Webbyt
 
 
   
English
Uudised
Birma ja Tai 2016
India 2015
Ali Baba Aasia rännakud: India
Ali Baba Aasia rännakud: Kagu-Aasia
Ühe euroga Pärnust Prantsusmaale
Vietnami ja Kambodža reis
Eestikeelsed reisiportaalid
Ingliskeelsed reisiportaalid
Hääletamine
Autoturistile
Ilmaportaalid
Kohalik aeg
Reisiraha
Reisijate õigused
Geograafiamängud
Vaatamisväärsused
Usupühad
Festivalid
Näidismarsruudid
Ingliskeelsed dokfilmid ja reisisaated
   
 
Webbyt
 
Ali Baba Aasia rännakud: India
EST » Seljakotirändur » Ali Baba Aasia rännakud: India
SisukaartPrindi
     
 

Ali Baba Aasia rännakud

Siinne blogi keskendub minu rännakutele Aasias koos Iirega , kus viibin novembrist 2012 maini 2013. Vabandan ette kirjavigade pärast, sest netipunkitides kirjutamine on kohatise lärmakuse tõttu tähelepanu hajutav. Kõikides praegu ja tulevikus mainitud kohtades kondab Ali Baba esimest korda.

DELHI

Alustasime Indiast, kus oleme viibinud siiani kolm nädalat. Hetkel kirjutan Goas Palolemi rannas, kuid kõigest aegamööda.

Maandusime Delhis viie paiku varahommikul ja lootsime eelnevalt bookimata leida seljakotirändurite rajoonis umbes viieks päevaks öömaja. Sittagi! Jõudsime suure püha Diwali ajal, mis nüüdseks küll läbi, aga juba enne pühade algust meile kõvasti peavalu pakkus.

Diwali tähendab turisti jaoks seda, et miljonid jooksevad igale poole kokku kauplema ja väga paljud tulid Delhisse, kus meil oli pea võimatu odavat öömaja ja ühistransporti leida. Lisaks oli president samal ajal kõik ministrid pealinna kutsunud ja mingil arusaamatul põhjusel olid osad linnaosad nii-öelda kinni pandud. Isegi meie loodetud öömajade rajooni tänavatele ei saanud siseneda. Kummalisel kombel tundus lausa ohtlik, sest ka kohalikud jooksid meile teele ette, peatasid rikša ja hoiatasid, et me passid ära peidaksime ega kellelegi ei näitaks. Olevat ohtlik. Mispärast hindud mu passist huvitatud oleks, ei tea, aga selge oli see, et Delhist tahtsime võimalikult ruttu uttu tõmmata.

Pisut kohkununa ja väga väsinuna lasime enda elu varahommikul Delhi turismibüroos kergemaks teha. Delhist ei saanud minema ei busside ega rongidega ja lennupiletitele raha ei oleks raatsinud raisata. Ebanormaalne! Oleksime pidanud päeva või kaks ootama, et üks meist saaks kuhugi teise linna bussikoha. Seega lasime endale bookida kahe nädala jagu transpordipileteid ja võtsime esimeseks kolmeks päevaks autojuhi. Et teguviis liiga lolli turisti jutuna ei kõlaks, mainin ära, et majutusasutused saime vastavalt rahakotile ise valida.

AGRA

Kuna kirjutan juba paradiisirannast ning lõunapoolse looduse lopsakus erutab mind kõvasti rohkem kui suurlinnade üüratu räpasus, hais ja kõike kattev tolm ja lehmasitt, siis alustan oma eestlasliku virinaga. Agras pole muhvigi teha. 2,5 miljonilise linna kohta tundus eriti igav. Peale Taj Mahali seal midagi vaadata polnud. õnneks olime seal ühe öö. Loomulikult jõudsime selle aja jooksul kõvasti kohalike poolt lüpsta saada, aga igasugune kauplemine tuleb kogemustega kiiresti. See on normaalne, et kui hinda küsid, panevad nad poole julgelt otsa. Nüüdseks juba üsna normaalne ettekujutus tegelikest väärtustest.

India kohta hakkasin sotti saama juba Agras. Kirjutasin viimase lause oma kaamelinahast kaantega Laxmi pildiga märkmikku samal ajal, kui liiklusummikus üritasin ignoreerida akna taga imikut süles hoides süüa kerjavat naist. Oleksin ühe päevaga rahast lage, kui kõikidele kerjustele kas või imeväikseid summasid poetaksin, sest neid on igal pool ja miljoneid. Igal viiendal kerjusel on mõni jäse puudu või muu füüsiline puue. Kohati üsna võigas vaatepilt, kuid Indias näebki absoluutselt kõike.

Kuna autosõit Delhist Agrasse võttis pool päeva, olin Agrasse jõudes juba peaaegu harjunud totaalse kaosega liikluses. Igale sõidurajale tekitatakse vähemalt kolmerealine, kui mitte kuue. Suunatuledest ei tea nad midagi ja ainus liiklemist reguleeriv käitumine on lakkamatu tuututamine, andmaks eesolevatele teada, et lähened ja nad sulle ruumi teeks.

Remargid märkmikust: Agra kaamelitel on erakordselt väikesed pabulad. Agra ahvidel väga suured munad, siuksed Balti jaama moosipallikad.

JAIPUR

Põrutasime kuue tunniga autoga Jaipuri, tegime teel peatuse Fatehpur Sikris, kus saime veel natuke lüpsta. Max kolmeaastane hindu poisikene pakkus meile end giidiks, rääkides puhtamalt inglise keelt kui enamus kohalikke oma raskesti tabatava aktsendiga. Ja olimegi varsti Jaipuris. Ka autojuht oli mõnusalt chill võrreldes enamustega ehk ei mölise ja on vait :)

Väga paljud mehed kõikjal Indias pööravad mu habemele palju tähelepanu. Katsuvad oma lõuga, naeratavad ja hüüavad Ali Baba. Sellest siis nimevalik. Kogesime ka esimesi kuulsuseminuteid, mida siiani on pea iga päev palju kordi juhtunud, ehk väiksed hindujuntsud tahavad valgetest või valgetega pilti teha. Selle olematu privaatsusega, kus valget inimest koguaeg keegi passib, ka nuuskamas või perset sügamas, harjub ruttu. Iga kord ja kõigiga loomulikult ei viitsi pilti teha, aga enam ei viitsi väga vastu ka punnida. Küllap topivad mu kaaslanna Iirega tehtud pildid FBi oma tüdruksõbra pähe. NO PROBLEM!

“Nice tattoo! How much in your country?” ja “Where you from?” on ka suht igapäevased. NO PROBLEM!

Jaipuris on ikka kuradi palju meditsiiniasutusi apteekidest silikoonide paigaldamiseni.

Remark Laxmist: Pole veel ühtegi mustanahalist inimest näinud.

Tundub, et India tänavapildis näeb ainult lontruseid: kõik passivad ja konutavad niisama ega ole kuhugi minemas. Targemad neist saavad olematute töökohustuste ja tühja koha peale loodud töökohtade eest vähemalt palka. Näiteks passivad restoranides tühja, aeg-ajalt pühivad paar taldrikut või lauda. Põrandal olev prygi ei koti aga kedagi.

Rajastanis on üldse kummaline teeninduskultuur. Arve tuuakse kohe lauda, kui söönud oled. Tihtipeale ka passitakse, kuidas sööd. Kui arve on lauas, seistakse sul kõrval, kuni rahaga majandad ja tipi andmist vaatavad kohe, kui on oma kaaned kätte saanud, mitte ei oota silme alt kadumist.

Erinevalt Agrast on siin eriti palju invaliide: küürakaid, käpuli kõndijaid, jäsemetuid. Küllap enamus kehaosi kaotanuid ei olegi jäsemetest ilma jäänud 6nnetuste, vaid kõikjal vohava mustuse, näiteks mõnele haavale tekkinud haiguste tõttu.

Kuna Rajastani maakonnas on palju kõrbe, on siin erinevalt Lõuna elevantidest ka palju kaameleid.

Sead, lehmad, eeslid, kaamelid, hobused, koerad – NO PROBLEM! Väga tavaline vaatepilt. Ahve nii palju kui Agras ja Taj Majali ümbruses polnud, elavad läheduses looduses eraldatumalt.

Indias on kõik koerad ühesuguse kehaehitusega!

Olime Jaipuris ühe öö ja järgmisel päeval passisime neli tundi rongijaamas. Nagu kõikjal Indias, naljalt juba tähelepanuta ei jää. Päikese käes küpsedes ja platvormi ääres Ristikivi lugedes tuli iga kord, kui Laxmi avasin millegi kirjutamiseks, keegi kõrvale lähedalt passima. Äge märkmik küll, aga elementaarsest viisakusest mitte oma nina mu kaante vahele toppida ei tea nad midagi.
Vähemalt ei hakanud selle nelja tunni jooksul igav. Korduvalt pakuti sealsamas müügiks kõikv6imalikke põletikke ja haigusi ehk kohapeal kõrvade augustamist. Tegin ühest alasti ringi jooksvast lapsest pilti ja juba oligi mamaga platsis. Kas mölises, kerjas, tahtis pildistamise eest raha või miskit muud – ei tea, aga nagu ikka, on kohati parimaks kaitsetaktikaks keelebarjäär ja ignoreerimine.

Kuna alkohol on vähemalt sama kallis või kallimgi kui Eestis (erinevalt Lõuna-Indiast), siis kainete päevade saaga jätkub…

Järgmine postitus algab püha linna Pushkariga, kus liha ja alkohol on keelatud ning kõikjal on palverändureid. Kriban meenutusi ja refereerin Laxmit järgmine kord, kui netipunkti viitsin minna.

PUSHKAR

Sõitsime rongiga Jaipurist poole miljoni elanikuga moslemilinna Ajmeri, millest pooletunnise bussisõidu kaugusel ümbritsetuna mägedest Pushkar oligi. Viibisime seal kolm ööd.

Pushkarit peetakse pühaks linnaks, kuhu iga hindu vähemalt korra elu jooksul rändama peaks. Teoreetiliselt peaks seal linnas olema keelatud lihatoidud ja alkohol ning õlad-põlvedki tuleks kinni katta. Tänavatel kohtab ohtralt kortsund palverändureid, kes aeg-ajalt midagi oopiumi sarnast suitsetavad, või savu, sest suitsetajal on üsna suur tõenäosus mõne diileri otsa komistada.

No puskar in Pushkar ei vastanud siiski tõele ja ega turistid ning kohalikudki suure palavaga end liialt kinni ei katnud. Alkoholi pakkusid mõned restoranid poolsalaja ehk reklaame polnud ning menüüski kesvamärjukest ei kohanud. Küll aga pakkusid teenindajad esimese asjana valgetele külalistele õlut.

Hotell oli meil tõeline palee, marmorpõrandad, igasugu krutsifiksid ja isiklik suitsutubagi. Söögipoolise muretsesid nad isiklikust hästihoolitsetud aiamaast, mille ümber hotell laius.

Kuna oli aeg väikeseks puhkuseks ringikondamisest, alustasime oma päevi hotelli basseini ääres ja põrsastusime Indias esimest korda roosadeks.

Käisime ka Holy Lake’i ääres, kus saime õnnistatud-röövitud. Ehk siis suvalised hindud kiskusid poolvägisi järve äärde, istusime seal kaksi rätsepaistes maha ja pidin kordama tema järel igasugu OMe ja muid sõnu. Kas ma asju õigesti hääldasin, teda loomulikult ei kottinud. Ka “õnnistamise” käigus uuris töllmokk järgmisi potentsiaalseid kliente.

Pärast igasuguse värvilise möksi ja lillede kokkusegamist ja järve viskamist oli huvitavam osa läbi. Nüüd oli aeg raha pumbata. Kui Iirelt taheti mõnikymmend eurot, siis minu ususuli mainis ulmelisi summasid ehk 500 dollarit. See olevat vajalik, et pereliikmetele saadetud head soovid täide läheks ja üldse austamaks oma perekonda.

Esmalt ajas pisut marru, et isegi usutoimingud nii nahaalselt rahaks keerati, aga kuna Iir tegeles oma usumehega minust eemal ja me mõlemad seletasime, et raha on teineteise käes, siis muutus situatsioon ebamugavaks. Saatsin mehed viisakalt perse ehk viskasin neile meie mõlema õnnistamise eest paarkümmend rupsi, et nad kiiremini kaoks.

Ronisime ka imeilusa mäe tippu hindu templini päikeseloojangut vaatama. Romantiline muidugi, aga kes seda päikeseloojangu kirjeldust ikka lugeda viitsiks. Mäe peal oli palju ahve, väiksemad ja ilusamad kui makaagid, kes linna peal ringi tõmblevad ja templitel ronivad.

Viimasel ööl sai Iir toidumürgituse, tõenäoliselt tänaval ostetud kebabist. Mina armastasin samal ajal meie suurt ja uhket voodit, mil ta öö läbi vannitoaga hellusi jagas. Õnneks piirdus mürgitusest üle saamine umbes ööpäevaga, järgmisel päeval sai kohalikke imeodavaid ravimeid varutud. Euroopast kaasa ostetud ravimid India toidumürgitustega nagunii toime ei tuleks. 

Mõni aeg hiljem sain minagi toidumürgituse, aga kõigest kronoloogilises järjekorras.

Pushkar oli ideaalne lõõgastus linnas, mida ümbritsesid mäed ja mis ümbritses püha järve, mille läheduses ei võinud jalanõusidki kanda. Esimene väikelinn (ca 20 000 inimest), kus kõik oli jalutuskäigu kaugusel ja tolmuvabam. Ka kauplemiskultuur ja kaubandus oli tunduvalt vaiksem. Maailma üks väheseid Brahma templeid tundus küll suht tagasihoidlik ja igav ning ei kutsunud sissegi astuma, kuid kogu linna atmosfäär oli kosutav. Iire puhul muidugi kergendav.

Diwali tõttu igal õhtul ja hommikul meeletus koguses rakette ja paugukaid loopivad kohalikud käisid küll jubedalt pinda nii lärmakuse kui süüdimatusega, mis hooletuse tõttu vahel ohtlikukski muutus, kuid üldist meeleolu see alla tirida ei suutnud.

Laxmi ütleb, et järgmine sihtpunkt oli Jodhpur. Oleme selle vähese aja jooksul nii palju ringi trippinud, et kronoloogia hakkab juba sassi minema. Läheneb ka minu oksesaaga. (:

JODHPUR

Plaanisime pärast Pushkarit sõita kõrbelinna Jaishalmeri, aga tutkit. Meie rongipiletid olid waiting listis ja sinna me ka jäime. Sõitsime Pushkarist tagasi Jaipuri ja pärast pikka ootamist rongijaamas jäime veel pikema ninaga. Otsisime vastu ööd, mille oleks pidanud rongis veetma, kus ööbida ja mida edasi teha. Kohtasime öösel lahti olevas turismipunktis hindut, kellel internetti loomulikult polnud, aga vähemalt oli ta esimene siin riigis, kes puhta muidu telefoni laenas ega tahtnudki raha. Veetsime öö oma vanas hotellis  ja  järgmisel päeval  lõime aega surnuks Jaipuri loomaaias, kus sigaretiga Iirest kujunes palju haruldasem vaatepilt kui valgest tiigrist. Hilisõhtul saime ööbussile Jodhpuri.

Kurat teab, millest, bussijaamas kohatud austraallasest vanamehe arvates halvast laagriõllest, sain mürgituse. Bussijaamas hakkas juba enne bussile astumist nii kehv, et viskasin seal sitahunnikus siruli ja higistasin end lolliks. Vahetult enne bussile astumist tutvustasin hindudele oma sisemist Robertit üle bussijaama. Panin korralikud kolm nagu kohtu seadus. Oli piinlik, kuid rohkem oli pohui, sest vahepeal kaotsi läinud pilt tuli tagasi ja hoobilt hakkas kergem.

Kuna toidumürgitus ei mõju vaid ülemistele tsakratele, oli mul bussis kuradima sitt olla, kuna vetsu seal loomulikult polnud ja korralikest sujuvatest tee- ja liiklusoludest, mis keha ei raputaks, võis ka vaid und näha. Õnneks pidasin nii palju vastu, et bussis olek päädis vaid ühe (ja viimase) kilekoti maohappega. Nagu Iirgi, polnud mul küll järgmisel päeval söögiisu, kuid tsakrad taastasid vaikselt oma homöestaasi ja peale hella organismi ning tühja kõhu eriti muud viga polnudki.

Jodhpuris polnud eriti midagi teha ja peamiseks lõbustuseks oli kolada mööda Sinise linna (väga suur osa linnast on värvitud erksiniseks ja juba seepärast on Jodhpuri külastamine igati väärt ettevõtmine) pisikesi, kohati õlgadelaiuseid tänavaid. Ülikerge oli nende tänavate vahel ära eksida, aga vähem või rohkem eksinud oleme me nagunii kogu aeg. Kõndisime mööda treppe üles suure ja uhke kindluseni ja kohtasime ülbeid tatikaid, kes poolvägisi nõudsid, et neist pilti tehtaks ja pärast, kui selgus, et me neile selle eest raha ei kavatse anda, ega soovi ka algkoolilaste (vahest liga naiivne neid koolilasteks pidada, aga iga oli umbes siuke) giiditeenuseid, võtsid julgemad tatilõuad vaevaks meid kividega loopida. Pihta me ei saanud ja kurja häält tehes olid nad kiirelt mööda pisikesi tänavakäike kadunud.

UDAIPUR

Põrutasime päevase bussiga Jodhpurist Udaipuri, mis on küll suur linn, kus tööstusrajoon tundus meeletult suur olevat, kuid ööbisime kesklinna südames ja kogu keskus oli jalgsi hoomatav. Käisime suures palees ülal mäe otsas ja võtsime vaevaks muuseumigi siseneda.  Peale mainitu ja ühe vägeva hindu templi, mille protsessioone meil oli au pealt vaadata, pole Udaipuriski eriti turistiatraktsioone, kuid see-eest kubiseb terve kesklinn katuseterrassidest ja –kohvikutest, mis tekitas kaheks ööpäevaks väga mõnusa olemise. Ühtlasi jäi see ka meie viimaseks Rajastani maakonna sihtpunktiks.

MUMBAI

Udaipurist ööbussiga Mumbaisse (kuhu me üldse minna ei tahtnud, aga enne Goa paradiisirandu jäi see paratamatult tee peale ja olime rongipiletite tõttu sunnitud seal ühe öö veetma).

Laxmi ütleb esimesteks sõnadeks Mumbai kohta, et nõme ja igav linn, nagu enamus siinseid suurlinnu. Veetsime öö ühes nigelas ja jube palavas hostelis ja lõime aega surnuks lähedal asuva hotelli basseinis.

Kohtasime päikeseloojangul kalda ääres rummi trimbates Jeet Omi, kes on suur Osho fänn ja kes kuuluvat ka mingisse Oshoga seotud grupeeringusse ja leppisime kokku järgmiseks päevaks kohtumise.

Käisime järgmisel hommikul kinos “Life of PI’d” vaatamas ja see oli vist “Avatari” tegijalt. Filmi ümber loomulikult ei jutusta, aga õnneks oli film inglise keeles (mis pole Indias kaugeltki iseenesest mõistetav) ning Bollywood on siin sedavõrd au sees, et enne filmi algust lastakse hümni ja tuleb püstijalu kaasa laulda.

Jõime seejärel börsimaaklerist joogaõpetaja Jeetiga teed ja vestlesime niisama. Sain lõpuks ometi mõne natukenegi intelligentsema hinduga suhelda ja kõikvõimalikku pärida. Kui Osho raamatute refereeringud, enesearmastuse- ja carpe diem-loengud välja  jätta, suutis ta meie Mumbaile meeldiva punkti panna, peale mida oligi aeg Goa maakonna pealinna Panajisse minekuks.

Järgnevalt tuleb juttu Goast, rannaelust ja Kerala maakonnast, mille loosung on “God’s own home”( ja mis üliilusa roheluse tõttu ka tõele vastab) ning Munnarist ehk sellest kohast, kust sinu tassi tee tuleb. Etteruttavalt veel nii palju, et jäänud on vähem kui nädal Indias olekut. Detsembri keskel lendame Kambodžasse pühi vastu v6tma, tehes kahe ööpäevase vahepeatuse Kuala Lumpuris.

Üleüldse ütlevad meie seni muretsetud transpordipiletid reisiplaanideks, et pärast Indiat mahutame ühe kuu sisse Kambodža ja Vietnami, seejärel paarkümmend päeva Malaisias, peale mida umbes kuu aega Indoneesias. Mis sinna poole aasta sisse pärast Indoneesiat veel mahub, ei oska hetkel öelda.

PANAJI

Lõpuks ometi jõudsime Goa pealinna Panajisse, mis küll hilisemaga võrreles ei olnud eriti muljetavaldav, aga täiega fun siiski. Panajis olles tekib Portugalis viibimise tunne, sest kogu linna väikeste majakeste atmosfäär taotleb seda. Panajis möödusid ka viimased paar ööd hostelis enne kauaoodatud rannahütte.

Sattusime pärast kalmaaride õgimist juhuslikult randa õlut jooma minnes õllefestivalile ehk Kingfisher Partyle. Kingfisher on üks jube suur firma (lennufirma, populaarseim õlu Indias jpm). Uudistasime kohalikke pidutsemas, sest varem polnud seda näinud. Perekonniti ja -konnata kepsutavad nad tantsu kogu südamest ja tagasihoidlikkusest pole haisugi. Muusikamaitse on neil muidugi kohutav, Elmari tantsuõhtuid meenutav, aga me polnud ammu pidutsenud ja häda ajas härja kaevu, võluvasse kaevu.

Loomulikult, nagu peaaegu kõikjal, satume mingite imelike otsa. Seekord siis mingit jupikest ajalooradadelt õppinud mehikese otsa, kes meil pidevalt järgi käis ja üritas kohalikku ajalugu seletada. Hää, kui ta isegi aru sai, millest rääkis, kuid olematu jalahaav, mida ta pidevalt kangesti meile loengu vahepeale näidata armastas, oli talle mingi kustumatu hingehaava jätnud. Savi see, järgmisel päeval sukeldusime õigesse rannaellu ehk Aramboli

ARAMBOL

Lõpuks ometi elu rannahütis! Arambol, nagu enamus randu Goas, on täis hütte ja baare rannaliiva ääres. Aramboli rand torkas silma meeletu venelaste kontsentratsiooni (isegi sildid olid enamasti kirillitsas) ja vanade, juba pensionieas, hipidega, kellel 60ndatest kustumatud mälestused ja kes nüüd seda kõike taas kogema tulnud. Suur, kui mitte peamine osa moodustab nendest kogemustest oopiumi ja muude terve farmakopöa jagu meelemürkide tarbimine kuskil merekaldal omaette kommuunielu elades.

Veetsime kaks ööd Arambolis ja suundusime lõunasse Palolemi randa.

PALOLEM

Rannaelu jätkub ja kogub tuure. Bussi pealt maha tulles oli meil loomulikult hunnikute viisi kohalikke pakkumas oma rannaäärseid hütte. Kuna Iir oli varem Palolemis käinud, oli meil teada, kus oma nädalase rannaelu Palolemis veedame – Hidden Gardenis. Kohas, mis oli rannamelust mõnikümmend meetrit eemal ja millel oli viie hüti peale oma aed, kus sai mõnusalt riideid kuivatada ja grillida.

Meie host Nateesh oli eriti sõbralik ja vastutulelik ning inglannaga abielus olles rääkis ka väga kenasti inglise keelt. Küll viis ta meid tasuta taksoga alkoholipoodi kui oli üldse valmis kõike sebima.

Palolemi rand on terve Goa turistlikuim ja melukaim paradiisirand, kus mõlemast otsast kaljudega ümbritsetud rannikuala on liivariba lõppedes otsast lõpuni täis kohvikuid, baare ja rannahütikesi.

Mitu korda päevas läheb rannatäis väikeseid kalapaate merele restoranidesse värskeimaid mereande tooma lobsteritest, krabidest, krevettidest kõikvõimalike kaladeni.

Vesi on 24 tundi ööpäevas väga soe ja pole vahet, millal vette sulpsata. Nii ka enamus hommikuid merise värskendusega algasid.

Mereannid on Palolemis lihtsalt oivalised!! Igal päikeseloojangul tõstavad kohvikud liiva peale lisalauad, ümbritsevad need küünaldega ja laotavad välja oma päevase mereandide saagi. Kliendid saavad iga mereeluka ise välja valida ja avaldada soovi, mil viisil neid kohalikud meisterkokad neile valmistavad. Ega ma peale mereandide muud eriti Palolemis söönudki.
Mereelukaid näeb palju ka vees supeldes, nii vahtisime ja katsusime madalas vees krabisid, meritähti kui igasuguseid karpide sees elavaid pisikesi elukaid.

Üldine meeleolu on Palolemis ülichill, hommikust õhtuni päike ja kõik on peast natuke soojad. Väga paljud tulevad siia kuudeks elama. Savuta turistid tunduvad vähemuses olevat.

Seni viibitud randadest (välja arvatud Arambol) ei ole Palolemis erakordne vaatepilt stringides valged naised ja valgeid inimesi ei passita kui ilmaimesid.

Küll aga on hindu naised alati kaetud õlgadest ja põlvedest, sest enne ja pärast abiellumist võivad neid näha vaid oma abikaasad.

Peale mereandide sõin muud vaid ühe grilliõhtu raames Hidden Gardenis. Lisaks meile elas seal taanlasest Marty, kes oli teist aastat tulnud pooleks aastaks Palolemi elama. Marty jutu järgi naudib ta eelkõige temasse suhtumist ja kohalikku elu, küllap siiski eelkõige katkematuid jointide ringe. Samuti elasid Hidden Gardenis soomlased Juha ja pidevalt kõikjal kõvasti peeretav Tristan ning kolm Moskva üliõpilast. Soomlastelgi olid pooleaastased Aasias rändamise plaanid. Oleme kohanud väga palju valgeid, kes on pooleaastasel Aasia tripil.

Grillõhtu tarbeks läksid sommid hommikul turule, kus paar-kolm kana õhtusöögi tarbeks nende silme all maha notiti. Toppisime kõikvõimalikke vürtse ja maitseaineid koos kanaga fooliumisse ja viskasime tule kohale. Pärast ülimaitsvat õhtusööki vaatasime Tristani iPadi projektoriga seina pealt videot, kuidas meie äsja kõhtu kugistatud kanad oma lõpu leidsid. Veretult, käsitsi kaela murdes.

Pääle seda sattus meie aeda veel üks samuti pikemalt Goa randades elav (enamus randu on 5-10 km kaugusel üksteisest ehk ka täitsa okeilt jalutatavad, kuigi kaherattalisega on loomulikult kiirem) pensionipõlves londonlane – psühhoterapeut, kes sai kuus nädalat tagasi koera käest hammustada kannakõõlusest, jalutades pimedas Palolemist läbi kohalike kodude.
Pärast paranemist võttis ta isevalmistatud teravad toikad ja läks taas oma hirmudega silmitsi seisma. Mitte kättemaksuhimust territooriumit kaitsva koera suhtes, vaid selgeks tegema, et see on ta kodutee ühest rannast teise ja siin jalutab ta iga päev. Nii et koerad hoidku tagasi. Ettevõtmine läks korda, nüüd jalutab ta iga päev läbi kohalike kodude ümbrusest.

Koerad on üldjuhul kõikjal väga sõbralikud, magavad su rannatooli all päikese varjus või kohvikutes katuse all ning sätivad end päikeseloojanguks suvaliste inimeste kõrvale kaldale istuma.

Vene poisilt kuulsin natuke Venemaa korruptsioonist. Nimelt pääseb iga mehike soovi korral sõjaväest, makstes ametnikele 3000 dollarit. Ka tema jättis niimoodi ajateenistuse vahele.

Meie päevad möödusid enamasti rannas, rentisime rolleri ja sõitsime läheduses asuvatesse randadesse. Neid leidub Goas igasuguseid, nii täiesti privaatseid, kuhu pääseb ümber kaljude vaid paadiga, kui ka turistlikke.

Kohe pärast rolleri rentimist saime bensiinijaama tankima minnes trahvi. Võmmid tõmbasid tee äärde ja trahvisid umbes kaheksa euroga meid selle eest, et meil lube kaasas polnud. Oleks load kaasas olnud, oleks tõenäoliselt kiivrita sõidu või mille iganes eest saanud. Nende põhitöö ongi turistide rahakoti kergendamine taolisel viisil, kuid pidasid kinni ka kohalikke.

Ühel varahommikul enne päikesetõusu läksime kalapaadiga merele delfiine vaatama. Nägime neid imeilusaid olendeid hulgi, kuid kõrgete sünkroonis hüpete ja muu hullamisega nad meid paraku ei kostitanud.

Proovisime ka kaladega jalaspaad ehk viskasime oma koivad akvaariumi ja pisikesed kalad sõid surnud naha ära. Eestis vähemalt kaheksa eurot maksev protseduur oli siin umbes euro. Alguses oli ikka kuradima kõdi, kuid sellega harjus üsna pea. Pärast oli olemine väga värske – mõnus punktipanek Palolemile.

ALLEPEY

Reisisime rongiga Goast Kerala maakonda Allepeysse backwatersitele. Tõenäoliselt ainsasse kohta, kus riisikasvatusega tegeletakse 2,5 meetrit alla merepinnast.

Kuna meie aeg Indias on lennupiletite tõttu piiratud, broneerisime end öörongi madalamasse klassi, et soovitud ajal rongi peale saaks. Indias tuleb rongipilet umbes kaks nädalat ette broneerida ja siiski ei saa sa täiesti kindel olla, et peale mahud.

Madalam klass on voodite, kuid konditsioneerita vagun. Mõtlesime küll, et savi see konditsioneer, kuid rongis kahetsesime. Vagunite uksed olid kogu aeg lahti ja meie voodid olid vahekäigule ehk vetsudele kõige lähemal. See tähendas lakkamatut sitahaisu ja erinevalt kõrgemast, konditsioneeriga vagunist (ainus mugavuse vahe tegelikult peale haisu), inimesi, kes pole valgetega harjunud. Pidime ka magades taluma pidevat jõllitamist, mis kiirelt kopsu üle maksa viskas. Õnneks jäi see meie viimaseks rongisõiduks ja olimegi Keralas.

Allepeys käisime pisikese, kuni kuus inimest mahutava, paadiga mööda jõgesid ja kanaleid sõitmas. Vaatasime, kuidas linn hommikul ärkab ja kohalikud ennast või riideid jõgedes pesevad ning lapsed paadikestega kooli lähevad.

Sõitsime mööda ühest pisikesest saarekesest, kus parajasti Bollywoodi võtted mingi Kerala seriaali jaoks käisid. Peategelase, üles vuntsitud kena neiu, tundis võtteplatsilt juba kaugelt ära.

Peale backwatersi Allepeys muud eriti pole. Käisime rannas, kus erinevalt Goast on baarid ja baarides õlle müümine keelatud. Küll aga leidsime ühe pisut südarannast kaugemal asuva kodumajutuse, mis oma hoovirestoranis õlut pakkus. Jäime sinna õhtusöögile koos sakslasega, kes pool aastat Indias mootorrattaga ringi tripib, ühe pensionieas austraallase ja veel mingi vana hipiga.

Saksa tüüp, kellel kodumaal lubegi pole, mainis, et on Indias seni saanud alati võmmide käest pääsema, valetades, et ta on paljaks röövitud. Halvimal juhul on pidanud 100 rupsi maksma. Lucky one meie 450 rupsise trahvi kõrval.

Austraallane tundis puudust kallistustest ehk seletas, kui fucked up on tänapäeva Austraalia noorte arusaamine sõprusest ning isegi 13 aastane lapselaps keeldub kallistamast ja surub vanaisa kätt. Igasugune füüsiline kontakt poiste vahel on homoseksuaalsuseks tembeldamine.

Ta imetles mainitu valguses hindude niiöelda “geilikkust”, milles pole tegelikult midagi seksuaalset, kuid sõprussuhted on väga füüsilised. Kallistavad, käest või ümbert kinni hoidvad hindupoisid on Indias väga tavaline vaatepilt.
Pärast ühte ööpäeva backwatersi linnas oli aeg pisut külmemasse ehk mäkke minekuks.

MUNNAR

Munnar asub 8000 jala kõrgusel mäe otsas. Sinna sõidab bussiga umbes seitse tundi, kuigi vahemaa on vaid 60 kilomeetrit. Kuristike äärel vingerdades, kus üherealine tee on kahesuunaline, võttis ikka natuke kõhedaks. Iirel oli junn päris jahe.
Elanike arvult Pärnu suurusele Munnarile ja paljudele teistele väikelinnadele mägedes pakub tööd TATA. See on firma, mis teeb autosid, mobiiltelefone ja hoolitseb sinu teetassi sisu eest. Mäelappe katvad, kilomeetrite pikkused teeistandused pakuvad tööd tervetele linnadele. Ehk siis põhimõtteliselt omab TATA päris mitut linna.

Veetsime Munnaris kaks ööpäeva ja tiirutasime rikšaga hommikust õhtuni ringi, kolades mööda teeistandusi ja muid looduskauneid kohti. Ägedaim oli loomulikult metsikute elevantide kohtamine, keda sealkandis näeb kõvasti. Hommikul nägime järve ääres ühte mamat kahe pojaga. Päise päeva ajal autotee juures, mis pildistavaid turiste täis oli, nosisid südamerahus muru kaks suurt ja üks beebi.

Munnari ümbruses mägedes elavat umbes 500-600 metsikut elevanti ja umbes 50 tiigrit. Varahommikul, kui veel liiklust pole, tatsuvad vandid vahel autoteedelgi.

Õhtuti nautisime külmemat ilma, mis tegelikult tähendas umbes 15 kraadist soojust, kuid oli põhjust üle pika aja pusa selga ja pikad püksid jalga tõmmata.

Vestlesime hosteli omanikuga India seadustest. Põhjus, miks nii mõnedki hostelid ei taha su passi ega ametlikku check in’i, on selles, et nad võtavad sellega sinu eest vastutuse. Kui sinuga midagi juhtub, on võmmid esimesena majutusasutuse omanikul kaelas.

Tüüp pidi maksma 30 000 rupsi selle eest, et mingil imelikul põhjusel oli üks üksik valge naine linnast välja läinud ja ära eksinud. Midagi temaga ei juhtunud, kuid ta oli vahepeal kadunud ja sellest piisas, et nöörida hingehinda hosteli juhatajalt. Kusjuures turist ei pidanud midagi maksma skandaali tekitamise eest.

Samuti maksab hosteli juhataja kohalikele võmmidele selle eest, et turistid võiksid marihuaanat suitsetada nende rõdudel. Kes ei maksa, neile karatakse turja. Juhatajatele ja omanikele, mitte turistidele.

Järgnevalt tuleb juttu Madurai massiivsetest ja ülivärvilistest templitest. Loodetavasti on põhjust rääkida ka Lõuna-India suurimas looduspargis (kus praegu viibime) kohatud tiigritest, pantritest ja vantidest.

MADURAI

Sõitsime bussiga üheks päevaks Maduraisse, et kaeda massiivseid ülivärvilisi templeid. Kui Madurai kesklinn laiub ümber templikompleksi ja enamus kohalikke orienteerub nelja ilmakaarde püstitatud suurte templite järgi, siis tegelikult kuulub tervesse kompleksi vähemalt seitse erineva suurusega arhitektuuriimesid.

Ega Maduraisse peale templite vaatamise polekski olnud mingit mõtet minna. Saabusime hilisõhtul ja alustasime öömaja otsinguid. Läks oodatust kauem ja mõistliku hinna eest saime üsna nigela toa, kus polnud konditsioneeri. Enamus meie ööbitud tubades pole tegelikult konditsioneeri, üldjuhul pole seda ka vaja, sest tuuleveskid on laes ja enamasti sellest piisab, vahel hakkab kõige külmemal ajal ehk tunnike enne päikesetõusu külmgi, kui varasema soojaga teki alla pugeda ei viitsi.

Madurai torkas silma eriti palava suurlinnana, kus lihatoidurestorani oli raske leida ja päevad läbi olid ülelinnalised kaootilised elektrikatkestused. Munnaris mägedes on vähemalt kohalik poliitika selline, et kell 18.30-19 pole linnas elektrit. Pidime mõnikord uusi internetikohti otsima, sest osa oli elektrikatkestuste tõttu suletud.

Üks öö nigelates tingimustes oli aga igati väärt massiivset templikompleksi. Lõpuks ometi on imelise looduse potentsiaali ära kasutatud ning väga erke ja puhtaid värvitoone arhitektuuris. Tõeline India pärl, mille kirjeldamisel on sõnadki üleliigsed.

KUMILY & PERIARI LOODUSPARK

Vabandan ette, kui mõned vead kohanimedes esinevad, sest kirjutan mälu järgi ega viitsi netipunktides eriti korrektsuse huvides googeldada ega Lonely Planetit lapata.

Persed vähemalt viietunnisest ülerahvastatud bussis sõitmisest kanged, jõudsime taas Munnari-sugusesse väikelinna Kumilysse, mis küll kuskil 5500 jalga madalamal kui Munnar, kuid looduse ja teeistanduste poolest üsna sarnane. Läksime sinna eesmärgiga lähedal asuvas Periari maakonnas laiuva Wildlife Sanctuary pärast.

Periari looduspargis peaks elama umbes 1500 metsikut elevanti, 50 tiigrit, leoparde, musti pantreid, suuri piisoneid, hirvesid, ahve, lugematul hulgal madusid, millest viis surmavalt mürgised jne.

Võimalusi loomade elust osa saada on seal mitmeid. Otsustasime Jeep Safari kasuks, mis küll oma hinda väärt ei olnud, aga väga fun oli siiski.

Hinda ei olnud väärt seepärast, et kujutasime ette looduses Jeebiga mööda olematuid teid ringi sõitmist. Tegelikkuses meenutas see rohkem boonustega taksosõitu. Ehk siis varahommikul enne päikesetõusu suundusime loodusparki, kus on üks asfalteeritud tee ja mujale autoga ei pääsegi. Paraku oli seal vahelduva eduga peale meie veel pea 10 Jeepi ehk üsna kärarikas. Siiski, kuna startisime vara ja suurim võimalus loomi näha ongi enne päikesetõusu, oli teekond hommikusöögirestorani adrenaliinirohke.

Loomulikult ei olnud me nii naiivsed, et lootsime tiigrit näha, kes inimesi kardavad, kaugelt haistavad ja kaarega eemale hoiavad, kuid sisimas lootsime ikka kaslasi kiigata.

Adrenaliin oli laes, sest juht, kel vilunud silm ja kes sõitis lahtise Jeepiga nii, et seisis püsti autost väljas, toetades ja roolides ühe käega samal ajal maasturit ja ühe jalaga gaasipedaalil, teine üle ääre rippumas (et paremini mõlemale poole näha), märkas juba üsna varakult päris suuri ja mõnusalt paksude ja mastaapsete sarvedega piisoneid. Esmalt nägime ühte, kes üsna tee ääres metsas chillis.

Kui safaril oli lubatud ka relvastatud valvur, siis sellest polnud haisugi. Hüppasime Jeebist maha ja ruttasime lähemale vaatama, olles vaid paarikümne meetri kaugusel massiivsest olevusest, kes meid ühe müksega ära tapaks. Õnneks oli ta arg ja mingi aja pärast vajus sügavamale metsa. Üsna pea märkasime järgmist. Läksime samuti Jeebist maha ja ajal, kui kuskil 10 meetri kaugusel suur piison teed ületas ja ühest metsa poolest teise põgenes, olime täiesti kaitsetult Jeepist vähemalt 30 meetri kaugusel. Autost, mille mootor ei töötanud ja kui loomal oleks näiteks tuju tulnud meid rünnata, siis kurat teab, kas meil oleks piisavalt põgenemisaega olnud.

Nägime hunnikutes musta värvi ahve, kellede suurus küll keskmise makaagi oma, kuid kes võimast suure gorilla moodi häält tegid. Hulgi oli näha ka lendoravaid – kehast mitu korda suurema sabaga punnsilmseid oravaid, kes öösiti ühe puu otsast järgmisele lendavad. Meie nägime neid kahjuks vaid puuokstel ronimas.

Enne päikesetõusu kohtasime ka elevanti pojaga, kuid nad olid üsna põõsaste varjus ja erilist silmailu see ei pakkunud, vähemalt võrreldes varasema Munnaris kohatud metsikute elevantidega.

Sellega sisuliselt ka meie adrenaliin potentsiaalse ohu ja loomade nägemise mõttes piirdus. Rohkem loomi peale ahvide, lendoravate ja kaugel mäe otsas olevate piisonite me ei kohanutki.

Sellegi poolest oli pärast džiibisõitu ja hommikusööki väga lahe minna kolmeks tunniks džunglisse giidiga jalgsi matkama. Murdsime läbi üüratute elevandi sitamülgaste ja tihedate padrikute end ühest mäest üles ja teisest alla. Giid näitas meile kõikvõimalikke kohti, kus öösel elevandid käinud, a la murdunud puukoored jms. Jagas näpunäiteid, kuidas ekskrementide soojuse ja niiskuse järgi vanust määrata jne.

Kuigi me tiigreid ei näinud, õppisime vahet tegema nädalasel ja kahe nädalasel tiigrijunnil ning üleüldse õppisime natuke tähelepanelikumalt džunglis käituma. Loodetavasti märkame järgmisel korral leopardide ja tiigrite jälgi juba giidi abita. Kuid eks ka see on vaid naiivne lootus.

Kohtasime ühte sakslaste paari Kumilys ja sõime nende hostelis kaks õhtut järjest õhtust, sest lisaks naeruväärsele hinnale tegi ülisõbralik majaülem väga suuri ja maitsvaid roogi, mida aga ise tahtsime ning meil avanes võimalus kogu kokakunsti pealt vaadata ja kõike soovitut pärida.

Tellisin mehelt järgmiseks õhtuks savu, mida teeistanduste mägedes saab hõimuinimestelt. Linnade läheduses elavad omaette hõimud, kes kasvatavad loomi ja taimi oma tarbeks ning välismaailmaga eriti kokku ei puutu, peale illegaalse äri loomulikult. Linnaelanikel on lausa keelatud nende elualadele minemine. Samuti on hõimuinimestele erinevalt ülejäänutest legaalne kasvatada oma tarbeks kanepit, mida nad loomulikult salaja linnainimestele edasi müüvad, kuid väga diskreetselt ja vähestele valitud inimestele.

150 ruupia ehk umbes 2,2 euro eest ostsin vähemalt kolm grammi õit (kui mõni õnnetuke pole selle imelise taimega kokku puutunud, siis puhtalt informatsiooni pärast mainin, et Eestis maksab 1 gramm tavaliselt 20 eurot). Kanep Indias lõhnab natuke teistmoodi kui Euroopas, nimelt natuke maitsetaimelikult, kuid on see-eest üsna lahja suitsetades ja üsna kange mõjult. Ühest tagasihoidlikust joindist piisas neljale inimesele ning ülejäänu kinkisin sakslastele, kes veel mõnda aega Indias viibivad, sest pärast Kumilyt läksime Kochisse vaid lendamiseks Kuala Lumpurisse.

Oligi vsjo meie imeline India reis. Peaksin vist ära märkima, et siin blogis olen natukene diskreetne, kuna varjun küll Ali Baba nime taha, kuid lõpuni salastatud pole miski. Seepärast ei ole ma senistes postitustes ka oma arust ülemäära avameelne olnud, et mitte vanematele ja vanavanematele unetuid öid tekitada :)

Google mapsist teekonda (valides sõiduks auto, kuna olen piisavalt loll, et google mapsis kogu teekonda erinevate liiklusvahenditega üles märkida ja mingilt maalt muutuks selle kontrollimine nagunii võimatuks) sisestades sain vastuseks peaaegu 4000 läbi konnnatud kilomeetrit. Viibisime Indias ühe kuu ja ühe nädala.

Korduma kippuvale küsimusele internetivõimaluste kohta vastaksin, et üldjuhul ei ole interneti leidmine mingi probleem. Paljudes öömajades on wifi, kuid kindlasti ei saa wifi olemasolu kohvikutes ja öömajades iseenesest mõistetavana võtta. Netipunkte on kõikjal, iseasi, kui pikalt seal on viitsimist aega veeta, oleneb eeskätt, kui palju parasjagu rahvast on.

KUALA LUMPUR

Lendasime Kochist Kuala Lumpurisse tunni ja 45 minutiga. Kuigi me seal vaid kaks ööd veetsime, oli meil väga huvitav.

Kuala Lumpur, eriti võrreldes kontrastide ja üllatuste maa Indiaga, on ikka tõeline modernne metropol, kus kogu transport on kaasaegne, lihtne ja mugav ning lademetes pilvelõhkujaid.

Kuna meie Malaisia aeg on alles ees pärast Kambodžat ja Vietnami ning kahepäevane KLis peatumine tuli ette vaid soodsate lennupiletite tõttu, siis meil eriti polnudki plaanis palju ette võtta selle vähese ajaga.

Ööbisime Chinatownis ühes Lonely Planetist leitud öömajas, kus oli tõeline džungel ehk hunnik närilisi puurides, üle poolemeetrine kala ja vähemalt kolmekilosed kilpkonnad akvaariumites. Väidetavalt ka makaak, keda me ei näinud, kuna pidavat vaid öösiti üleval olema.

Chinatown oli üliäge, sest lõpuks saime masalaks nimetatavatest India möksidest (maitseainesegu enamike toitude kõrvale või sisse, mida võib teha ükskõik mil moel, kuid tihtipeale kuhjatakse tšilliga niivõrd üle, et ükski maitseaine korralikult toidus esile ei tule) puhkust. Kuigi saime seda puhkust ka imelistes paradiisirandades mereandide näol. Sukeldusime meeletusse kaubandusmöllu, kus tänavatelt saab kõikvõimalikke autentse väljanägemisega võltskaupu vähemalt 10, kui mitte 100 või 1000 korda odavamalt. Sõime nuudleid mereandidega (kilid tunnevad seda kunsti vaat et paremini kui hindud) hiina moodi ja möllasime niisama ringi.

Kuna meie guesthouse host oli väga lahe ja kirju päritoluga (tai, malaisia, indoneesia, jaapani segu) tüüp ning me vastastikku üksteisele sümpaatsed tundusime, näitas ta meile Chinatownis igasuguseid kohti, kust midagi paremalt ja odavamalt saada. A la üks tänav peatänavast eemal on sama hea toit poole odavam vms.

Nägime mitmeid ladyboysid, kes end operatsioonidega üsna ilusaks teinud. Ütleks isegi, et väga ilusaks ( kui ülepakutud riietus ja odav maitse välja jätta) ning ega peale vaadates ei olekski vahet teinud, kas neiudel Peeter püksis (olnud) või mitte. Nii et vaadake ette, seksituristid!

Kanepi suitsetamise eest võib 20 aastaks vangi minna või surmanuhtluse saada, mistõttu taoliste teemade mainides kohalikud kiiruga sul vait olla käsivad ja üldse kabuhirmus on kõige suhtes, mis selle teemaga seondub.

Käisime õhtul maailma suurimaid kaksiktorne uudistamas ja päeval maailmakuulsas Aquapargis. Aquapargist pikalt ei viitsi rääkida (sest olen juba Phnom Penhis Kambodžas ja ees seisab õhtustamine), kuid vaieldamatult kõige võluvam osa oli kõndida mööda tunneleid vee all läbi suurte akvaariumite, olles läbi klaasi 10 cm läheduses kolme kuni neljameetristele haidele ning nende lõugadele, pluss väga suurtele raidele, ülisuurtele kilpkonnadele ja kõikvõimalikele muudele ülilahedatele elukatele.

Järgmisel päeval lendasime Kambodžasse Phnom Penhi. Oleme juba jõudnud külastada Pol Pothi juhitud punaste khmeeride vanglat ja tutvunud selle öövastava režiimi meisterlike piinamisvõtetega. Aga kõigest siinsest mõne aja pärast.


 
 
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14
15
16
17
18
19
20
21
22
23
24
25
26
27
28
29
30
31
< Oktoober 2017  >
 

 
Free website - Webbyt