bus'iga. Enne bussi peale minemist tuleb peatuse juurest võtta tasuta complinentary coupong, selle saamiseks on vaja näidata rahvusvahelise lennu pardakaarte, siselennu pileteid ja passe. Juht müüs kohalikele 30ruupiasi pileteid ka, ent meid ilma kupongita bussi peale ei lastud.

Rongipiletid ostsime Eestis Cleartripist. Juhendi kasutajaks registreerimiseks leiab Seat 61st. Kõige mõistlikum on osta A2 klass, mis on nagu Vene platskaart, säästlikumatele reisijatele sobib ka A3, kus on vahes nelja lavatsi asemel kuus.

Õige rongi leidmiseks tuleb vaadata rongi numbrit, mille abil raudteejaama ootesaali tabloolt rongi väljumisplatvormi leiab. Mõnikord on see vigane, siis tuleb asjameestelt või kaassõitjatelt küsida. Parem, kui mitu korda.

Viis kuni kümme minutit enne rongi väljumist ilmuvad platvormi väikestele tabloodele rongi ja vaguni asukoha numbrid. Viimaseidki on mõistlik varem uurida, sest rongid peatuvad vahel lühikest aega. Vaguni uksel ühtegi töötajat pole, tema tuleb alles rongi sõites pileteid kontrollima.

Rongid hilinevad, sageli tunde. Raudteejaama hindi- ja ingliskeelsetest teadustustest enamasti aru ei saa, need võivad olla vigases keeles ja halvasti kuuldavad. Pigem on abi ootesaali ja väiksematest tabloodest.

Kahetsesin, et Eestis rongide graafikuid ja peatusi välja ei printinud. Kohalikud vaatasid hilinenud rongi peatustesse saabumise aegu telefonist, meil tuli rohkelt pärida. Graafikutest on abi, kui väljas on juba pime ja peatuste nimesid hästi ei näe.

Kochis seiklesime linnabussidega.. Palju abi oli kodus välja prinditud oran˛i ja punase bussi liinikaartidest. Kochi on suur linnastu, linnaosade ja linnade vahekaugusi võiks varem Google Mapsist vaadata.

Kõige odavam transpordivahend oli Kochis praam. Sõit Jetty peatusest Fort Kochi peatusesse maksis vaid neli ruupiat (kuus eurosenti), samas pakuti turistidele 1000 ruupia eest kogu laeva tunniks ajaks kasutada.

Kaugbussidel võib ühes linnas olla mitu bussijaama. Meil ei tulnud kunagi õige bussi väljumist üle tunni aja oodata. Kohalikud bussid on akendeta, kaks või kolm istet kõrvuti. Seljakotid tuli panna ette juhi juurde ja neil ise pilk peal hoida.

Kõige röövellikumad tegelased on rikšajuhid. Põhja-Indias võivad nad võhikult silmagi pilgutamata kümme korda rohkem küsida, Lõuna-Indias eriti üle ei pakutud. Suuremates lennu-, rongi- ja bussijaamades on ettemakstavate (fikseeritud hinnaga) rikšade ja taksode kioskid, kohalikud kasutavad neid usinasti.

Ükski eelnev kokkulepe stiilis „tule homme varahommikul sinna ja vii mind x summa eest sinna“ ei pidanud. Tänavalt püütud rikšad või taksod võtsid sundolukorda ära kasutades mõnuga mitmekordse hinna, mis meie hindu arvestades muidugi jalgu alt ei löö.

Meie India reis on peaaegu lõppenud. Käsime täna Bahai Lootose templis ja Chatarpuri templis. Viimane oli enne Akshardhami valmimist India suurim hindu tempel, ent Akshardhamiga võrreldes erilist muljet ei jätnud.

Nautisime templi lähedal Bengali Sweet House'is magustoite. Rasmalai meenutas kohupiimasõrnikuid kardemondimaitselises vaniljekastmes. Halvaas polnud midagi äratuntavat, see oli soe ja pehme pudrutaoline magustoit. Tänavatel ja kohvikutes oleme proovinud jalebis't – meemaitselist rasvas küpsetatud kringlikest. (26.02.2015).

Naised India ühiskonnas

Vabariigi aastapäeval on hea võrrelda naiste seisundit Eestis ja Indias. Kindlasti on siingi mehed ja naised ametlikult võrdsed, ent mõni tähelepanek võtab pead vangutama.

Naiste jaoks on Indias eraldi öömajad, vaksalite ootesaalid, busside istekohad, järjekorrad jne. Hoolitsus missugune! Seisime Vestega Fort Kochis eri praamijärjekorras, kus üks müüja vaheldumisi mehi ja naisi teenindas. Pilet käes, trügisid mehed esimesena praamile ja hõivasid istekohad.

Nägime, et üks kahe lapsega pere seisab, ja võtsime end koomale. Istus mees, kes võttis ühe lapse sülle ja teise enda juurde seisma. Naine jäi seisma, kuni koht vabanes.

Bussides pakutakse haruharva vanuritele ja naistele istet. Neil, kes varem bussi jõuavad, on õigus istekohale, teised vaadaku ise, kas üldse peale tulevad. Kuu aja jooksul vaid korra oleme näinud, kuidas võõras mees naisele koha vabastab, tavaliselt vestlevad koolipoisidki rahulikult edasi, kui vanem inimene nende istme kõrval seisma jääb.

Ometi tundub vanus olevat au sees. Kuulsime jutuajamist, kus üks mees ütles teisele, et ta on kümmekond aastat vanem, järelikult ka targem...

Avastasime täna Fort Kochit. See on mõnus koloniaalajastu linnaosa, mille St. Francise kirikus asub Vasco da Gama haud. Rannas küll ühtegi ujujat või päevitajat ei näinud, aga rannapromenaad oli täidetud söögikohtade, jäätise- ja muu mudru müüjatega.

Sülti, kotlette või hakklihakastet üheski söögikohas muidugi ei pakutud. Pidime leppima kalmaaride ja jäätisepokaalidega ning ostsime tee pealt ananasse ja viinamarju hotellituppa kaasa. Väikesed ananassid ja punased viinamarjad on mõnusalt küpsed ja magusad, Eestis selliseid ei saa.

Aga Eestis on jahedus, harjumuspärased toidud ja euroopalikud kombed. Kes mujal on käinud, oskab hinnata, kui hästi me elame. (24.02.2015)

Kochi rannapromenaadil ja India suurimas kaubamajas

Oleme pühapäeva pärastlõunast saadik Kochis ning peatume Ernakulami Jetty bussipeatuse ja paadisadama lähedal asuvas odavöömajade rajoonis. Läheduses on rannapromenaad, kus keeb niisama kirev elu nagu suvise Pärnu rannapromenaadil.

Inimesed jalutavad, ostavad jäätist, puuvilju ja muid näkse, einestavad promenaadiäärsetes restoranides. Taldrikutäis ananassiviile või jäätisepall maksab 20 ruupiat ehk 28 eurosenti, söömine kaks-kolm eurot. Promenadil tehakse tätoveeringuid, müüakse mänguasju ja helendavaid vidinaid, inimesed on rõõmsad ja naudivad elu.

Kaupmehed on kuidagi ebaindialikult vähe pealetükkivad. Jah, pakuvad, aga piisab ühest keeldumisest.

Kuna India toidust on siiber, üritasime tellida mõnd rahvusvahelist toitu. Pildil olev suur pitsa osutus väikeseks saiaks, kuhu oli natuke kana ja vürtsikat segu pandud. See pole Varkala, kus viimati nautisime neljakesi vaagnatäit mereande.

Kochis pidi olema India suurim kaubamaja, kus on esindatud paljud rahvusvahelised kaubamärgid. Sõitsime sinna rahvast pungil kohaliku punase linnabussiga. Vahepeal tegi buss peatuse, sest konduktoril läksid rahatähed lendu ja neid tuli bussi põrandalt ja väljast tee pealt üles korjata.

Kaubamaja oli ootuspäraselt jahe. Kvaliteetsete riiete hinnad enam-vähem samad mis meil või natuke odavamad. Meestele on valik suurem, naistel annab saride ja muude kohalike riiete keskelt rohkem otsida. Hüpermarketis on niisama suur toiduainete valik nagu Eestis, erilist hinnaerinevust kodumaaga ei märganud. Aga eks siin käi ka ilmselt jõukamad inimesed.

Kohaliku linnabussiga tagasi hotelli sõitnud (vajalikku bussi polnud raske leida), tõmbasime päikeselõõsast hinge ja läksime taas promenaadile. Eriti mõnus on seal viie-seitsme paiku, mil temperatuur alla 30 kraadi langeb ja tuuleke palgeid paitab.

Head vabariigi aastapäeva kõigile! Siin küsitakse sageli, kust sa pärit oled ja vastust kuuldes noogutatakse mõistvalt.(23.02.2015)

Elekter kadus ära

Tahtsin uut juttu postitada, aga elekter kaudus ära. Väidetavalt kogu Munnaris pole kolm tundi ei voolu ega internetti. Juhtub, eriti Indias.

Käisime täna teemuuseumis. Näitus koosnes kolmest osast: ajaloolisest ja nüüdseid omanikke kiitvast propagandafilmist, väikesest vanast kuivatusliinist ning põõsaste taustal pildistamise võimalusest. Pood oli muidugi ka.

Viie ruupia eest maitsta pakutud tee erilist vaimustust ei tekitanud. Meile jäi mulje, et Munnari teevabrik (kolmkümmend aastat tagasi olnud see Aasia suurim) ongi rohkem toodangu kogusele orienteeritud. Kunagi Pekingi Keelatud Linnas pakutud sortidega, mis muidugi maksid tunduvalt enam, siinset jooki võrrelda ei saa. Kes head teed otsib, võib seda leida Eestist spetsiaalsetest kauplustest ja kohvikutest.

Kavatseme õhtu poole veidi mägedes ronida. Koske vaatama ei läinud – lähedal asuv olevat kuiv, suuremat ei viitsinud kaugemale vaatama minna.

Siinsed toiduelamused on kesised. Saabudes tellisime biriyani riisi, mis Varkalas oli suurepärane. Juba see, et toit toodi viie minuti pärast, pidanuks kahtlusi äratama. No jah, oligi mingi tugevalt ülemaitsestatud, muna ja suurte kanatükkidega möks. Pähkleid polnud viitsitud lisada.

Järgmisena valisin söögikohaks ühe udupeene restorani, mis lubas rahvusvahelist kööki. Tellisin krevetisupi ja Hawaii salati. Esimene oli väike tassitäis krevetimaitselist keedetud piima, milles ulpis kümmekond imeväikest krevetitükikest, teisel oli kohvitassi alustaldrikule sentimeetri paksuselt kana-ananassi-porgandi jms puru laotatud. Kokku kolm eurot ja meeldejääv mälestus.

Kohalikest „chiken butter pasalatest“ on veidi kõrini. Täna tellisin šnitsli, mis osutus päris heaks praetud kanatükiks koos juurviljadega. Indias tuleb valmis olla kõigeks ja võtta asju nii, nagu need juhtuvad. (21.02.2015)

Munnari ümbruse vaated

Saime Munnaris toa J.J. Cottage'is ja jääme siia pühapäeva hommikuni. Öömaja asub Vana-Munnaris bussipeatuse ja templi lähedal, sellesse põiktänavasse on 600-800ruupiased hotellid koondatud. Vahe eilse 600- ja tänase 700ruupiase toa vahel on üüratu: eile asusid tubade juurde koondatud tualetid mingi angaari all, tänane tuba on nägus ja maitsekalt dekoreeritud. Ainult internet kaob vahepeal kuhugi ja tuleb siis tagasi – see on India omapära.

Munnaris väärib vaatamist selle ümbrus, mitte linn ise, mis jaguneb teineteisest poolteise kilomeetri kaugusel asuvaks Vana- ja Uus-Munnariks. Linnast kuni 60 kilomeetri kaugusel asuvate asjade külastamiseks on rikšajuhid ja turismibürood sõidusuunad eraldi paketeerinud ja müüvad neid turistidele. Ostsime 30ruupiase linnakaardi, et neljal sõidusuunal asuvatest vaatamisväärsustest ja nende kaugusest aimu saada.

Kohalik tõmbenumber on linnast 12 km kaugusel asuv Eravikulami rahvuspark, aga see on veebruaris-märtsis kinni. Järgmisena võib loomi ja taimi näha Chinnari kaitsealal, kuid sinna minek tundus kuidagi kahtlane.

Kaitseala alub 60 km kaugusel, sinna sõitmine võtab vähemalt kolm tundi. Lugesin Tripadvisoris turistidest, kes varakult alustasid, kuid ikkagi pargivahte ootama pidid. Kui park avati, teatati turistidele, et loomad on liikvel varahommikul...

Teine kahtlust äratav detail oli info, et kohapeal on võimalik raha eest kolm tundi jalutada. No ma ei usu, et jalutades magavat tiigrit näeb, pigem võib rahvusparkides loomi kohata autoga sõites ja jaheduses. Südapäeval otsib iga loom varjualust.

Valisime rikšaga marsruudi, mis sisaldas metsalillede aeda, pildistamispeatust ja d˛ungli mesipuid. Lilleaed oli jama, Eesti botaanikaaiad on igal juhul huvitavamad. Pildistamispeatus jättis samuti ükskõikseks, pigem sai häid fotosid tee ääres orge pildistades ja teekorjajate tööd jälgides.

Päeva huvitavaim osa olid mesipuud. No mitte just d˛unglis, lihtsalt tee ääres, kus suure puu küljes rippusid hiiglaslikud meekotid. Osa neist mesilased alles täitsid, osa olid punakaskuldset nestet täis.

Juht viis meid ka ühte elevantide sõidukohta. Veste ei tahtnud elevandi selga ronida, mina olin paremas kohas elevandi seljas õõtsunud kui kümmekond minutit võsa vahet tuuritades.

Homme vaatame ilmselt teemuuseumi ja koski. Mina vaimustuksin ka rikšaga metsikute elevantide otsimisest, Veste kahtleb, kas neid sõiduteede lähedal ikka kohtab. Kui poeg kaks aastat tagasi Munnaris käis, õnnestus tal metsikuid elevante näha. (20.02.2015)

Teekond Varkalast Munnarisse

Neljapäev tõestas veel kord, et taksojuhte ei maksa usaldada. Olime ühega neist kokku leppinud, et ta tuleb kella 5.45ks hotelli juurde ja viib meid poole seitsmesele rongile. Taksojuhti polnud, tema telefon ei vastanud. Õnneks juhtus üks teine takso mööda sõitma, taksojuht kasutas juhust ja võttis sõidu eest kolmekordse hinna.

Rongis polnud kohvi- ja teemüüjal sajast ruupiast kümmet tagasi anda. Kui pole, siis pole, aga täpseks arveks mõeldud viieruupiase võttis müüja ikka endale.

Ernakulami raudteejaamas oli ettemakstava rikša kiosk. Sõit poolteise-kahe kilomeetri kaugusele maksis 26 ruupiat ja otse loomulikult polnud juhil kümnestest tagasi anda.

Need summad ei ole suured, ühe euro eest saab ligikaudu 70 ruupiat. Kerala miinimumpalk pidi olema 350 ruupiat ehk viis eurot päevas. Lihtsalt algne mulje, et Kerala elanikud on ausamad ja väärikamad kui hindud, kippus mõranema. Ilmselt on ka siin elu võitlus, kus võõrastel tuleb iga hinna eest nahk üle kõrvade tõmmata.

Ligemale 130kilomeetrine sõit kohaliku bussiga Ernakulamist Munnarisse kestis viis tundi. Sellest pool aega tõusime mägedes. Teeistandustega vaated enne Munnarit on maalilised.

Reisijuhtides soovitatakse juhul, kui Munnarisse piletit ei saa, osta pilet enne Munnarit asuvasse Adimalisse. Ärge seda küll tehke, muidu pooltühi buss läheb Munnarist 26 kilomeetri kaugusel asuvas Adimalis puupüsti täis ja peatub iga nurga juures. Seega peaksite pea tund aega seisma. Seisavad, muide, kõik, kes hiljem peale tulevad, vanematele inimestele või naistele pole siin kombeks istet pakkuda.

Kuigi jõudsime Munnarisse juba kell 16, saime üsna niru hotelli ja kavatseme homme seda vahetada.

Omaette elamus oli suurelt välja reklaamitud kohvibaari külastamine. Ehkki Munnaris kasvatatakse kohviube, on kohviaparaate vaid üksikutes kohtades. Espressot, latet ja cappuccino't oli üksnes menüüs, osta võis tavalist americano't. Suur oli meie imestus, kui baarman aparaadist tulnud kohvi keevasse vette kallas, küsides, kas me tahame kanget kohvi. Tahtsime küll ja ilma keevas vees lahjendamata võinuks aparaadikohv väga hea olla. (19.02.2015)

Elevantide festival

Elevantidega sõita me Varkalas ei saanudki. Mina olen seda kaheksa aastat tagasi kogenud, Veste mitte. Kuna elevant on natuke suurem loom kui kaamel või hobune, on õõtsumist vähem.

Varkalas jäi elevandisõit ära seetõttu, et kõik elevandid olid festivalil. Vaatasime seda meiegi, täpsemalt kõigest aru saamata.

Põhimõtteliselt peaks elevant olema hinduismis Ganeša kehastus. Ganeša auks peetud paraadil võis näha nii trumme löövaid paljaste ülakehadega mehi, küünlaid kandvaid naisi, naiseks riietunud mehi, peadel kantavaid suuri paabulinnusulgede bukette, õlgadel kantavaid sokukujusid kui palju muud. Ja loomulikult hulka elevante, mis olid ilusasti ära kaunistatud.

Kogu see paabel toimus liiklust sulgemata. Bussid, veoautod jt sõiduvahendid ootasid, mil õnnestub üht sõidurada kasutada, teine oli templist tulnud piduliste päralt. Elevantide esi- ja tagajalad olid kettidega köidetud, pool kihvadest ära murtud. Osa pidulisi õõtsus kaunistatud elevantide seljas, osa oli kostümeeritud, kõige rohkem inimesi aga lihtsalt vaatas ja tegi pilti. Paraad kestis ligi tund aega, erinevatel päevadel on see eri kohtades.

Täna on meie viimane õhtu Varkalas. Üritame homme Munarini välja jõuda, et seal umbes nädala lõpuni olla. Munnari lähedal peaks metsikuid elevante olema. (18.02.2015)

Kerala restoranide nädal

Pärnus on peagi restoranide nädal. Hulk inimesi üle maailma sõidab kevadisse Eesti suvepealinna kogema, milliseid imelisi roogi seal pakutakse. Lõuna mitte üle kümne, õhtusöök mitte üle viieteistkümne euro, lugesin tutvustusest.

Kardan, et minu raha on Eesti kulinaaria nautimise ajaks otsas. Keralas küll eraldi restoranide nädalat pole, aga Varkala ranna söögikohtade tundmaõppimine nõuab aega.

Hawaii steik? Kõlab kuidagi igavalt. Mehhiko empanadad? Tahaks maitsta, aga neis pole midagi kohalikku. Parem võtaks eri variatsioonides mereande, mis siitsamast merest on värskelt püütud. Krevette, kalmaare, tuunikala ja sõralisi.

Kohalikus rannaelus eristuvad selgesti välismaalased ja siseturistid. Välismaalased võtavad päikest ja lähevad sildiga „Ohtlik ala“ tähistatud kohas lainete murdumiskohast kaugemale. Vähemalt rinnakõrgusesse vette, et ujuda või lainetel liuelda.

Siseturistidest on suur vahe meestel ja naistel. Mehed võtavad rätiku all aluspüksid ära, lähevad ettevaatlikult vaevu vöökõrgusesse vette ja ujuvad seal krooli. Naiste osaks jääb täisriietuses olles varbaga vett katsuda, kui mõni järsem laine neid märjaks teebki, siis põlvekõrgusesse vette nad ei lähe.

Sageli tehakse pilti, sest meri on midagi erilist. Päevitamisest keegi aru ei saa, sest hinnas on valge, mitte päikesest põlenud nahk.

Ujumisala on tähistatud punaste lipukestega. Hulk valvureid istub toolide peal varju all kaldal. Ühtegi vetelpäästevahendit neil pole ja ma ei tea, kas nad üldse ujudagi oskavad. Põhiline töövahend on vile – kui mõni India siseturist vöökõrgusest veest sügavamale läheb, hoiatatakse teda vilega ja kutsutakse tagasi.

Nagu Pärnu naiste rannas, on siingi kohalikud käsitöömeistrid. Täisriietuses mehed jalutavad äraoleval ilmel turistide vahel, neile siiski liiga lähedale tungimata. Varkalas ma ühtegi rinnahoidjata naist päikest võtmas pole näinud, poja sõnul Palolemis üks oli. Kontrast kohalike ja Lääne naiste riietumistavade vahel on suur. (17.02.2015)

Puhkus Varkalas

Oleme pühapäeva hommikust saadik Varkala põhjarannikul Santa Clausi puhkekülas. Kui Allepey rongilt maha astusime, olid poeg ja tema elukaaslane vastas, kes olid Varkalasse jõudnud veerand tundi varem. Indias on nad kaks kuud, käies vahepeal Sri Lankal.

Jõuluvanakülas on praegu eestlasi kuus, Varkalas kokku kümmekond. Kes ravib valutavaid liigeseid, kes on valinud selle kuurortlinna üheks India reisi peatuskohaks.

Meie toast kümmekonna meetri kaugusel on bassein. Väga tore, kui basseinis ka vesi oleks. Praegu sinna hüpata ei tihka, käime meres.

Päikest võtta suurt üle tunni ei saa. Siis tuleb end kookosõliga sisse määrida ja lasta nahal rahuneda. Lained on natuke vähem järsud kui Allepeys või Marari rannas, aga nn üheksas laine võib su ikka pikali viia.

Naudime siinset puhkust neljapäeva hommikuni. Kõik vajalik on käe-jala juures, pead tuleb murda ainult selle üle, millist rooga hommiku- või õhtusöögiks proovida. Sõin eile biriyani (spetsiaalselt küpsetatud riisi) sees asuvat kala, kindlasti tahaks proovida siinset kookospiimaga karrikala. Valik on suur, India köögi kõrval on esindatud Iisraeli, Mehhiko, Itaalia, Jaapani, Hiina jpt toidud.

Õhtul pannakse merest püütud mõõkkalad, tiigerkrevetid, tuunikalad ja muud mereannid restoranide ette jääalusele välja, et klient saaks neist valiku teha. Eile õhtul olime perega ühes mõnusas Nagalandi baaris ja lahendasime hiljem kuuekesi Old Monk rummi, mida noored Goast olid ostnud.

Ega siin suurt muud ette võtta olegi kui ujuda, ujuda ja ujuda. Täpsemalt küll vöökõrguses vees kõrgema laine tulles üles kalpsata, kui see umbes näo kõrguseni tõuseb. Kaks noortepaari rentisid mootorrattad ja sõitsid rannikut avastama, meie vedeleme niisama rannikul.

Homme läheme elevantidega sõitma. Veel oleks võimalik delfiine vaadata ja Munnarisse sõita, aga Munnarisse kavatseme minna omal käel. (16.02.2015)

Laupäev oli rannapäev

Käisime täna Allepeyst 16 kilomeetri kaugusel asuvas Marari rannas. Ilus liivane kookospalmirand. Ujuda eriti kõrgete lainete tõttu ei saanud, pigem tuli laineid passides sobival hetkel kõrgemale kalpsata.

Siinsete lainete omapära kogesin juba neljapäeval Allepey rannas vette minnes. Kohalikud soovitasid prillid eest võtta, muidu pühib laine need minema. Tõepoolest, olin küll valvas, aga paar korda niitis kalda poole liikuv laine vöökõrguses vees ikka jalust.

Vesi on soe nagu supp, liiv Pärnu rannaga võrreldes selline kleepuv, mis tuleb lõplikult alles duši all maha. Päevitasime tunnikese ja tulime tulema, et mitte endale liiga teha. Rannast poole kilomeetri kaugusele viis ja tõi kohalik buss, 13 ruupiat inimese kohta üks ots. Rikšajuhid küsisid ühe otsa eest 300.

Külastasime juba mitmendat päeva oma lemmikkohvikut, kus 40 ruupia eest kannutäit porgandi- ja ananassimahla segu pakutakse. Algul palusime jääd sellesse mitte lisada, aga hiljem loobusime. Jääga on jook külmem ja parem.

Erilist rannateenindust Marari rannas polnud. Kookospähklist vedeliku imemine maksis 30 ruupiat, aga pähkleid hoiti soojas. Kambod˛as küsiti ühe pähkli tühjaksjoomise eest üks USA dollar, aga see-eest oli jook mõnusalt külm.

Hinnad on siin üldse kuidagi seinast seina. Tunniajase lamamistooli kasutamise eest küsiti 200 ruupiat, mis on pea kolm eurot. Miks peaks Keralas lamamistooli eest rohkem maksma kui Pärnus?

Kuum päev on õhtusse vajumas. Vist juba kolmandat korda käin ööbimiskohas duši all. Sooja vett neil pole, aga dušist tuli vahepeal nii kuuma vett, et pea vee alla pistmisega pidi ootama.

Märtsis-aprillis pidavat siinne temperatuur üle 40 kraadi kerkima. Hea, et varem minema saame. Paari soojakraadiga Eesti ilm tundub kuidagi nii mõnusalt kodune.

Pühapäeva hommikul sõidame rongiga Varkalasse. (14.02.2015)

Kaamerad magamistoas

Avastasime meie Allepey kodumajutuse toast kaks kaamerat. Tundusid küll mitte töötavat, aga igaks juhuks riputasime nende otsa sokid.

Otsustasime, et ei hakka kaameratest numbrit tegema. Kellele sa ikka kaebad, pigem on see õppetund tulevikuks. Vaata, et ruumis pole kaameraid, kontrolli, kas dušil on otsik – see on India igapäevaelu.

Reedene päev kulus mööda väikesi kanaleid sõites. Kodumajutusest pakuti 1000ruupiast (alla 15 euro) ekskursiooni, mis sisaldas rikšasõitu sadamasse ja tagasi, liinilaevaga sõitu väikeste kanalite juurde, jalutuskäiku külas ja mitmetunnist kanuusõitu väikestel kanalitel, hommikusööki ja lõunat. Peale meie oli ekskursioonile meelitatud üks tšehh, rootslanna ja austraallanna. Kõik kolm reisisid Indias üksinda.

Põnev oli kommunistliku Kerala külaelu jälgida. Praegu on siin võimul maoistlik kommunistlik partei, keda inimesed hindavad. Erinevalt komminustlikust Vietnamist on kooliharidus tasuta, valitsus hoolitseb, et võimalikult paljudel inimestel tööd oleks. Kohalikud malayamid tunduvad olevat rõõmsad ja väärikad, sellist hundiseaduste järgi konkureerimist nagu Põhja-Indias ei ole.

Väikestel kanalitel sõitmine meenutas veidi Mekongi deltat. Jõgi on pesemiseks ja põldude kastmiseks, põllud annavad kaks riisisaaki aastas. Selleks, et vesi majapidamisi üle ei ujutaks, ääristatakse kanaliservad mätastega, mis kaetakse.kookoskiust rulliriide või kividega.

Meile näidati, kuidas kookospalmi otsas kasvavaid vilju kääritatakse ja neist õlut valmistatakse. Ostsime pool liitrit kahekraadist märjukest proovimiseks ka. Mõneti nagu Eesti koduõlu, ainult kookose maitsega. Liiale ei läinud, sest kuigi purju ei tee, mine tea, kuidas täpselt see mõjuda võib.

Oleme üle läinud peamiselt taimetoidule. 30kraadises palavuses piisab hommikul paarist pokora'st (kohalik leib) ja lõuna ajal banaalilehel serveeritavast riisist, kalatükist ja juurviljasegudest. Õhtuks võtsime kahe peale neli punast banaani. Vett kulus päeva jooksul oma kolm-neli liitrit inimese kohta.

Laupäeval läheme ilmselt Allepeyst 16 km kaugusel olevasse Marari kookospalmiranda, pühapäeval saame Varkalas lähedastega kokku. (13.02.2015)

Tere tulemast jumalikku Keralasse

Mobiilioperaator arvas koguni, et Kerala kuulub Jumalale. Jumalik on see India osariik tõesti, erinevalt Põhja-Indiast rahulikum, soojem ja mõnusam.

Lennukiga Delhist läbi Mumbai Kochisse jõudnud, tervitas meid niiske palavus. Üle 30 kraadi ikkagi. Delhis, Varanasis ja Gayas tuli hommikuti ja õhtuti kampsunit kanda ning päeval võis liikuda särgiväel.India lõunatipus asuvas Keralas on keskpäeval palav ja tiivik või kliimaseade peab öösel sees olema, muidu ei saa magada.

Kochi lennujaamast 29 kilomeetri kaugusel asuvasse linna sõita oli lihtne. Kliimaseadmega liinibuss ootas lennujaamas, pilet maksis midagi alla euro. Silma torkas, et ükski takso- ja rikšajuht ei kleepununud külge pärimisega, ega me just temaga linna taha sõita (põhjas olid paar korda minutis tehtavad rikšapakkumised tavalised), vaid soovi korral võis ise nende juurde peatusesse minna. Aga me ei läinud.

Olin kodus Wikitravelist välja printinud oran˛ide AC linnabusside liinikaardi, mis osutus väga kasulikuks. Alt läksime ainult sellega, et tulime Vyttila peatuses maha ja hakkasime öömaja otsima. Restorane, mille sildil millegipärast ka „hotel“ ilutses, oli palju, aga öömajadest vaid üks kallis hotell.

Sõitsime rikšaga Jetty bussipeatuse lähedusse, kus oli soodsaid öömaju jalaga segada. 540 ruupia eest sai normaalse toa, ainult nett oli neil toolideta vastuvõtus ja viletsavõitu. Kuna Kochi oli esialgu mõeldud ööbimispeatusena enne Allepeyd, ei viitsinud interneti pärast kohta vahetada.

Hulkusime õhtuses linnas, sõime ja nautisime ühes kaubamajas 25ruupiast korralikku (piimaga) kohvi. Järgmisel hommikul Allepeysse minemiseks viis rikša meid KSRTC bussijaama, kust kohaliku bussiga kaks tundi edasi sõitsime.

Allepey bussijaamas oli palju müügimehi, kellelt 400ruupiase kodumajutuse valisime. Seni kõige odavam, aga kõige korralikum öömaja. Lai voodi, moskiitovõrgud akende ees, puhas ja korralik WC, wifi, läheduses lauaga rõdu, kus ma praegu postitust toksin ja Veste peagi pesu kuivama riputab.

Läheme varsti tutvuma selle jumaliku kohaga, mille peamine tõmbenumber on paatide ja paatmajadega kanalite vahel sõitmine. Tervitused töökaaslastele, kel pole mahti oodata, mil kümmekonna meetri kaugusel asuvatelt palmidelt kookuspähkel maha potsatab. (12.02.2015)

Kohalikku koloriiti

Moodsal India rikšajuhil olid juuksed mustaks värvitud. Kõrvad ja särgikrae ka, ilmselt polnud juuksur just kõige täpsema käega. Lemmikvärvideks on must, oran˛ või punane, kusjuures pea ei pruugi ühtlaselt värvitud olla.

Moodsatel India meestel on sall ümber pea. Kõrvad hoitakse soojas ja selleks kasutatakse millegipärast rohkem salli kui mütsi.

Tänapäeva Indias on inimene loomad enda eest tööle pannud. Agra raudteejaamas vedas viis-kuus eeslit ehitusplatsile kruusa ja killustikku. Kui loomad piisavalt kiiresti raske koorma all ei suutnud liikuda, anti neile jalaga tagumikku.

Oleme näinud koormaid vedavaid kaameleid ja linnatänavatel koos juhiga sammuvat elevanti, kobrasid meelitatakse rahateenimiseks pillimängu saatel liigutama.

Koeri on rohkem kui kasse. Reisil oldud 11 päeva jooksul oleme näinud vaid kahte kassi ja neidki ühes ja samas Taj Mahali lõunavärava juurde jäävas söögikohas. Koeri seevastu on kõik kohad täis, nad kaklevad omavahel ja teevad öösiti kõvasti lärmi. Ahvid on ettevaatlikud, sest lapsed loobivad neid kividega, lehmad küsivad nõudlikult tänavakaupmeestelt süüa.

Enne vaatamisväärsuste juurde minemist või metroosse sisenemist ootab ees turvakontroll. Mehed ja naised seisavad eraldi järjekorras, naisi kontrollitakse kardinatega ümbritsetud putkas. Vestel on isegi prillitoosi vaadatud, otsides sealt ilmselt plastilõhkeaine jälgi. Turvakontrolli põhjus tundub mõnikord olevat rohkem töö andmise vajadus kui turvalisus, näiteks ei otsinud Agra Red Forti turvamehed meid üldse läbi, vaid viipasid käega – minge edasi.

Kohalik toit on enamasti taimetoit. Kartul, juust jms eri kastmes, kõrvale kohalik leib, väiksem chapati või suurem naan. Või riis koos juurviljade ja kastmega.

Lihana pakutakse Põhja-Indias enamasti kana. Lammast olen vaid ühel koral saanud. Palju on suuri viiludeks lõigatud kevadrulle, Hiina, Jaapani ja Indoneesia riisi- ja nuudlitoite, omlette, jogurteid jms. Menüüdes on jogurt tähistatud sõnaga „curd“ - ilmselt jäi ingliskeelne jogurt sellisena kellelegi meelde.

Oleme taas jõudnud Delhisse Paharganji. Homme lendame Keralasse Kochisse. Võib-olla jõuame õhtuks Allepeysse, võib-olla jääme Ernakulamisse.(10.02.2015)

Näitasin abikaasale teise naise hauda

Kõlab kuidagi perversselt, aga nii see on – India ühe sümboli Taj Mahali lasi moslemist valitseja ehitada oma naise auks, kes oli talle hulga lapsi sünnitanud. Kuna armastus oli suur ning raha ja võimu palju, sai hauakamber seninägematu. Valgest marmorist, lillede ja muu ornamentikaga.

Tean inimesi, kes on mitmel korral Indias käinud ja Agrasse sõitmisest loobunud. Mullegi tundub Taj Mahal kuidagi ülehaibituna. Mitte et tal midagi häda oleks, aga Indias on vähemalt kümmekond kohta, mis samasugusele sümbolile võiksid pretendeerida.

India on maa, kust igaüks otsib oma. Kes randu, kes gurut, kes hindude, bengalite jt India rahvaste kultuuri. Agras on ainult maa kõige kuulsamaks räägitud sümbol ja ka siinne Red Fort on minu arvates kenam kui Delhis, aga midagi muud Agrast otsida ei tasu.

Kuigi välismaalastelt küsitakse Taj Mahali külastamise eest 750 ruupiat (praegu üle kümne euro), on kuulsa vaatamisväärsuse peldikud räpased ja teenindajad üritavad igati petta. Küll piletihinna sisse kuuluvat veepudelit ainult eraldi küsimise peale ulatades, küll WC kasutamise eest raha küsides. Tegelikult on tualett tasuline ainult 20ruupiase pileti ostnud India kodanike jaoks, see on WC kõrval selges inglise keeles kirjas.

Väsitav on see rahaahnus. Oleme näiteks mitmelt poolt Põhja-Indiast ostnud banaane, mille kilohind on 40 ruupiat. Täna aga ütles mitu müüjat kilohinnaks 80-90 ja kui ma keeldusin, siis küsisid: „Palju sa siis maksaksid?“. Midagi ei maksnud neile, ostsin kaupmehelt, kes juba alguses 40ruupiase hinna ütles ja suurele klaasitäiele värskelt pressitud apelsinimahlale kannulõpu tasuta lisas.

Öö vastu tänast oli omapärane. Ehkki esmaspäev võiks ju olla tööpäev, kostis hommikul kella viie-kuueni hullem disko kui suvises Pärnus. Olevat mingi moslemite püha tähistamine.

Raske on sõnadega edasi anda laulumaratoni, kus esineja algul oma kuuskümmend korda „hallo“ ütleb ja siis iniseval häälel leelotama kukub. Helivõimsus on põhja keeratud, osa inimesi üritab ilmselt magada, aga tema muudkui iniseb ja iniseb. Palvusele kutsumine või Ühinenud Ajalehtede suvepäevad on sellise kontserdi kõrval köömes.

Võtsime toa katuserestorani kõrval, kus internet pidi olema kõige parem. Veidi pärast kella kümmet õhtul kadus signaal. Selgus, et restorani sulgedes lülitatakse ka ruuter välja ja hommikul tuleb Netionu jälle tagasi.

Suur tänu Eesti valitsusele, et meil ööseks internetti välja ei lülitata, et meil 24 tundi päevas sooja vett on, et väljakäigus on tualettpaber, et osta saab kõike vajalikku, mitte seda, mida müügimehed kuus korda minutis üsna piiratud sortimendis kogu aeg pakuvad. Võtke minu rikša, ostke minu külmkapimagneteid, hankige minu juurest veepudeleid ja šampooni. Nende hinnaks on ... aga kui palju te oleksite valmis maksma? (9.02.2015)

Rong see sõitis...

Praegu on pühapäeva pärastlõuna. Oleme jõudnud Agrasse, mille peamine vaatamisväärsus on Taj Mahal.

803 kilomeetri pikkuseks rongisõiduks Gayast Agrasse kulus ligemale 17 tundi. Rong väljus kaks ja jõudis kohale kuus tundi hiljem. Kõik rongipiletid olin varem Internetist ostnud Cleartripist, nende elektrooniliste piletitega pole mingeid probleeme olnud.

Gaya raudteejaamas oli info jagamine arusaadavam kui Varanasi lähedal Mughal Sarai Junctionis. Läksime eelmisel õhtul asja uurima ja välismaalaste jaoks raudteejaamas avatud infopunktist öeldi, et rong läheb esimeselt perroonilt. Hommikul 6.20, mil rong väljuma pidi, oli infopunkt veel kinni.

450ruupiases raudteejaama lähedases Gaya hotellis öö veedetud, läksime öigeks ajaks jaama. Tabloo ukse kõrval informeeris, et sõit on kahe tunni võrra edasi lükatud. Ootasime naiste ooteruumis – seal oli nii mehi kui naisi -, perroonilt sai kohvi ja teed osta.

Lõpuks rong saabuski. Peale jaama suure tabloo oli selle tulekut hea jälgida perroonil asuvalt kahelt elektrontabloolt, kus info nelja-viie rongi kohta jooksis. Kui rong jaama saabub, ilmub iga vaguni peatumiskoha kohale rongi ja vaguni number. Veidi on raskusi A1 vaguni suuna määramisega, sest sõiduvahend on pikk, aga seda võib alati teistelt sõitjatelt küsida ja kahekümne minuti pikkusest seisuajast piisas, et õige vagun leida.

A2 klassi vagun A1 on nagu Vene platskaart. Mõlemal pool alumised ja ülemised narid, vastas samuti. Erinevalt kõrgemast klassist ehk kupeest eraldavad sektsioone kardinad. .

Mõnikord kippus mõni sõitja meie voodile istuma, aga üldiselt suurt tunglemist ei olnud ja meil polnud põhjust kaassõitjaid isegi ära ajada. Küsimusi keegi ei esitanud, vastas istuv hindu naine lihtsalt põrnitses valgeid inimesi nagu imeloomi. Põnev ju, kuidas keegi välja näeb.

Rongis võis hommiku-, lõuna- ja õhtusööki tellida ning aeg-ajalt mööda saalivatelt teenindajatelt vett, näkse, kohvi-teed, küpsiseid jms osta. Peldik oli küll jalajälgedega, aga puhas. Paber pidi muidugi endal kaasas olema.

Pika teekonna jooksul oli aega aknatagust elu jälgida. Vahepeal tahtis Višnu ise vagunisse tulla, aga ei lastud. Ilmselt polnud lehmaks kehastunud jumalal piletit.

Suuremaks pähkliks osutus teadasaamine, millal hilinenud rong Agrasse jõuab ja kuidas õiget peatust ära tunda. Pika teekonna jooksul kuulsime igasuguseid arvamusi. Neid on tark paljudelt inimestelt ja sageli küsida, mitte üht uskuma jääda.

Rong jõudis Agrasse kell üks öösel. Vagunisaatja hoiatas aegsasti, et nüüd on õige peatus.

Rongijaamas ootas nagu alati hulk rikšasid. Jalutasime algul jaamast veidi eemale, aga kuna asustus kadus ära, leppisime ühe rikšajuhiga kokku, et ta viib meid 20 ruupia eest kilomeetri-kahe kaugusele, kus pidavat palju odavaid hotelle olema.

Sõitsime kümmekond kohta läbi. Kõik väitsid, et öömaja on täis. Ega ma seda juttu hästi uskunud ja arvasin, et mees viib meid vaid teatud kohtadesse, aga odavamate öömajade ukse taga tundus ta peatuvat. Ilmselt mitte kõigi ja Taj Mahali lõunavärava juures asuvasse kvartalisse ei tahtnud ta ka sõita, kuigi seda soovisin.

Lõpuks leppisime 1200ruupiase hotelliga tavalise 600-700 asemel. Polnud mõtet kell kaks öösel kümneeurost öömaja edasi otsida, hilise kellaaja tõttu tuli võtta veidi alla 20eurone. Ilmselt sai ka rikšajuht oma osa, aga muid kokkuleppeid me temaga muidugi ei sõlminud.

Keskpäeval vahetasime öömaja Taj Mahali lõunaväravas asuva Shanti Lodge vastu. Olin siin kaheksa aastat tagasi olnud ja tunnen ümbruskonda. Katuserestoranist avaneb ilus Taj Mahali vaade, õigemini isegi meie toa aknast, sest see on katuserestorani kõrval.

Võtame veidi tempot maha ja vaatame, kas läheme Taj Mahali ja mujale täna või homme. Teisipäeval sõidame rongiga Delhisse, kolmapäeval Delhist lennukiga Kochisse. See on juba Lõuna-Indias.

Internet on aeglane ega võimalda pilte üles laadida. Vaadata saab asju küll ning Eesti eluga oleme telefoni ja sülearvuti abil kursis. (8.02.2015)

Buddha jälgedes

Religioonid suhtuvad uudistajatesse erinevalt. Moslemid ei lase uskumatuid Meka lähedalegi. Budism on leebe ja rahulik, lubades selgusele jõuda, milline maailmavaade kellelegi sobib.

Sellised mõtted tulid pähe Buddha virgumiskohast mõnesaja sammu kaugusel puu all lebades. Bodh Gayas Mahabothi templi põhjaserval asuv puu, mille all Budhha elu ja surma kaduvuses selgusele jõudis, on küll aiaga ümbritsetud, ent templi terriotooriumil inimesed palvetavad ja keegi ei seganud meilgi vaikuses mõtteid mõlgutamast. Milline vahe religioonidega, mille kummardajad agressiivselt teisi oma usku värbavad!

Mahabodhi templis on pühalik energia. Igaüks püüab siin endas selgusele jõuda, palvetades katuse all templis Buddha kuju poole, keerutades soovide täitumiseks palveveskeid ja riputades trükitud palvetega täidetud lippe Mucalinda järve äärde. Inimesed loevad, palvetavad ja ööbivad templi territooriumil, sest siin on koht, kust budism alguse sai.

Budistide jaoks pühasse linna on riigid templeid püstitanud. Hiina, Tai, Bhutan, Tiibet, Nepal, Jaapan jne – paljude riikide budistidele on oma pühakojad. Neisse võib siseneda ja isegi pilte teha, mis mujal templites on sageli keelatud.

Bodh Gaya on mõnusa suurusega küla. Igale poole pääseb jala, isegi 80 jala kõrguse Budhha kuju juurde. Loomulikult on ka palju rikšajuhte, kes on valmis sind kohale viima, aga omal käel leiab kõik lihtsalt üles. Öömaja pärastki ei maksa muretseda, meie ööbimiskohaks on näiteks Happy Guesthouse Mahabodhi templi väravast paarisaja meetri kaugusel. 600 ruupat öö, samas hinnaklassis (alla 10 euro) nagu kõik meie senised ööbimised. Internetist ei tasu midagi broneerida, küla kubiseb öömajadest, mis turiste ootavad.

Naudime budismi pühapaika veel tänasegi päeva ja läheme õhtuks 17 kilomeetri kaugusel asuvasse Gaya linna (sõit Gayast siia maksis 150 ruupiat), kust laupäeva varahommikul rong Agrasse sõidab. Sõiduks kulub terve päev, pimedas läheme ja pimedas jõuame Agrasse. Päike tõuseb siin veebruaris kuue ja loojub samuti kuue paiku, Eesti aeg on kohalikust 3,5 tundi taga. Põhja-India kliima on praegu selline, et hommikul ja õhtul tuleb kampsun peale panna, päeval on üle 20 soojakraadi. Vihma pole kordagi sadanud. (6.02.2015)

Oma ja võõraid kogemusi

Kolmapäev kulus enne õhtust Gayasse sõitmist Varanasis aja parajaks tegemisele. Kohtasime esimest eestlast – Vestelt küsiti, kuidas sellesse hotelli pääseb, ja peagi viis jutt ettepanekuni emakeeles suhelda. Eesti neiu ja Läti noormees olid kuuajasel reisil Põhja-Indias ja Nepalis.

Hoiatasime neid, kuidas valeraha ära tunda. Meile näidati varem spetsiaalse rohelise värvi ja Gandhi vesimärgiga võltsitud 500ruupiast, mida ise poleks ehtsast kuidagi suutnud eristada. Kõige silmatorkavam erinevus on 500- ja 1000ruupialistel Gandhi vesimärgi kõrval nominaali (numbri 500 või 1000) vesimärk, mis ehtsal on, aga võltsingul pole. Erinevusi on ka turvaniidi tähistuses ja kaldu vaatamise turvaelementides, mida peaks Indias reisijad varakult selgeks tegema, et mitte suvalistes rahavahetuspunktides pettuse ohvriks langeda.

Üks ameeriklane rääkis, kuidas teda Delhis „Paharganj on suletud“ jutuga viis tundi turismibüroode vahet sõidutati, kuni ta lõpuks Radissoni hotelli nähes käskis peatuda. Koguge enne reisi võimalikult rohkem infot, jääge endale kindlaks ja ärge usaldage teenusepakkujaid.

Varanasi ghattidest on üks huvitavamaid Manikarnika põletusghatt. Nägime seal oma 14 põletusaset, osadel tuli laipade kallal oma tööd tegemas ja osade põletusasemetel koerad end soojendamas. Põletusghattidel pildistada ei tohi (ega meiegi tahaks, et matustele bussitäis turiste pildistama tormab), kuid diskreetselt vaatamine ja läbijalutamine on lubatud.

Manikarnika põletusghati üks petuskeeme on „vaeste jaoks annetuste küsimine“. Kui väidetakse, et kilogramm puitu maksab kaks-kolmsada ruupiat, on tegu petisega, tegelikult maksab kilogramm puitu viis ruupiat ja annetamise koht pole mitte ghatil, vaid mujal.

Rikšasõidu Varanasi vanalinna väljapääsu juurest Mughal Sarai raudteejaama (15 kilomeetrit) kauplesime 250 eurole. Raudteejaamas polnud tablool mingit infot, milliselt platvormilt rong Gayasse väljub. Üles riputatud sõiduplaanis rongi number ja marsruut küll olid, ent infost osati algul öelda vaid seda, et rong läheb õigel ajal, ja siis, et rong hilineb. Platvormi number pidavat hiljem teadustatama, see võib olla nii üks, kaks kui kolm.

Kuna rongi saabumise aeg hakkas kätte jõudma, läksime perroonile üks ja kaks. Mitmelt inimeselt asja täpsustades selgus aja jooksul, et rong hilineb ja õige perroon on esimene.

Rong väljus poolteist tundi sõiduplaanis kirjapandust hiljem. Vagun (nagu Vene platskaart ehk A2) oli kena ja puhas, sõitjaid hõredalt. Veidi enne südaööd olimegi Gayas, kus end kolmandasse hotelli sisse registreerisime. Kaks esimest olid võrdlemisi mustade linade, jalajälgedega peldiku ja läppunud õhuga.

Praegu on neljapäeva keskpaik ja oleme juba Both Gayas. Mingis Happy Guesthouses, mis on Mahabodhi templile päris lähedal. Läheme Buddha virgumisjälgi otsima. (5.02.2015)

No problems

See on üks väljenditest, mis sobib hästi Indiat iseloomustama. Istume hommikusöögilauas ja kohalik peseb end kolme meetri kaugusel. No problems. Polnud eile kellelegi hommikusöögi eest maksta. No problems. Küll kunagi peremees tuleb ja siis maksate, te olete ju meie hotelli külalised.

Täna katsetasin seda väljendit teenusepakkujatega, kes iga paarikümne sekundi pärast üritavad midagi müüa. Paadisõitu, habemeajamist, kobraga pildistamist, massaa˛i jne. Kui tavalist „ei“d pead viis korda ütlema, siis „no problems“ paneb neid juba üks või kaks korda öelduna loobuma.

Kui hindu tuleb vastu ja ulatab enda ette käe, ei taha ta mitte tervitada, vaid kätt mudida. Ehk käemassaa˛i teha. Ei proovinud, mis nad täpselt teeksid, küll Lõuna-Indias jõuab massaa˛e proovida.

Internet on hotellis aeglane. Kirjutada veel saab ning meilidele ja Delfile pääseb ligi, aga Awedbanki internetipank ei avane ja piltide üleslaadimine õnnestub alles kümnendal katsel. No problemms! Küll kunagi ka postitustele pildid lisanduvad ja Eestis üht ülekannet ootav teenusepakkuja raha kätte saab.

India Pank tegi rahavahetusest sündmuse. Küsisime, kas saame eurosid ruupiateks vahetada. Esimest teenindajat tabas ehmatus inglise keelt kuuldes ja ta näitas, kelle poole peaksime pöörduma. Juhatatu sai meie jutust aru ja näitas kätte kolmanda ametimehe. Jah, saab, kurss on 69.75. Sobis. Meid paluti viisakalt ametnike aedikusse – teisiti ei oska seda tarastatud ala nimetada. Rahavahetuseks on vaja passist koopiat. Meil on neid küll hunnik kaasas, aga rahavahetuseks kaasa ei taibanud võtta. No problems! Ametnik andis passi ja mündid jooksupoisile pihku ja saatis ta linna peale koopiaid tegema. Vahepeal sai paber vormistatud, vastatud küsimustele, näiteks kus me Indias ööbime jne. Meilt saadud eurod rändasid järsku välja ilmunud eaka mehe – meiega tegelnud ametniku käitumise järgi temast kõrgemal positsioonil ametniku – rahakoti vahele. Seejärel lihtsalt istusime ja ootasime. Ei passi, ei ametnikku. Ja siis teatab naasnud ametimees, et ei, kurss on muutunud, meile müüakse eurosid kursiga 68.20. Uus paberite vormistamine. Ja saabub pass koos koopiatega. Pidulik rahavahetus saab väärika lõpu. No problems! (4.02.2015)

Koidikud on siin põnevad

Varanasi parim aeg on hommikul kuue-seitsme paiku. Siis hakkab elu ghattidel tärkama ja põnev on uudistada, kuidas otse jõe ääres varjualuses või kaugemal elavad inimesed ärkavad, pesema tulevad, jõeveega hambaid pesevad, palvetavad, teed ja chapati'sid valmistavad jne. Pesu kuivab treppidel, kõrval sitahunnikud, avalikes WCdes on naistele eraldatum ruum ja meestele kõigile näha pissuaarike.

Kohalike põhiäri on paadisõit, mille hinna võib kaubelda 50 ruupiani inimene väikeses paadis. Alustatakse muidugi kahesajast ja varahommikul on hinnad kõrgemad, kuid mida aeg edasi, seda rohkem hind kukub. Meie paadisõitnu ei võtnud – mina olin kaheksa aastat tagasi käinud ja Veste arvas, et kaldal on huvitavam.

Taldrikutel jõkke lastavad lillekesed maksavad kolm, küünaldega alused viis ruupiat. Lapsed, kes neid müüvad, küsivad algul sada.

Eile õhtul kohe pärast saabumist sattusime pimedas kaldaäärsele kontserdile. Selle tähendust (puuja?) ja muud Varanasi usuelu on kirjeldanud Lii Unt oma kahes Varanasi raamatus, mina olen kommete edasirääkimiseks võrdlemisi rumal.

Ah jaa, Delhi Punases kindluses kohtasime Pierre'i, kes oli kuu aega olnud Pärnus Nooruse majas ja käinud laulupeol. Tervitused Uudo Laanele, maailm on väike. (3.02.2015)

Teekond Delhist Varanasisse

Kohalikud turismibürood tahaksid hirmsasti, et ostaksime kuhugi sõitmiseks paketireisi, millesse nad paneksid auto koos juhiga, rongi- või lennukipiletid, nendega lepingut omavate hotellide broneeringud vms. Aga me ei osta, hankisime hoopis kodust veebi kaudu IndiGo lennupiletid.

Delhi siselendude terminal asub rahvusvahelisest terminalist (T3) kümneminutilise sõidu kaugusel. Metroo sinna otse kohale ei vii ja põhimõtteliselt võiks lennujaamametrooga sõites valida kas Delhi Aerocitysse või I.G.I. Airporti peatusesse sõitmise. Valisime viimase ehk rahvusvaheliste lendude terminali, kuigi Delhi Aerocity on lähemal. Mõlemast saaks rikša või takso võtta, kuid rahvusvaheliseste lendude terminalist läheb siselendude terminali terminalidevaheline buss.

Bussipilet võib maksta 30 ruupiat, aga saab ka tasuta, kui muretseda lennujaama ees asuvate peatuste (nr 10 ja 11) juurest complimentary cupong. Selleks tuleb ette näidata riikidevahelise lennu pardakaart, pass ja siselennu pilet. Tädi annab kupongi, mille bussi reisisaatja ära võtab. Sõit võtab aega kümmekond minutit. Nii et ei mingeid taksosid või rikšasid, kasutage lennujaamametrood ja ühest lennujaamast teise viivat bussi.

Reisil olles tuleb sageli küsida, kui te midagi ei tea. Mundris ametnikud üldjuhul taksot soovitama ei hakka ja jagavad infot meelsasti, kuid nende inglise keele hääldus võib olla kohutav. Isegi metroorongis mõistatasime pikalt, enne kui saime aru, et „domino one“ on esimene terminal. Kui ametnik ei tea, räägib ta ikka midagi, sest mitteteadmine on häbistav ja ebaviisakas, seega tasub mitu korda üle pärida ja püüda mõista, kas inimene üldse sai su jutust aru.

Varanasi lennujaamas maha tulles uurime, kust siit (lennujaam on linnast 22 km kaugusel) linna buss sõidab. Öeldakse, et lennujaamast busse ei välju, küll aga kilomeeter-poolteist mööda suurt teed linna poole on linnabusside peatus.

Kõnnime ja ajame rikšajuhte närvi. Lõpuks, kui hind 200 ruupiale on langenud (üks euro on ligikaudu 70 ruupiat), teeme kauba, et juht viib meid Alka hotelli juurde kohale. Nõustume, kui mingi loa hankimiseks tund aega suvaliste maanteeputkade kogumi juures ootama peame, aga kui poolteist tundi saab täis ja rikšajuht endiselt kadunud, peatame mööduva liinibussi.

Bussis oleme vaatamisväärsus omaette. Konduktor müüb 18 kilomeetri läbimiseks piletid, mis maksavad kahe peale 44 ruupiat. Üksteisest me eriti aru ei saa, aga näitan kaardilt, et tahame Meer ghati juurde.

Peatusest jääb Meer ghatini neli kilomeetrit. Kaupleme 100 ruupiaga rikša, mis pressib end mööda tiheda liiklusega tänavaid edasi. Eesti autojuhid siinses liikluses hakkama ei saaks, mäng käib sekundite ja sentimeetrite peale. Ilmselt süüdlane maksab, kui talt midagi võtta on ja ta uttu ei tõmba. Mõni auto on kriimustustega, aga üritab vapralt jalakäijate, jalgrataste, rollerite, motorikšade ja muude liiklusvahendite vahelt edasi suruda.

Rikšajuht paneb meid lõpuks maha ja seletab, et paremale-vasakule 500 meetri pärast jääb Alka hotell. Tean, et iidse vanalinna kahe-kolme meetri laiustel tänavatel mahuvad liikuma ainult jalakäijad, veised ja üksikud rollerid, ega tee asjast numbrit.

Alka hotellis vabu kohti pole, aga kõrval on toad 600-700 ruupiaga. Valime suurema, millest enamiku võtab enda alla suur voodi, kõrvalkambris WC-duširuum.Aga ruum on otse Gangese kaldal, mis on asukohana Varanasis parim. (3.02.2015)

Valimiskampaania on siin vägev

Indiaski on tulemas valimised. Kathmandu kohviku kelner ei teadnud küll, keda valitakse, aga kampaaniameetodid on vägevad. Mööda Delhi Main Bazaar Roadi sõidab ruuporitega kampaaniabuss, mille hindikeelne vali jutt tähelepanu äratab, bussi külgedel on kandidaadi näopildid. Reformierakond, mis Lasnamäe busse halvustas, ei tekita oma moodsate sõiduvahenditega pooltki nii suurt elevust.

Puhkasime öösel välja ja käisime Akshardhamis. See on Delhi kõige suurem hindu pühakoda, kuhu pääsemiseks tuli pühapäeval mitu tundi järjekorras oodata. Algul fotoaparaadi ja mobiilide äraandmiseks, siis läbiotsimisruumi ees ja viimasena kompleksi sisenemiseks.

Metroopilet New Delhi metroojaamast Akshardhami peatusesse maksis 15 ruupiat. Kaheksa aastat tagasi sõitsin sinna rikšaga, nüüd olin metrooplaani varem selgeks teinud. Metroo on kiire ja kuigi mõnikord sõitjatest pungil, hoiab sellega sõites hulga raha kokku.

Akshardham on põnev. Kujutage ette Pärnu muuseumi, mis Eesti ajaloosündmuste tutvustamiseks teid paadiga mööda vett sõidutab. Mõlemale kaldale jäävad inimeste kujud koos selgitava tekstiga. Pluss hiigelsuurel ekraanil näidatav film, rääkivad kujud jne. Näitused ja atraktsioonid on tasulised, sissepääs kompleksi, mis juba ise vaatamist väärib, tasuta.

Kohaliku eluga harjub kiiresti. Lisan siia foto luksusliku tualeti reklaamist, ju see on midagi erilist. Tavaline väljakäik on kohalikel jalajälgedega auk, kõrval kopsik veeämbriga. Kasutada tuleb vasakut kätt, millega kunagi süüa ei tohi. Tuttavatele rahustuseks – hotellis on läänelik WC-pott, paberi olime ise kaasa võtnud. Siin müüakse ka, aga mäletan, et kohalik paber oli üsna niru.

Praegu sööme. Kes taimetoitu ei eelista, peab Põhja-Indias leppima eri variatsioonides kanaga. Algul on see väga hea, hiljem tüütab ära. Lammast olen küsinud, aga pole. Praadide hind jääb Paharganjis 180-250 ruupia kanti, kõrvale soovitan alati võtta naani või muud kohalikku leiba.

Homme lendame Varanasisse. (01.02.2015)

Delhi tervitas mastaapse petuskeemiga

Delhi lennujaamast pääseb kõige lihtsamalt linna metrooga. Maksad sada ruupiat (üks euro on ligikaudu 70 ruupiat) ning puhas ja mugav metroorong viib sind kiiresti kesklinna. Paraku asub New Delhi metroopeatus Paharganjist teisel pool raudteerööpaid ja hulk inimesi on välja mõeldud mastaapse petuskeemi, kuidas turist oma teenuste võrku mässida.

Valvur ütleb, et ilma piletita raudteejaama ei saa. See võib iseenesest tõsi olla, sest näiteks India lennujaamadesse pääseb ainult pileti esitamisel, kuid tegelased, kes üritavad estakaadi kaudu raudtee ületamist takistada, võiks küll kohe puu taha saata.

Kuna üks rikšajuht oli valmis meid 20 ruupia eest teisele poole New Delhi raudteejaama hoonet viima, läksime kergema vastupanu teed. Kohe algas jutt, et Paharganj on kaks päeva suletud, sest homme algavad valimised. Samasugust juttu räägiti, muide, kaks aastat tagasi versioonis, et peaminister on ministrid pealinna kutsunud ja seetõttu on odavatest hotellidest kubisev Paharganji elurajoon võõrastele suletud.

Rikša viis meid Main Bazaari tänava alguse asemel turismibüroosse, kust pidavat turistidele Paharganji sissepääsuks tasuta lube väljastama. Seal öeldi, et loa jaoks on vaja hotelli broneeringut, ja helistati kahte minu nimetatud hotelli, kus olin mõelnud ööbimist vaadata. Mõlemast kinnitati, et täna ja homme nad külalisi vastu ei võta, sest Paharganj on suletud.

Hakka või uskuma turismifirma töötaja juttu, et Delhis on lähemal kahel päeval võimalik ainult nelja- või viietärnihotellides ööbida. Soovisin, et rikšajuht meid siiski Main Bazaari tänava algusesse viiks. Pärast pikka puiklemist viis üks teine rikšajuht meid kokkulepitud 20 ruupia eest vanasse kohta, raudteejaama metroopoolsesse serva tagasi.

Otsisime veidi, kust estakaad üle raudtee viib, ja jalutasime Paharganji. Piirkonda sisenemist ei takistanud keegi ja juba kolmandas hotellis saime 600 ruupia eest kahese toa. Hotellist kommenteeriti, et linnaosa suletuse jutt on rikšajuhtide ja turismibüroode kokkumäng, et klient Rajastani tuuri ostma suunata.

Vastutasuks hommikuse seikluse eest, mis röövis terve tunni ja 20 ruupiat (kütus peab siin tõesti odav olema, et ca 30 eurosendi eest pool tundi linnas ringi sõita), kasutasime terve tänase päeva metrood. 8 ruupia eest Punase Kindluse ja Jama Mashidi juurde ning 8 ruupia eest tagasi.

Rahvast oli metroos ja tänavatel kõvasti. Inimmeri voogas ja meie koos nendega – algul ˛etooni ostma, siis kotte läbi valgustama ja lõpuks sai sõita ka.

Kohalik toit on Delhis kuidagi India maitsega. Kana, juurviljad, juurde mangomahla või -lassit. Vestele hakkas kohe juustunaan meeldima, mis on ka minu üks lemmikuid.

Nüüd aga pesema ja magama. Eelmine öö jäi lennusõidu tõttu vahele. (31.01.2015)

Taas Indiasse

Läheme abikaasaga kuuks ajaks Indiasse. Reis algab reede õhtul, laupäeva hommikul maandume Delhis. Kavas on Delhi, Varanasi, Bodh Gaya, Agra, Kochi, Allepey, Varkala ja Munnar.

Esimest korda käisin Indias 2008. aastal. Üksi, sest reisibüroode kaudu vaatamisväärsuste uksetaguste külastamisest sai villand. Kontrast Euroopaga oli päris suur ja iseseisvalt reisimine hakkas meeldima.

Kui poeg kaks aastat tagasi Aasias reisis, ütles ta hiljem, et kõige rohkem meeldis talle India. Juba selle maa lõhn on eriline. Nii küpseski mõte naisele Varanasit ja Taj Mahali näidata, virguda Budhhaga sama puu all, nautida Allepeys kanaleid ja Munnaris elevante.

Väga palju sellest suurest maast jääb ikkagi nägemata. Tahaks vaadata sikhide Kuldset Templit Armitsaris, Hampit jne, aga kuskil peab valikuid tegema. Sama huvitavad oleksid Indoneesia varaanid jpm.

Iga teekond algab lennukipiletite ostmisest. Enne jaanipäeva tundus, et kõige soodsam on osta Riiast Finnairi piletid. Hiljem võis India pileteid osta 300-400 euroga…

Olen ette ostnud IndiGo siselendude pileteid ja Cleartripi kaudu hulga rongipileteid. Rongipiletite ostmine õnnestus pärast Seat 61st õpetuse lugemist, kuidas ilma India mobiiltelefoni numbrita end IRTCT kasutajaks registreerida.

India bürokraatia on imeline. E-viisat eestlastele veel pole (soomlastele eelmise aasta lõpust küll) ja passid tuleb viisa saamiseks posti teel Helsingisse saata. Saatkonna kodulehel on õpetus, kuidas nad raha eest passid tagasi saadavad.

Viisaankeedis tuli mõistatada, kas mu haridus on lõpetamata kesk või kirjaoskamatu. Panin professional, sest kõrgharidust ei leidnud. Vastuvõtja telefoninumbri sisestamiseks tuleb vastavalt saatkonna juhendile 1234567 sisestada.

Taolisi absurdsusi kohtas reisi ette valmistades kuhjaga, ent kõik tõkkeid said ületatud. Pusisin tükk aega näiteks viisavormi keskkonda sissesaamisega, kuni selgus, et kuupäevi tuleb punkti asemel kaldkriipsudega eraldada.

Ühtegi öömaja ette broneeritud pole, küll aga otsisin internetist välja iga sihtkoha paar soodsamat ööbimisvarianti. Hea on vähemalt piirkonda teada, kuhu sammud seada.

Samuti on minu arvates mõistlik varem uurida metrooskeeme, punktist A punkti B liikumise võimalusi, peatuste asukohti, levinumaid petuskeeme jpm. Aasias saab ka suheldes ja värskele valgele lihale tehtavaid pakkumisi kuulates hakkama, ent informeeritus aitab raha säästa.

Kõige kallim, aga mugavam on osta ekskursioon Eestist. Hinnalt järgmine on Delhis esimesse turismifirmasse astumine, et nad sinu puhkusereisi sugulaste ja koostööpartnerite abiga ära korraldaks. Lennuki- ja rongipileteid saab isegi Palolemi rannahüttidest imeväikese lisatasu eest osta, rikšajuhid käivad peale, et sa paarisaja meetri läbimiseks nende sõidukisse istuksid.

Pea iga hinna üle tuleb Indias kaubelda. Vahel saad petta, kuid summad on Eestiga võrreldes väikesed. Liiga pehme iseloomuga inimene jääb seal hätta, ent nagu töökaaslane enne esimest India reisi ütles – nõukogudeaegse elukogemusega inimene saab igal pool hakkama.

Reisime käsipagasiga, kotis läpakas, fotoaparaat ja natuke riideid. Ilmateate järgi on Delhis päeval 18 ja öösel 8 soojakraadi. Ees on ootamas hulk minu kõige paremaid sõpru, keda ma kahjuks veel ei tunne. (29.01.2015)


 
 
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14
15
16
17
18
19
20
21
22
23
24
25
26
27
28
29
30
31
< Oktoober 2017  >
 

 
Free website - Webbyt