Webbyt
 
 
   
English
Uudised
Birma ja Tai 2016
India 2015
Ali Baba Aasia rännakud: India
Ali Baba Aasia rännakud: Kagu-Aasia
Ühe euroga Pärnust Prantsusmaale
Vietnami ja Kambodža reis
Eestikeelsed reisiportaalid
Ingliskeelsed reisiportaalid
Hääletamine
Autoturistile
Ilmaportaalid
Kohalik aeg
Reisiraha
Reisijate õigused
Geograafiamängud
Vaatamisväärsused
Usupühad
Festivalid
Näidismarsruudid
Ingliskeelsed dokfilmid ja reisisaated
   
 
Webbyt
 
Ali Baba Aasia rännakud: Kagu-Aasia
EST » Seljakotirändur » Ali Baba Aasia rännakud: Kagu-Aasia
SisukaartPrindi
     
 

Kambodža

PHNOM PENH

Jõudsime detsembri kolmandal nädalal Kuala Lumpurist lennates Kambodža pealinna Phnom Penhi. Astusime lennujaamast välja ja hakkasime plaani hauduma, mis edasi teha. Esmalt oli vaja selgeks teha, mis rahaga üldse arveldada ehk siis kui palju saab paralleelvaluuta USA dollariga hakkama ja kui palju on vaja kohalikke riele.

Esimesed muljed Kambodžast olid juba mõnusas hostelis, kus oli super hea söök. Üldse levib minu arust hämmastavalt vähe Kambodža ja Vietnami (viimasele ei saa miski vastu) kööki Euroopas.

Olime pealinnas kaks ööpäeva. Külastasime Pol Pothi ühte pärandit ehk S-21 vanglat, õigemini nüüdseks muuseumi. Polnud seni veel nii masendavas ja vaikses muuseumis käinud. Koolimaja, mille punased khmeerid oma režiimi ajal piinavanglaks muutsid, oli täis kõledaid klassiruume metallvoodite ja piinamisatribuutikaga, lisaks ohtralt elulugusid ja kaadreid ohvritest.

Pealuudest kubisevatele tapaväljadele ajapuudusel ei jõudnudki, sest tahtsime jõuludeks ja aastavahetuseks rannaäärsesse Sihanoukville'i jõuda, kus mõnede väidete kohaselt asub Aasia suurim eestlaste kogukond.

SIEM REAP ja ANGKOR

Kambodžas on bussiga liikumine selles mõttes üsna lihtne, eriti võrreldes Indiaga, et umbes tunnise hilinemisega võid kindel olla, et buss, millele oled pileti ostnud, ka sind peale võtab. Hääks kombeks on, et buss või tuktuk korjab su majutuspaigast peale. Miinuseks see, et kohati venib linna vahel tiirutamine jube pikaks, kui terve bussitäis inimesi peale korjatakse.

Phnom Penhist Siem Reapi sõitsime minivaniga, lootes esialgu naiivselt, et paar dollarit kallim ja tunni võrra kiirem transpordivahend on tavalisest bussist mugavam. Sittagi! Minivan topitakse väga täis ja hüpklikel maanteedel magada ei saa, sest bussijuhid ei armasta pidurdada. Eriti, kui nad on pidevalt ajahädas oma pealekorjamistega.

Siem Reapis oli meil m6nus hotell kõigest 10 dollari eest, mille katusel oli bassein, hunnik budakujusid ja üldse mõnus olemine. Sealgi viibisime kaks ööd.

Laenutasime jalgrattad, et ca 17 km kaugusele Angkori templikompleksi minna peamisi templeid uudistama. Sõitsime Angkorini ja tagasi pluss templist templini päeva jooksul krigisevate ja krõgisevate jalgratastega umbes 50 km maha ning suitsetajana olin enda üle päris uhke.

Angkorist muljetada ei viitsi, sinna peab lihtsalt minema, et seda kõike hoomata. Pildid on ehk kõnekamad.

Õhtul läksime öömarketile, kus leidus kõiksuguseid sööke, ritsikaid, prussakaid, tigusid, mereande jne. Ostsin omale t-särgi kirjaga "No tuk tuk for today and tomorrow" ning kandsin seda uhkuse ja muigega. Kambodžaski on nad hullud, ei vaata su poolegi alati ja impulsiivselt juba pakuvad kõigepealt tuktuki ja seejärel narkootikume. Näkku naeratamine ja küsimus "Want something?" on Kambodzas väga tavaline ja iga kümnes tuktukijuht või baariteenindaja pakub sulle eeskätt kanepit. Põhjus eeskätt selles, et see on siin poollegaalne ehk kui võmmidele maksad, võid ka kohvikus ja avalikult müüa. Kogused on suured, üsna odavad ja väga head.

SIHANOUKVILLE

Siem Reapist tagasi Phnom Penhi ja seejärel Sihanoukville'i ligi 12 tunniga. Tee peal tegi buss peatuse Spidervillage'is ehk külas, mille elanikud toituvad peamiselt ämpsidest.

Proovisin minagi tarantli suurust ämblikku, mida Kambodžas suht igal pool müüakse tänavatel. Oli üsna vastik, sest see oli krõbedaks praetud nii, et nirises õlist.

Ma küll ei tea, aga usun, et muud moodi tarantlit töödeldes oleks ta maitsvam. See oli aga suht maitsetu ja õline, krõbe, natuke karvane olevus. Keha ja jalad olid üsna maitsetud, pea see-eest väga rõveda maitsega.

Iir on liiga korralik daame ja rõvedusi ei proovinud. Üldse olin ainuke kõigi kahvanägude hulgast bussis, kes võttis vaevaks ühe ämpsi pintslisse pista.

Müüja andis kaasa veel ühe täidetud konna, mis oli ka väga krõbe ja maitsetu ning seest sidrunheina täis. Sidrunhein nagu sidrunhein ikka (ehk hea!), aga krõbe konn oli üsna maitsetu ja mittemidagiütlev.

Ritsikaid ja prussakaid ei proovinud, arvates, et teen seda kuskil mujal Kambodžas hiljem. Ei jõudnudki proovimiseni, kuid kahju ka pole, isuäratavad nad välja ei näinud (samuti õlis nirisevad).

Sihanoukvilles viibisime ligi kaks nädalat ehk tegelikult liiga kaua. Serendipity Beach, millest mõnekümne meetri kaugusele hosteli leidsime, on pisikese liivaribaga rand, kuhu üksteise kõrvale on kõik baarid kogunenud.

Iga viie minuti tagant pakutakse sulle midagi müüa või massaaži, pediküüri, maniküüri või karvade eemaldust. Viimast teevad mõned ahvistunud mehed loomulikult rannas teiste külje all ehk kohvikute rannatoolidel.

Sihanoukvilles pole midagi teha peale pidutsemise. Suurim mure turistidel ongi vist mitte tsüklisse sattuda, kuna üks bucket viskit koolaga maksab dollar. Bucket näeb välja selline, et kaheliitrine plastikpudel lõigatakse pooleks ja valatakse täis, vähemalt liitri jagu on seal viski ja koola segu.

Õlu maksab 25 kuni 75 dollari senti. Igal õhtul pakuvad valged (kes töötavad söögi-joogi ja majutuse eest baarides ja on väga nõutud tööjõud enamikes Sihanoukville'i baarides) erinevate rannas asuvate baaride flaiereid, millega saad tasuta jooke. Lõpuks kogunes meil ilge hunnik flaiereid, mida lihtsalt ei jõuaks ära kasutada. Isegi tasuta joomine on Sihanoukvilles kurnav, kuna nädalapäevadel pole mingit vahet ja pidu kestab iga päev.

Pisut eestlastest. Nimelt on neid Sihanoukvilles omajagu (eriti jõulude ja aastavahetuse ajal) ja eesti keelt aeg-ajalt ikka kuuleb. Ühel on rannas baar Amigo, teisel peatänaval baar, kolmandal suur hotell Beach Road peatänaval.

Eestlastel äri õitseb. Näiteks Elephant Bar peatänaval pakub lisaks eesti saslõkile ka erinevate maitsetega kanepikooke. Vandibaariga tegeleva Miku ema lõikas mul baari kõrval muruplatsil ka esimest korda reisi jooksul juukseid.

Paljud eestlased kogunesid jõuluõhtuks Beach Roadi hotelli. Mõtlesime meiega Iirega sinna minna, aga vahetult enne kohalejõudmist läks elekter ära (igapäevane asi Sihanoukvilles) ja meil tekkis tuju hoopis rannaliivale minna mereande õgima verivorsti asemel.

Käisime ka ühel saarel väikese paadiga jõulupeol. Eraldatud randa viidi paaditäitega inimesi, löödi lava püsti, dj'd pulti ja avati ajutine baar. Ei olnud see jõuluõhtul pidutsemine ikka meie teema, nii et läksime viimase ja tulime esimese paadiga peolt. Muusika oli ka jube nagu pea kõikides baarides Sihanoukvilles. Lärmavad üksteisest üle kõige imalamaid popplugusid. Pärlid on haruldused, kuid leidus neidki.

Käisime ühel päeval kolme saare tripil ehk snorgeldamas ja koralle vahtimas. Bamboo Islandil niisama lõunatamas ning täiesti läbipaistva veega ning valge liivaga rannas neegristumas.

Sattusime pärast jõule ka Full Moon Partyle ehk Koh Rong Samloemi saarele, Koh Rongi kõrval teisena kõige ilusaks peetavale Kambodža saarele. Kohtasime üht sakslast Tobyt, kes Sihanoukvilles restorani omas ning oli peolaeva (booze cruised on siin väga popp teema, iga päev tuleb paaditäis inimesi laevaga merele end umbe jooma) ja terve bangalode ja baariga kuurordi sinna saarele ehitanud. Üritas laevatsi palmipuidki sinna vedada, aga loobus ja ütles, et never again ei võta nii ränka ettevõtmist taas käsile.

Toby pakkus meile paaritunnise peoflaierite jagamise eest tasuta pileteid (10 v6i 15 dollarit oli pilet, why not). Jagasime neid siis baarist baari natuke ja saimegi tasuta peole.

Kes Sihanoukville'i satub, soovitan raudselt Koh Rongil ja Koh Rong Samloemil ära käia, Serendipity ja selle lähedal asuvad teised rannad ei suuda saartega eales konkureerida.

Aastavahetus oli meeletu pidutsemine, millest pikalt ei viitsi kõnelda. Tulesõud kõikjal (põlevate puupulkade keerutamine on Serendipitys väga popp ja igaõhtuse meelelahutusprogrammi osa), pluss raketid, mida hulk müüjaid viieaastastest vanamuttideni iga päev kõikjal olematu raha eest pakuvad, tegid aastavahetusel oma tööd väärikalt. Üüratu hulk lasti neid õhku.

Aasta alguses põrutasime Koh Rongile, suurimale ja ilusaimale saarele. Lõpuks ometi saime taas bangalos elada (Sihanoukvilles on need hostelitest kolm korda kallimad). Suur saar küll, aga elu on nagu väikeses külakeses. Kõik rannad on üliilusad valge liiva ja läbipaistva veega.

Trippisime läbi džungli ühest rannast teise. Kuuldu järgi umbes 40 minuti tee, tegelikkuses võttis ca tund ja trekkimise asemel meenutas kohati mägironimist. Olime pärast päris sussid. Kohale jõudes oli see-eest ülevoolav tunne küll, üsna eraldatud paradiisirand seitsme kilomeetri pikkuse liivaribaga.

Kui läbi džungi ühest rannast teise jõudsime, ületades vahepeal erineva suurusega kive ja kaljusid, võttis meid vastu tervitustabloo, informeerides saarel pesitsevatest viiest liigist surmavalt mürgistest kobradest ja sellest, mida teha hammustuse korral.

Matkamine ja mägironimine võttis päris läbi. Mõtlesime esialgu paadiga ümber saarenuka tagasi minna, kuid kukkus nii välja, et läksime ka tagasi jalgsi. Hoidsime sellega hunniku kalmaaride raha kokku :)

Nüüd tahaksin pisut ühest huvitavast inimesest, Saheedist, rääkida, kes poole ajast Sihanoukvilles elab ja samal tänaval, mil meie guesthouse oli, tätoveerimissalongi peab. Käisin salongi uudistamas, kohe pakkus ta meile õlut ja kangutas kääridega õiepuntrast plärumaterjali. Lobisesime terve õhtu.

Saheed on iraanlane, kes pärineb väga rikkast perekonnast, tegeleb ehete valmistamise ja eksportimisega. Iraanis oli sõja ajal meedik. Pärast kaheaastast teenistust ei tahetud teda ära lasta ja Saheed põgenes Kanadasse, kus tal on oma tätoveerimissalong ja pood.

Ehete disainimisega Saheed enam tegeleda ei viitsi ja peale paljude erinevate äride on 52 aastane mees viimased kümme aastat vaid tätoveerimisele pühendanud. Kanadas küsib ta poole suuremat hinda kui Kambodžas ning kuna ta on endale juveeliäriga arvatavasti päris korraliku kapitali kasvatanud, tegeleb ta tätoveerimisega vaid selle pärast, et mitte igavleda ja midagigi teha.

Paljud kanadalased lendavad Sihanoukville'i, et ennast Saheedil tätoveerida lasta. Tulevat isegi koos edasi-tagasi lennupiletitega odavam kui Kanadas tätoveerida lastes (jutt käib muidugi suurtest töödest).

Tervitaks siinkohal oma ema, kes pole kunagi mu tätoveerimisest vaimustuses olnud ja alati ähib-puhib, kui mõne uue kehakattega ta silma alla satun. Võid ise arvata, kallis mama, miks Saheedist juttu tegin.

KRATIE

Pärast Koh Rongi sõitsime taas läbi Phnom Penhi Kratiesse, 13 000 elanikuga väikelinna Mighty Mekongi kaldal. Põhjuseks siis ühed maailma haruldaseimad nöbininaga jõedelfiinid, keda paadiga Mekongi peal uudistamas käisime ning üllataval kombel tunnise tripi jooksul väga palju nägime. Paadist hoidsid nad muidugi eemale. Kõige lähemalt õnnestus viie miitri kauguselt neid huvitava näoga olevusi näha. Korra õnnestus nägugi vaadata ja üldse oli väga põnev ja ilus. Kellele siis delfiinid ei meeldiks.

Pärast Kratied oligi aeg Vietnamisse minna. Seekord õnnestus Phnom Penhist läbisõit (oleks juba neljas kord ja väga ei erutanud see mõte) vahele jätta ja minivaniga otse kommudemaa suurimasse linna Saigoni s6ita.

Suksutasime oma minivaniga kuue tunniga pead laes ja persed õhus Saigoni. Piir oli üsna pisike ning kohe ei meenu nimigi, ilmselt ei ole Kratiest otse Saigoni sõit turistide jaoks eriti populaarne.

Piiri peal pidime paberile kirjutama riigi, mille passi neile esitasime, sest ESTONIA ei suutnud nad kuskilt välja lugeda ja loomulikult polnud me väiksest riigist ka midagi kuulnud. Buss laoti kottidest tühjaks, pärast passikontrolli pidi teoreetiliselt oma kodinad röntgenist läbi laskma. Mingit silti selle kohta aga ei olnud ja keegi ka mul ei käskinud seda teha, nii et pärast passi tagasisaamist võtsin oma suure seljakoti ja läksin otse bussi tagasi. Iir oli siiski korralik ja lasi oma koti röntgenmasinast läbi.

Oligi otsas meie kolmenädalane Kambodža ja jõudsime Vietnami, umbes kümne miljoni (Vikipeedia räägib üht juttu, ka kohalikud giidid panevad miljoni jagu erinevaid prognoose elanike kohta) inimesega Saigoni, kust ka praegust blogipostitust koostasin. Viibisime siin neli ööd ja hakkame vaikselt põhja poole liikuma, et 2. veebruaril Hanoist Kuala Lumpurisse tagasi lennata ja Malaisia ette võtta. Oleme siin külastanud (Ameerika) sõjakuritegude muuseumi, Mekongi delta pisikesi saarekesi ja kohalikke elanikke ning Cu Chi tunneleid, kus vietid jänkidega sõdides aastaid maa all elasid. Nendest juba järgmises postituses.

VEEL MEENUTUSI

Veel seiku, mis ennist kiirustades mainimata ununesid. Phnom Penhis S-21 piinakambrites õnnestus mul mõnes kohas kambris isegi kuivanud verd põrandal näha. Autentsuse säilitamise eest müts maha.

Tavalised Kambodža linnast linna liikuvad bussid kubisevad kohalikest karaokevideodest ja Vietnami kole muusika on selle kõrval lausa gurmeehõrgutis! Ega siis khmeerid arva, et turistidele, kes tavaliselt bussides ülekaalus on, see kuidagi vastumeelt võiks olla.

Khmeerid on üldjuhul väga sõbralikud ja igal pool leiab inglise keelt kõnelevaid kohalikke. Näiteks Phnom Penhis kuningapalee ees sulle AK-47ga kõmmutamist pakkumas (tulistamine toimub siiski kuskil mujal, mitte kuningapalee ees seal laiuva suure portree pihta).

Phnom Penhis käisime Buddha kulmukarva vaatamas, mis oli väga omamoodi kogemus. Ühtegi silti sellele kohale ei viidanud. Üsna keskpärase suure templi taga, kus turiste ja munki oli vähe, asub pisikene tagasihoidlik majakene, mille ees istus aukuvajunud silmadega vanamehike.

Hoone pühadusele miski väliselt ei viidanud. Küsides, kas tegemist on selle kohaga, tundis mees inglise keelest vaid koha khmeerikeelse nimetuse ära. Naeratas, ajas end toolilt püsti, avas lukustatud uksed ja kutsus sisse.

Majakeses peitus umbes kolme ruutmeetrises ruumis hunnik viirukeid ja Buddha kuju, mille sees kulmukarv väidetavalt olema peaks. Ühtegi sõna vanamees meiega inglise keeles ei rääkinud, küll aga istusime seal pisikeses hütikeses kolmekesi, mehike luges meile õnnistust ning viis pühitsetud vee ja viirukisuitsuga läbi tseremoonia. Eelnev jalavalu oli sellest onnist väljudes igatahes kadunud :-)

Eeskätt Sihanoukville'is, kuid mujalgi Kambodžas tuleb tuktuki või rolleriga sõites oma koti ja muu väärtusliku suhtes ettevaatlik olla. Kohtasime meiegi üht tüüpi, kes Sihanoukville`is rolleriga sõites bambuskepiga hoo pealt vastu pead sai ja kellelt renditud rollerit üritati varastada. Ebaõnnestunult, röövretk kulmineerus suure muhuga kuklas. Käekottidega tuleb aga ettevaatlik olla, neid krabada üritades võivad möödasõitjad su üsna õnnetult rolleri pealt maha tõmmata.

Sihanoukville'is oli naljakas prostitutsiooni vaadata. Khmeeritüdrukud võtsid valgeid (vana)mehi lausa poolvägisi. Kes vähegi khmeeride hulgas kontsade ning miniseelikuga ringi käib, on väga suure tõenäosusega libu. Vähemalt pakkus see natuke nalja, kuidas õbluke tüdruk baaris vägisi ja agressiivselt kahvanäole keelt kurku üritas toppida. Samas on neid lugematul hulgal vanasid valgeid peere noorte khmeeritüdrukutega ka suht vastik vaadata, paljud prostituudid alles teismeeas.

Koh Rongist siuke kurb tõdemus, et umbes aasta tagasi võis rannas snorgeldades imeilusaid värvilisi koralle kohata, kuid turism kasvab Koh Rongil üsna kähku ja juba on seal korallidest tühi plats, vähemalt ranna läheduses. Ehk siis, kui tulevad inimesed, on korallid kiired hävima

Vietnam

SAIGON JA SELLE ÜMBRUS

Ja nüüd "Tsin Tsao, Vietnam!" "Tsin Tsao" ehk "tere", mitte "olen näljane". Neil on keeles kuus tooni ja tekstile ei oska ma toonimärke lisada. Toonidel tuleb aga vahet teha, sest muidu võid pärast oma arust teretamist lõpetada kausi riisiga nina all. Viet Nam on hiinlaste pandud nimi, mis tähendab vist vaeseid inimesi lõunast.

Saigon oli oma nelja ja poole miljoni kaherattalisega meie esimeseks sihtpunktiks. Hoobilt saime ka multimiljonärideks, ATM kostitas meid kümne miljoniga. 1 USD = 21 000 dongi.

Sõitsime kohast, kus minivan meid maha viskas, umbes poolteist tundi linnaliinibussiga Pham Ngu Lao ehk turistide piirkonda, mis kubiseb restoranidest ja peatänavate äärsetest pisikestest kitsastest tänavatest. Ühest neist leidsime ka ülimõnusa suure voodi, külmkapi ja klaasist seinaga öömaja 12 USD eest, kuhu jäime neljaks ööks.

Omasin ettekujutust, et erinevalt khmeeride naerusuisusest on vietnamlased ebaviisakad ja järsud, kuid seni pole seda Saigonis kohanud. Vahest on see turistliku suurlinna värk, kuid siin on küll enamus üsna sõbralikud.

Saigonis on enamjaolt tuktukimeeste ja baarmanide asemel diileriteks suvalised suitsude, käevõrude ja muu igasuguse jama müüjad. Tegevus samuti üsna avalik, käivad kohvikust kohvikusse turistidele pakkumas kõike kanepist kokaiinini.

Kui Sihanoukville'is kohtas igasugu tulekeerutajaid, siis ka Saigoni tänavatel nägime tulega mängimist. Laste poolt, kes seda rohkem keelele toppisid. Üks neist kõndis pika, peenikese rohelise lehemaoga mööda tänavat ja neelas teda. Puhastas pärast neelamist salvrätiga ka mao puhtaks.

Käisime esimesel päeval (Ameerika) sõjakuritegude muuseumis, mis oli küll huvitav, aga Phnom Penhi S-21le vastu ei saanud. USAd materdavat propagandamaiku olid kõik kohad täis, kuid üsna huvitav ja informatiivne oli muuseum siiski.

Oleks kolme korruse jagu piltide ja tekstide asemel rohkem ehtsaid jäänukeid vaadanud, ent külastamist väärt oli see kindla peale. Vangla osas sai üsna hea ettekujutuse, kuidas vange hoiti. Madalas okastraatpuuris umbes viit inimest, puuri ei mahuks normaalselt üks bernhardiingi ära.

Teisel päeval läksime MyThosse ehk Mekongi deltasse, mis laiub ligi sajakilomeetrisel alal, kohalike külaeluga tutvuma. Mekkisime emamesilaste meega teed, uurisime kookose töötlemisprotsessi kommideks ja sõitsime pisikese paadiga mööda mudaseid pisikesi kanaleid ehk delta saarte elanike peamisi igapäevaseid transpordiradu. Mekongi delta on jõe mudaseima veega osa.

Järgmisel päeval läksime Cao Dai templisse ehk omapärase usulahu keskusse, mille sümboliks on silm, riietuseks valged kuued ja sisuks pinnapealselt taoismi, katoliikluse ja budismi segu. Tempel oli värviline, ristkülikukujulise maja taladeks olid kirevad keerduvad draakonid.

Pärast neli korda päevas toimuvaid umbes tunniajaseid palvetseremooniaid, millest ühte vaatamas käisime, suundusime ekskursioonibussiga Cu Chi tunnelikompleksi ehk kohta, kus 15 000 vietti USAga sõdides maa all elasid. 5000 pääses eluga, ülejäänud võtsid kuulid, pommid, malaaria ja hügieenipuudus.

Tutvusime kõikvõimalike lõksudega, mida nad metsavahele seadsid. Huvitav oli vaadata, kuidas sipelgapesasid ventilatsioonina kasutati. Plätserdasime pardi kujul ühest tunneliavast teise, tulles õhupuudusega saunast välja higist tilkudes.

Kilomeetrite viisi tunnelitest on umbes sajameetrine lõik turistidele avatud ja seegi on valitsuse poolt turistide jaoks suuremaks tehtud. Ei kujuta ette, kas originaalsuuruses tunnelisse ma oma 186cm pikkusega kükakilegi oleks mahtunud või oleks pidanud sootuks roomama.

Peidupaikadeks olid neil lehtede all pisikesed kambrid, mille avaus oli umbes suure mehe jalalaba pikkuse laiune. Mõni paksuke ei mahuks ühe jalagagi avausest sisse, minivietid pugesid sinna koos automaadiga.

37-aastase giidi jutu järgi on tema teisest põlvkonnast ja arvatavasti järgmine põlvkond ei pruugi Saigonist enam üldse teada, ainult Ho Chi Minhist. Inglise keelt on vietnamlased õppinud alates sellest aastatuhandest, mil kommud lääne turistidele uksed lahti tegid, mistõttu on paljudel olematu inglise keele oskus.

Suhtumine ameeriklastesse pidavat Saigonis chillim olema kui põhjas. Hanois näiteks olevat vanemate inimeste jaoks kõik valged inimesed ameeriklased. Vietnami-Ameerika sõda tundub neil veel kibedalt südamel kipitavat. Hanoi on me lõpp-peatus Vietnamis, eks näis, palju giidi jutust tõele vastab.

SÖÖK JA INTERNET

Imetlen seni Vietnami juures enim nende kööki. Pole kuskil nii häid sööke kohanud. Loomulikult leidub asju, mis pole suurepärased, aga üldpilt on ülihea. Olgu nendeks siis natuke vahvlit meenutavad kuldkollased pannkoogid ohtra koguse värskete maitsetaimede ja krevettidega, valged või läbipaistvad riisinuudlid ning värsked kevadrullid.

Sõin Saigonis kaheksajalgu, mis polnud punases kastmes just kõige paremad, aga maitsvad siiski. Kindlasti saab neid paremini teha.

Ülihea on ka üks tavalisemaid roogi ehk Pho - nuudlisupp looma- või kanaliha, riisinuudlite, hunniku idude, värskete juurviljade ja roheliste lehtedega.

Huvitavaim elamus on olnud krokodilliliha karriga kookose, magusate kartulite ja muude juurviljadega. Krokodillilihas on vähem rasva ja rohkem energiat kui kanas, looma- ja sealihas. Väidetavalt puhastab see verd ja ravib paljude muude haiguste hulgas näiteks astmat. Välimuselt ja tekstuurilt meenutab natuke oma kiulisusega kanaliha, aga pole ikka päris sama. Maitse on samuti suurepärane - kerge ja pehme. Vähemalt saba, mida mina sõin. Hinnaks oli sel oivalisel maitseelamusel neli dollarit.

Palju leidub põldvutte ehk tibudest pisut suuremaid koivalisi, mida pole jõudnud veel proovida. Õnneks on seni külastatud restoranide menüüd megasuured nii vietnami, aasia ja lääne köögiga ehk valikuvõimalusi peaks veel hulgi tulema. Põldvutte on ka iga tänavanurk täis.

Facebook on Vietnamis kommude poolt vist mingil määral tsenseeritud, alati ei lase sisse logida ja enamjaolt on kõikjal väga aeglane. Muude lehtedega pole probleeme seni olnud, küll aga on Aasias piisavalt aeglane nett, et ma kuhugi mujale kui FBi viitsiks pilte üles laadida. Seepärast jõuavad ka blogisse pildid tagantjärgi mõningase viivitusega.

Ilm oli Saigonis aeg-ajalt vihmane ja suht pilvine, aga vähemalt 25 kraadi. Pilvede ja sademete põhjuseks vist see, et Filipiinidel olevat orkaan olnud. Nii ma kuulsin vähemalt muuseumis kohatud eestlaste suust. Ali Baba ei tea ju enam maailmaasjadest midagi. Lehti ei loe, uudisteportaalideks ei viitsi aega võtta ja kui mõnes hostelitoas on telekas, siis eelistan sealt üsna uusi filme vaadata, mis Eesti teleekraanidele ehk lähima viie aasta jooksul jõuavad.

MUI NE

Sõitsime kuus tundi umbes 200 kilomeetri kaugusele rannikulinna Mui Nesse eeskätt liivaluidete pärast. Siin võib neid pisut linnast välja sõites uudistada.

Rentisime juhiga Jeepi, autos olid veel mingid korealased ehk mökud. Hiina, jaapani ja üldisemalt pilukatest turistid on igal pool mökud ja memmepojad, teevad kõike üliettevaatlikult. Üks möku meie Jeebis kandis näiteks ujumisprille, et jumala eest tuul ega liivaterake kogemata silma ei satuks.

Liivaluiteid on Mui Ne kandis nii valgeid kui punaseid. Valgete vahel on võimalik ATVga ringi sõita, kuid kuna see ATV nii nõrguke oli, pealegi väga kallis, kolasime niisama Saharas ringi kondimootoril.

Üritasime ühe alusega liivaluidetest alla lasta, ei õnnestunud meil see värk. Jäime liiva kinni või libisesime väga aeglaselt. Ühes kohas sai ka jaanalinnuga kimada.

Mui Ne on kala- ja kuurortlinn, mis laiub ühe rannaäärse tänava ümber. Väga palju kalleid ja suuri villasid ning hotelle. Meri on sogane, kuid suurte lainetega. Paljud tulevad siia eeskätt surfama.

Meri kubiseb pisikestest kalapaatidest, mis on ühe-kahe inimese jaoks ning ümmargused kausi moodi. Kausjas kuju teeb need hästi manööverdatavaks ja üllataval kombel üsna kiireks, sest lisaks aerule saab hoo sisse jalgu ja puusi liigutades.

Rannad kuuluvad enamasti hotellidele ja omavad pisikest liivariba. Mõnel pole üldse liiva.

Restonaride menüüd kubisevad kaladest, kilpkonnadest, krabidest, madudest ja karpidest. Lobsterid on ülisuured, Goas olid poole väiksemad.

Marketis algul söögikoha valimisega siiski ei jopanud. Kõigepealt toodi meile verine tuunikala, mille grillile tagasi saatsime. Õhtusöögi kulminatsiooniks oli salati seest leitud putukas, mille Iir oma hammastega võib-olla alles suus surmas. Palju puudu ei jäänud, et ta oleks sinna samma oksendanud.

Kuna väga palju on Mui Nes vene kuurorte, on siin ka palju venelasi. Tihtipeale on restoranides vene keel menüüdes inglise keelest eespool. Sõime parimaid pliine, mida kunagi saanud. Isegi Peterburis ei mäleta ma, et oleksin paremaid maitsenud.

Samuti pistsime karpe pintslisse, mida nad ühes kohas tulid laua äärde grillima. Karbid rohelise sibulaga lausa sulasid suus.

Pelgasime algul, et Mui Ne on kallis kuurortlinn, aga polnud hullu midagi. Leidsime kohti, kus õlu maksis vaid 8000 dongi ehk umbes 30 eurosenti. Hostelis oli meil joogipoolisega iseteenindus. Tõmbad aga tabloole kriipsukesi võetud asjadest ja lahkudes maksad.

Meie kenasse Buddha kuju ja taimedest ümbritsetud külalistemajja sattus ka üks eesti tüdruk Eelo, kes polnud 11 kuud reisides emakeelt kõnelenud ja kellel sellega alguses suuri raskusi oli. Kui meie kohaliku naisega sakslasest host linnas veel üht eestlast kohtas ja ütles, et ta hostelis hetkel kolm eestlast, siis too tüüp ei uskunud.

Endiselt ei ole kohanud järske ja ebameeldivaid vietnamlasi. Kuigi nende keel kõlab ebameeldivalt, valjult ja agressiivselt, on suud tihtipeale naerul.

Edasi näeb meie Vietnami plaan välja mööda rannikut põhja liikuda: Nha Trang, Hoi An, Hue, Phong Nha-Ke Bang National Park, Halong City, Sapa, Hanoi.

NHA TRANG

Pärast kolme ööd suundusime päevasel ajal Nha Trangi, samuti umbes kuue tunni kaugusele. Magamisbuss, mis dollari jagu tavalisest kallim, oli väga huvitav ja luksuslik.

Nahast lamamistoolid olid üsna mugavad ja puhtuse hoidmiseks tuli bussi sisenedes jalanõud kilekotti panna. Voodid olid enamasti üksikud ja kedagi kõrval segamas või ruumi võtmas polnud. Sättisime end Iirega bussi tagaossa lae alla ja laiutasime kolmel kõrvuti istmel, vahtides telekast mingit Vietnami võitlusmöga.

Nha Trangis nägime esimest normaalset randa, kus küll läbipaistvast veest polnud juttugi, kuid vähemalt liivariba oli puhas ja hästi hoolitsetud. India ja Kambodža paradiisirannad on meid piisavalt ära hellitanud. InimBBQd teha ei viitsinud ja kolasime niisama linna peal.

Nha Trang tundus olevat järjekordne peolinn. Flaierite pakkujaid oli iga nurga peal ja baarid kubisesid sooduspakkumistest.

Käisime päevasel tuuril paaditäie turistidega merel ulpivaid kalurikülasid uudistamas. Mõni naiivne läks ka snorgeldama paatidest 30 meetri kaugusele, lootes koralle näha.

Giidiks oli meil tõeline laululind. Pärast lõunasööki ulpival kalurikülal läks lahti tants ja pill. Giir möirgas midagi arusaamatut mikrofoni 20 000 USDga ostmise kohta, kui juhatas keskpärast kidrameest maailmaklassi pähe sisse.

Laulude repertuaar oli kohalikest meremeeste jörinalauludest armastuslauludeni. Vahepeal lauldi vigases vene, hispaania ja saksa keeles tuntud laule, üritades nendest rahvustest turiste kaasa laulma panna. Kogu see kompott oli tegelikult väga õudne, kuid tasuta jagatud üllatavalt okei punane vein, mida me Iirega pea ainsana paaditäiest inimestest mõnuga võtsime, aitas olukorra huumoriga võtmisele kaasa.

Külastasime ka akvaparki, kus näidati Lõuna-Hiina merest püütud kalu ja koralle. Kilpkonni, haisid ja barrakuudasid oli seal küll ja veel, kuid oma ägedusega akvapark Kuala Lumpuri omale vastu ei saanud. Olgugi, et see oli ehitatud pea viiekorruselisse kivist (piraadi)laeva.

HOI AN JA MY SON

Pärast järjekordset ööbussi jõudsime rannikut mööda Hoi Ani. Linna, millest põhja poole läheb tavaliselt ja läks meilgi külmemaks. Oligi aeg üle mitme kuu igapäevaselt pikkade pükste kandmiseks.

Kunagisest ühest Aasia suurimast kaubanduslinnast on järel prantsuse arhitektuuril toetuv imeline vanalinn. Vanalinn, mille kohta seni absoluutselt kõik Vietnamis kohatud rändurid on öelnud, et Hoi An oli nende lemmikpaik Vietnamis.

Hoi An oli ka esimene koht pärast Saigoni, kus saime eriti mõnusad maitseelamused. Kondasime üle silla pisut südalinna keskmest (max 5 minutit) eemale kohalike restoranide rajooni, kus hinnad kümme korda odavamad kui oma oskustelt alla jäävad Vietnami köögi restoranid vanalinnas.

Sõime Iirega end Hoi Ani spetsialiteedist Cau Lao soolastest pannkookidest ja suurest taldrikutäiest kevadrullidest gloobusteks. See oivaline õhtusöök koos kaheksa õllega läks maksma kõigest kuus dollarit. Seljakotirändurite ja vietnami köögi armastajatena olime seitsmendas taevas ja sõime ka järgmisel õhtul samas kohas.

Sõitsime Hoi Anist turismibussiga My Soni, champade templikompleksi, millest pärast ameeriklaste lennukitelt alla visatud pomme pole eriti midagi järel, kuid midagi siiski. Oma olemuselt ja arhitektuurilt meenutasid need Angkori templeid Kambodžas ja eriti muljet ei avaldanud.

My Sonist tagasi Hoi Ani sõitsime paadiga. Pärast oodatust natuke parematki, kuid siiski üsna kesist lõunat (nagu turismipakettidele Aasias kombeks) veeti meid mingile saarele. Giidil oli vaja näidata äripartnerite puutöökoda. Kuigi algul anti meile saarel ringikondamiseks 20 minutit, kupatas mölakas giid meid juba viie minuti pärast, mil oli selge turistide ostuhuvipuudus, paati tagasi. Kuna paljud omapead saarel kondasid, jäi ka üks maha ja pidime õnneks mitte kaugelt tagasi pöörduma.

Hoi An on ka päikese loojudes imeilus, meenutaks nagu mõnd prantsuse küla. Kõik majad on ühte värvi beežikad, punased hiinapärased laternad valgustavad soojalt kogu vanalinna. Nii kenalt, et kaamerapildiga ei saanudki miljööd edasi anda.

Esimest korda jätsin hotellis asuva kena basseini kasutamata. Tavaliselt hüppan v6imaluse korral alati sisse.

HUE

Järjekordne buss, järjekordne linn ehk järgmine peatus põhja poole liikudes – Hue.

Tundsime juba poole reisi kestel, et kogu Vietnami koorekihi hõlmamine tähendab liigset kiirustamist ehk vaid paar-kolm päeva ühes linnas ning juba jälle ootab ees mõni pikk vahemaa ja bussisõit.

Hues ja selle ligiduses on igasugu pagoodasid, mida me vaatama ei läinud. Meie Hue piirduski vaid ühe kuningapalee külastamisega, kus omal ajal elevantide ja tiigrite võitlusi peeti. Kohalikud jobud olid ka nüüd ühe elevandi, kes kõigest väest vabaks üritas saada, ketti aheldanud lõbusõitudeks. Ei näinud kedagi, kes oleks huvitunud aheldatusest närvis elevandi selga ronimisest.

Pikka juttu pole rääkida, kuna kuningapalee ei olnud midagi nii märkimisväärset. Kaua me ikka jaksame neid templeid ja paleesid vahtida. Väikeste variatsioonidega on nad laias laastus kõik ühesugused ja nii suur arhitektuuri- ja ajaloohuviline ma ka pole, et kõiki sarnaseid komplekse läbi viitsiks kolada.

PHONG NHA-KE BANG NATIONAL PARK

Sõitsime mõne tunni kaugusele pommiauku nimega Dong Hoi, et minna sealt pisikese kohaliku mikrobussiga, mis ääreni inimesi ning puu- ja juurvilju täis topiti, väiksesse külla nimega Son Trach Village, mis asub pealkirjas mainitud pika ja tüütu nimega rahvuspargi alguses.

Läksime sinna maailma pikima koopa, rahvusvahelise nimega Paradise Cave, vaatama. Kohalikku nime ei pidanud vajalikuks meelde jätta. Loomulikult on see rahvuspark ka UNESCO nimekirjas, kuigi see polnud eriline määraja.

Külla jõudes olime maruvihased, millisesse pommiauku olime sattunud, sest lisaks sellele, et seal midagi teha polnud, ei saanud seal ka normaalselt süüa. Söögikohtades olid pea kõigil samad menüüd mitte vaid sisult, vaid ka sama paberitrükk, kuid igaühel leidus sealt max kolme asja ehk riisi, riisi riisiga, riisi riisikastmes ja riisi kanaga, mille ma kõlbmatuse tõttu koerale söötsin. Lisaks sellele oli see küla üle mõistuse kallis.

Küla ümbruses on mitu koobast, paar neist otse küla külje all, kuhu minemata jätsime ja piirdusime 35 kilomeetri kaugusel asuva maailma pikima koopaga.

Rentisime rolleri ja sõitsime arvatavasti mööda imeliseimat maastikku, kus mul on au olnud kaherattalisel veereda. Mööda mäeahelikke ja põlde, tee kõrval rohelusse püstitatud hauad, mis on Vietnamis, muide, täiega vinged ja massiivsed kivist templit meenutavad, tihti värvikirevad, moodustised. Tee oli väga korralik, kuid üsna inimtühi ja see lisas idüllilisusele aina juurde. Isegi 40 kolomeetrit tunnis oli enamus ajast liiga kiire tempo, et jõuaks kõike seda sisse ahmida. Ka külalapsed, keda tee peal kohtasime, olid ülisõbralikud ja jooksid karjas tervitama, kui mõnest pisikesest asulast pead kuklas ja silmad kõõrdi mäeahelike poole suunatuna läbi veeresime.

Imeline teekond lõppes veel imelisema Paradise Cave’iga. 31 kilomeetri pikkuse koopaga, mille kohalik elanik avastas vist alles vähem kui kümme aastat tagasi. Pärast mida eeskätt prantslased koobast uurima hakkasid ja üsnagi korralikud teed koopa ümbrusse ja sisse ehitasid. Valgus oli ideaalne ja koopa sisemus kirjeldamatu. Savimäed, mis tuhandete aastatega koopa laest alla on tilkunud, moodustasid enamasti templi moodi torne ja kõikvõimalikke muid kujusid, ka inimnägusid. Vahtisime suu ammuli seda kilomeetri pikkust turistidele avatud, valgustatud ja teestatud looduslikku arhitektuuri. Kuidas me ka ei üritanud, ei suutnud mitte kuidagi olustikku hoomata läbi kaamerasilma.

Kuigi olime masendunud ja igavusesse suremas külakeses, muutis Paradise Cave’i külastamine pika tripi rahvusparki igati vääriliseks. Ma ei oskagi öelda, kas olen varem kunagi loodusest nii vaimustuses olnud kui seal. Loodetavasti ikka olen.

Sama aeglaselt ja ringi vahtides sõitsime tagasi, tehes ühel rohelisel muruaasal lehmade keskel hingetõmbepausi. Jätsime rolleri inimtühjale maanteele mõnekümne meetri kaugusele. Aeg-ajalt möödusid vaid üksikud lehmakarjatajad. Möödusid nad ka meie rollerist, mille kiivrit nad ei himustanud, kuid rolleri topsihoidlast suutis keegi jäätee ikka pihta panna. Ometi jälgisime kiivalt igat möödujat, kuid ju siis pole silm veel piisavalt terane.

CUC PHUONG NATIONAL PARK JA NINH BINH

Bussipilet Hanoisse oli meil juba taskus, kuid aega Kuala Lumpurisse lendamiseni liiga palju. Phong Nhas kohatud tasmaanlaste, kellega hiljem Hanoiski aega veetsime, innustusel hüppasime koos nendega bussist maha Ninh Binhis. Linnas, kus pole mitte midagi teha, kuid seal peatusime vaid ööbimiseks.

Rentisime taas rolleri, et minna ligi kümne kilomeetri kaugusele Tam Coci - imeilusatesse karstikoobastesse, mis on oma välimuselt täpselt samasugused nagu Halong Bays, kuid vähem turistlikud. Erinevalt Halong Bayst, kus suurte paatidega hirmkalleid kruiise tihtipeale uduse ilma ehk olematu nähtavusega tehakse, võtsime pisikese aerupaadi. Ujuki tagaosas aerutas (jalgadega, muide, nagu sõtkuks vesiratta pedaale, kuid akrobaatilisemate liigutustega) kohalik naisterahvas. Enamus selle teenuse pakkujaid on seal naisterahvad.

Ulpisime mägede kõrvalt, vahelt ja alt läbi ning sama trajektoori mööda tagasi umbes paari tunniga. Jõesopi lõpus ootas kari šaakaleid ehk müügimutte, kes oma paadikestega end meie paadi külge liimisid ning olematu maitse ja kvaliteediga käsitöökaupu maha üritasid parseldada. Loomulikult ebaõnnestunult.

Reisi lõpus soovisime tädikesele tippi anda, kuna too nii tublisti aerutas ega palunudki mul tema tööd ära teha, apelleerides oma soole, vanusele või lihtsalt väsimusele. Tegelikult oli ta sitke naine, mitte mingi väeti vanamutt. See raibe jõudis ikka enne tippi küsida kui me vabatahtlikult ise tahtsime anda. Pettunult andsime siiski, kuid sitapeal jätkus nahaalsust juurde nõuda. Nagu Indiaski, keeratakse väga meeldivad elamused kombetuse tõttu lõpuks metsa, nii et turistide viimaseks elamuseks on miskit ebameeldivat. Polnud hullu, elamus oli seda kõike väärt.

Järgmisel päeval võtsime ette eriti suure ampsu ehk 90 km kaugusel asuva Cuc Phuongi looduspargi. Rolleriga, kahjuks... Kuradima kahjuks. Juba puhtalt kilometraaži tõttu ei olnud kõige targem tegu mööda tundmatuid maanteid ja väikelinnu seda teekonda ette võtta.

Adusime juba algul, et kujuneb väsitavaks, aga hullem oli alles ees. Poolel teel läbi kohati põlevaid ja suitsuseid pommiauke läbides, mis meenutasid rususid, kust oleks nagu just sõda üle käinud, hakkas sadama. Ja mitte vähe. Meil aga polnud reisikotti pakitud ainsatki vihmakindlat hilpu lootuses, et me põhjapoolsema Vietnami enam-vähem mitte külmetades üle elame. Lõdisesime väikse põka otsas kahekesi kramplikult looduspargini.

Kohale jõudes oli nii külm, et otsustasime vaid ahvide ja kilpkonnade rehabilitatsioonikeskust vaatama minna. Ahvid olid tegelikult algusest peale prioriteediks. Mõningaid liike on väga vähe vaid veel Kagu-Aasias alles. Kõik kõrvikud on erinevate looduskaitseorganisatsioonide poolt kätte saadud smuugeldajatelt ja küttidelt, mistõttu vabas looduses nad enam hakkama ei saaks. Elukohtadeks olid neile suured puurid ehitatud.

Esialgu anti meile vaid pool tundi giidi saatel nende imetlemiseks aega, hiljem hiilisime salaja omapäi tagasi. Töötajaid ja mingit valgenahalist teadlast-bossu ei paistnud see häirivat, kuna pidasime end viisakalt ülal. Huvitavamateks liikideks olid üleni mustad, kuid lumivalgete lühikeste pükstega ahvid ja kuldkollased paksu karvaga gibbonsid, kes puudel jooksmise asemel kiikusid ja saltotasid nagu tarzanid.

Paraku jäävad puurid väga suure tõenäosusega surmani ahvide elupaigaks, sest suurele, kuid piiratud metsalale loomi tagasi lastes tuleb 95 % neist igaks toidukorraks aia juurde tagasi ning mõnikord üritavad üle elektriaiagi ronida. Viiel protsendil õnnestub puuriväliselt hakkama saada ja nad on võimelised endale loodusest ise toitu otsima.

Külastasime ka kilpkonnade rehabilitatsioonikeskust, kus ruumi oli küll ja veel, kuid 50kilosed olendid olid äsja enne meie külastust kuhugi ära viidud.

Ja algaski sõit tagasi. Vihma ladistas terve aja ja eksisime ära. Loomulikult ei rääkinud külades keegi inglise keelt ega saanud kaardist aru. Kokkuvõttes tegime vaid kümnekilomeetrise lisaringi ning jõudsime ühes tükis ja kopsupõletikuta tagasi Ninh Binhi hotelli.

Pisut enne kohalejõudmist libisesime mudasel teel keset suurt ristmikku rolleriga külili. Kiirus oli õnneks väike, jalad suutsime keha alla sättida ja rollergi viga ei saanud. Ei sõitnud ka ükski rekka meist üle. Seega nautisime oma ligunenud õnnesärkides hotelli tagasi saabumist kuuma duši all eriti kaua.

Sama teekonna võtsid ette meie ajutised reisikaaslased, paarike Montrealist koos kolmeaastase pojaga. Ka nemad tegid seda kolmekesi rolleri otsas, kusjuures mees on pea kahemeetrine suur ja lai kiilakas kolge.

Olenemata mõne jaoks hirmutavale välimusele on tüüp üks sõbralikemaid inimesi, keda kohanud olen. Nad olid elav tõestus sellele, et ka väikse lapsega saab seljakotireisidele minna, näiteks paariks kuuks Vietnami. Kõik võttis neil lapse tujude ja vanuse tõttu küll kauem aega, aga titt on sündinud reisides ja isegi on nad eluaeg reisinud. Pool aastat töötavad aednikena (mees lisaks surnuaias) Kanadas ja kuna seejärel ilma välitööks kodumaal pole, reisivad mööda maailma ringi. Oleks hauakaevajatel nii head palgad kui Montrealis, võtaks vist Ali Babagi labida kätte.

HALONG CITY JA "HANOIING" HANOI

Halong Bayst ei ole tegelikult midagi rääkida, sest ilm oli udune ja seetõttu me kalleid kruiise Halong Bayl ei võtnud. Muud seal teha pole, kui lahel laevadega ringi trippida. Õnneks polnud ka kahju, sest Tam Cocis on loodus samasugune ning meie Tasmaania sõbrad rääkisid, et ega nad läbi udu midagi ei näinudki. Seega hoidsime mitukümmend dollarit kokku sellega, et ei jäänud Halong Citysse igavlema ja selget ilma ootama, vaid põrutasime järgmisel päeval päälinna. Sapa jätsime rahalistel kaalutlustel ja ajapuudusel ära.

Oh seda Hanoid. Kurnasime end terve Vietnamiga välja, soovides kõike hoomata, kuid ikka jõudsime, raisk, nädal enne äralendu Hanoisse, kuigi oleks võinud näiteks Hoi Anis palju kauem olla. Ja nädal on ikka liiga palju.

Esmalt sukeldusime vana kvartali, kus enamus öömaju, autoteedele, sest hiina uusaastaks valmistuvad kauplejad olid viimse kui ruutmeetri kõnniteedelt ja tükikese autoteedeltki hõivanud. Nii et liikuritel ja jalakäijatel tuli paratamatult autoteed jagada.

Terve nädala jooksul, mil me Hanois veetsime, ei suutnud me mitte just väga suurt vana kvartali väikeste tänavate rägastikku pähe õppida, rääkimata orienteerumisest laiemas plaanis. Tavaliselt suutsime oma hotelli üles leida, isegi kui arvasime õiget teed teadvat, hiina uusaastaga kaasneva võltslillede ja sellelt pudeneva kullakarva litrite järgi. Neid oli meie "kodurajoon" täis ning sädelev kullavärv peamiseks orienteerumissuunaks. Iga päevaga läks raskemaks hotelli uksest sissesaamine, sest võltslillede ja muu träni müüjad laotasid oma koormad hotelliukse trepile. Samas pakkus sädeleva ja sillerdava solgi vahel gasellitamine elamust, kuna uusaasta lähenedes muutus kauba vahel laveerimine iga päevaga aina keerulisemaks ja hüpped üle kaupade üha suuremaks.

Kuigi üldpildis oli Hanoi üsna "hanoiing", pakkus ta meile mõningaid huvitavaid elamusi. Näiteks külastasime Vietnami naiste muuseumi, pärast mida vaatasime hoopis tolerantsemalt pealetükkivaid naisi, kes bambuskepp õlal ja kaup mõlemas kepi otsas rippumas, päevast päeva pinda käisid.

Enamik neist on pärit maalt. Kuna mehe karja- ja riisikasvatusest ei piisa laste koolisaatmiseks, tulevad naised Hanoisse rämpsu müüma, et teenida kuu jooksul max 30 USD, et palk koju nö lastefondi saata. Tööpäevad on pikad, elatakse väga nigelates tingimustes vähemalt paarikümne saatusekaaslasega ühtede seinte ja katuse all. Teise pilguga vaatamine pärast muuseumi külastamist oli tingitud tublide inimeste videointervjuudest mõndade tänavakaubitsejatega.

Teine muuseum, mida külastasime, ei olnud kaugeltki nii melanhoolne, pigem tragikoomiline. Külastasime vanglamuuseumi, kus prantsuse kolonistide ruulimise ajal vietnamlasi mitmekümnekesi ühes kongis jalgupidi aheldatuna hoiti. Selles muuseumi osas oli ka väga dramaatiline tavapärase horrorfilmi laadne muusika.

Seejärel tulid järgmised ruumid ehk sama vangla osad, kus Ameerika-Vietnami sõja ajal USA lendureid hoiti. Pärast Vietnamis reisimist on pisut kummaline nimetada seda sõda Vietnami sõjaks nagu Euroopa ajalookirjandus pea alati teeb.

Muusika oli seal kena ja meloodiline. Seintel tõenäoliselt fiktiivsed pildid, kus presenteeriti erilise uhkusega vietnamlaste humaansust ameeriklaste suhtes. Näiteks pildid suurtest jõulusöömadest lookas laudadega. Kõvasti rohkem lookas, kui üks minusugune rändur endale pidupäeval lubada saaks. Oli ka uhkelt presenteeritud pilte korvpallimatšidest, perede poolt saadetud kõikvõimalike kingituste vastuvõtmisest jms.

Enim hämmastas mind (minu arvates propagandistlik võltsing, aga see vaid subjektiivne arvamus) presenteeritud „käskkiri“ vangla reeglite kohta, kus oli selges inglise keeles kirjas, et igaühel on õigus oma mõtetele ja arvamusele. Lihtsalt kuidagi liiga ilus tundus see ameerika lendurite elu seal Hanoi vanglas. Rõhutan, et tegemist on üsna subjektiivse arvamuse ja muljega. Mingeid põhjalikke ajaloolisi teadmisi ma kinnipüütud USA lendurite kohta ei oma.

Kui üks linn on suur, nõme ja räpaselt sünge, siis on ka romantikat hotelliseinte vahel vähem kui muidu. Erinevalt hallitusest, mis katkiminevad tapeediaugud mitte just tagasihoidlikult kattis. Aga polnud hullu, abiks, lohutuseks ja igavuse peletamiseks oli 5000 dongine ehk 17 eurosendine vaadiõlu Bia Hoi, millest algul müüte kuulsime, kuid mis peagi tõeks osutus pärast mitmetunniseid palverännakuid pilukate rägastikus.

Hanoi ei ole meelelahutuse koha pealt üldsegi turistlik. Alates kella kümnest hakkavad võmmid oma halenaljakate väikeste autopunnidega tänavatelt kauplejaid minema ajama ja sunnivad baare sulgema. Nii juhtuski, et elevus oli sajaga põhjas, kui öötundidel soovisime õlut juua. Kuna saime kohalikega kiiresti sina peale, kutsusid nad meid kaasa nö salabaari.

Istusime tänaval kivi peal ja ootasime miilitsareidide möödumist, koputasime läbipaistmatule turvaväravale ning hüüdsime inglise keeles, et oleme õllenäljas. Paari minuti järel avanes umbes kolmekümneks sekundiks turvavärav ja pidime kähku baari sisse hüppama. Baaris oli palju turiste. Ka neid, kes enne võmmiprobleeme ehk sulgemisaega ei väljunud ja sinna luku taha jäeti.

Loomulikult pidime üsna vaikselt õlletama. Kogu miljöö oli nii absurdselt naljakas, sest trahvid on karmid. Vaikuses joomisse suhtuti üsna tõsiselt.

Lõpetuseks mainiksin toitu. Hanois on koera söömine populaarsem kui kõikjal mujal Vietnamis, kuid selle proovimisest ma siiski loobusin. Üritan üldjuhul olla avatud kõigele ehk siis suhtuda toitu nii, et kui mulle tundub miski väga tülgastav, siis viga on minus, mitte koerasööjates. Enne Vietnami tulekut ei olnud mul seisukohta, kas koeraliha proovida, kuid kommudemaal ringi reisides hakkas vastumeelsus koera söömise suhtes alateadlikult külge.

Proovisin tuvisid, mis loodetavasti on kasvatatud söömiseks, mitte sellised nagu Eestis või Veneetsias. Polnud väga vigagi. Kuigi mulle ei istu eriti õlis fritüürimine, mida nad tuvi puhul tegid, oli liha üsna maitsev. Kanast erinev maitse, natuke spetsiifiline, kuna ei oska maitselt paralleele tuua. Ebamugav ja natuke pointless, sest liha on vähe, konte palju ning rooga on väga ebamugav süüa. Kui keegi viitsiks liha teravate kontide vahelt välja rookida ja muud moodi kui õlis fritüürides serveerida, kuuluks tuvi arvatavasti mu meelisroogade juurde. Tihtipeale on ka kõik serveerimise küsimus.

Olles mõlemad Iirega suured vietnami köögi fännid, olime üllatunud ja pettunud, et mõndades kohtades pole tippkokkade taevani kiidetud maitsete ideaalsest tasakaalust haisugi. Leidus ikka parajat paska.

Vietnam oli meeldiv kogemuse saamiseks. Olen rahul, et käisime, kuid mitte nii ahvatlev meie jaoks, et sinna lähima kümne aasta jooksul tagasi kipuks. Sapast on natuke kahju, et ei jõudnud, kuid marsruudil Paradise Cave'i nägime rolleriga veeredes meiegi väikeste külade elanikke ja loodetavasti ei jäänud just paljust ilma.

Vietnami lõpetuseks tsitaat Iirelt: "5000 dongine õlu võtab põhja alt, aga kuna see on nii odav, siis võib ju võtta."


 
 
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14
15
16
17
18
19
20
21
22
23
24
25
26
27
28
29
30
31
< August 2017  >
 

 
Free website - Webbyt