Webbyt
 
 
   
English
Uudised
Birma ja Tai 2016
India 2015
Ali Baba Aasia rännakud: India
Ali Baba Aasia rännakud: Kagu-Aasia
Ühe euroga Pärnust Prantsusmaale
Vietnami ja Kambod˛a reis
Eestikeelsed reisiportaalid
Ingliskeelsed reisiportaalid
Hääletamine
Autoturistile
Ilmaportaalid
Kohalik aeg
Reisiraha
Reisijate õigused
Geograafiamängud
Vaatamisväärsused
Usupühad
Festivalid
Näidismarsruudid
Ingliskeelsed dokfilmid ja reisisaated
   
 
Webbyt
 
Ühe euroga Pärnust Prantsusmaale
EST » Seljakotirändur » Ühe euroga Pärnust Prantsusmaale
SisukaartPrindi
     
 

Ühe euroga Pärnust Prantsusmaale

Asso Puidet

Ehk lugu kihutamisest läbi Baltimaade ja Poola, Saksamaa kiirteedel eluga mängimisest, mõttevahetustest polizei’ga, lausvihmas või päikeselõõsas möödunud tundidest parklaserval, prantsuse keele õpingutest, veini smugeldamisest Taize kloostri territooriumile ja muudest seiklustest, sekeldustest ja suurepärastest inimestest, nagu näiteks Berliini lähedal tanklas kohatud Pariisi getost pärit tüübist, kellega paar ööd telki jagasin.

Ühel mitte just väga ilusal päeval juunikuu lõpus tõmbasin hädapidurit. Lihtsalt pidin maha astuma rongilt, rattalt või mis iganes metafooriga me oma igapäevast kulgemist läbi aja ja ruumi nimetame. Võtma endale aega elu üle järele mõtlemiseks. Vaatama asju distantsilt. 

Minna ei osanud ma mujale kui Lõuna-Prantsusmaale, Lyoni lähedale Taize kloostrisse. Koht, millest ma ei teadnud suurt rohkemat, kui – see on. Ja seda ka, et sealne vennaskond võtab lahkelt võõrast rahvast vastu ja kannab üsna väikese raha eest nädalapäevad nende ihu ja hinge eest hoolt.

Tundus kuidagi paslik võtta see palverännak ette pöidlaküüdiga. Ja nii ma juunikuu 27. päeva pärastlõunal teel asusingi, turjal sama päeva esimestel tundidel pakitud seljakott.

Nimekiri kaasavõetud esemetest.

Nuga

Taskulamp

Telk

Plasttass

Raamat (Peeter Sauteri "Flirt budaga: elust ja tsiklisõidust“)

Euroopa teede kaart

Pass

ID-kaart

Dokumenditasku

Küünetangid

Tikud

Tubakas (3 pakki + tarvikud)

Fotoaparaat

Raha (umbes 150 €)

Termokile

Märkmik

Kirjutusvahendid

Dressipluus

Trussikud

T-särgid

Sokid

Vihmakeep

Hambahari

Hambapasta

Päikeseprillid

Prillitoos

WC-paber

Afgaanist toodud pearätt/sall

Plaastrid

Valuvaigistid

Kell

Telefon (laadijaga)

MP3 mängija (laadijaga)

Metallist veepudel

Magamiskott

Esimene päev

Pärast seda, kui olin Pärnu äärelinna liinibussist väljunud ja maantee ääres pöidla püsti ajanud, kulus mul Iklasse, Läti piirile jõudmiseks ehk umbes 65 kilomeetri läbimiseks neli tundi ja viis autot. Neli tundi ja viis autot! Minna oli mul veel 2500 kilomeetrit. Tõotas tulla üks väga pikk ja vaevaline seiklus.

Kell oli õhtul kaheksa läbi, kui suurte ja punaste tähtedega „PL“ joonistusploki lehele maalisin ja piiripunktist Läti pool veokeid peibutama asusin. Väikeautodele vibutamisega ma ennast koormama ei hakanud – tahtsin ühe hooga Poola saada.

Tunnid läksid ja sedavõrd, kuidas vähenes päevavalgus, vähenes lootus veel samal õhtul end kodumaa küljest lahti rebida. Otsisin juba silmadega telgi püstitamiseks sobivat paika, kui üks piiritsooni kohta ehk liigagi hoogsalt liikunud Poola numbrimärgiga kaubik kinni pidas.

Roolis noor tätoveeritud Poola kuli. Arvata on, et ta oli pettunud, kui selgus, et ma ei olegi tema kaasmaalane. Ainsaks võõrkeeleks, mida tüüp oskas, oli saksa keel – keel, milles minu sõnavara piirdub vaid mõne üksiku, sõjafilmidest meelde jäänud fraasiga, nagu schneller-schneller ja Hitler kaputt. Nende väljenditega just väga pikka vestlust ei arenda.

Kuidagi – omavahel linnade ja riikide nimesid vahetades ja kätega ühele ning teisele poole viidates – jõudsime ühisele arusaamisele, et tüüp ei põruta mitte ainult Poola, vaid koguni Saksa ja tema pärast võin kaasa sõita. See polnud enam mitte nurkade- vaid lausa diagonaalidemängu võit.

Ehkki meie vahel kõrguv keelebarjäär meil kommunikeeruda ei lasknud, ei olnud mul sõidu ajal igav. Selles kaubikus igavuse tundmiseks oli mul lihtsalt liialt habras närvisüsteem.

Nimelt andis karmidel Poola teedel karastunud sohver oma sõidukile korralikult piitsa. Ja sõidustiil oli tal poolakatele väga omane: imes end eessõitva auto tuules vaat et vastu tolle stanget,  hüppas siis tuulest välja ning süstis mööda. Vastutulevad masinad teda eriti ei morjendanud – see oli rohkem nende mure, kuidas kokkupõrget vältida. Esiti lugesin ohtlikke situatsioone, kuid umbes tunni möödudes loobusin: oli selge, et kogu see sõit on üks ohtlik situatsioon.

Ent see-eest saime käppelt edasi. Isegi liiga käppelt. Vähemalt nende ametimeeste arvates, kelle tööks teedel korra hoidmine. Veel enne kui Lätist läbi jõudsime, oli esimene trahvikviitung käes. Tüüp kupatas väikeasulas umbes sajaga. Et tal kindalaekas, kuhu seegi trahvikviitung rändas, analoogseid pabereid juba palju kogunenud, ei olnud trahv ilmselt väike, nagu tüübi näoilmest välja võis lugeda. Ent tema jalga ei muutnud see mitte grammi võrragi kergemaks.

Öösel, umbes kahe paiku, parkis ta meid kuhugi Leedu bensukasse ja tegi selgeks, et temal on uneaeg ja minul aeg väljuda. OK, polnud hullu, püstitasin telgi sinnasamasse parklasse kaubiku varju. Leppisime kokku, et ärasõit on kell viis hommikul.

Teine päev

Mõni minut enne kella viit oligi mul telk kokku pakitud ja seisin minekuvalmilt auto ukse kõrval. Õigemini tammusin külma tõttu jalalt jalale. Niimoodi tammusin järgmised kaks tundi. Härra suvatses oma mõnusalt soojast pesast alles kell seitse välja ronida.

Omavahel sõnagi vahetamata kobisin kõrvalistmele ja jätkus kihutamine Poola suunas. Hirmuga mõtlesin, mis saab siis, kui me piiri ületame ja tema mängumaale jõuame. Ja nagu selgus, oli hirm põhjendatud. Piiril pidas politsei meid kinni, sest tüüp uhas läbi piiritsooni vähemalt kaks korda kiiremini kui lubatud, aeglasemalt kulgevate autode vahel slaalomit lastes. Saime noomituse kätte ja võtsime kummide vilinal hoo uuesti üles. 

Poola jõudes kukkus tüüp mobiiltelefoniga sõpru ja pruute läbi helistama. Nii et vahepeal – tegelikult üsna tihti – oli tal ühes käes mobla, teises lällari Mikke. Tublisti üle saja kilomeetri tunnis kihutava sõiduki juhtimiseks kasutas ta vaid põlvi. Ette ta eriti vaadata ei viitsinud.

Korra, kui me madallennul ühte külla sisenesime, päästis üle vöötraja tatsanud vanatädi elu vaid see, et ma valjult karjatasin ja järjekordsesse vestlusse süvenenud juhi tähelepanu teel olevale subjektile pöörasin. Saime pidama täpselt vanatädiga kohakuti. Nii et mine tea, äkki, kui me ei oleks pidurdanud, oleks õnnestunud tädi nina alt läbi lipsata.

Autojuhi maniakaalse sõidustiili näiteks võib tuua veel olukorra, kus me mingis Poola linnas ummikusse jäime. Tüüp kannatas oodata paar minti. Siis katkestas närvilise vaikuse tuttav, läbi hammaste pressitud „kurva“ ja me sööstsime edasi juba ainult ühissõidukitele mõeldud sõidurajal. Uhkelt, tublisti üle lubatud sõidukiiruse.

Vahemärkusena olgu öeldud, et vaatamata sõidu närvesöövale iseloomule, suutsin ma  Poola autojuhtide omavahelist vestlust kuulates vaevu naeru tagasi hoida. Nimelt ütlevad nad igas täislauses vähemalt neli korda „kurva“. Vähemalt. Tõesti räigelt üleekspluateeritud sõna, nagu neil muid roppväljendeid polekski peale selle ühe.

Nii et minu kõrva jaoks kostusid need vestlused umbes nõnda:

A: Skrogmosh kurva shmogs kurvastrobosh kurva bslobng kurva sbloghs.
B: Kurva bollsdhm kurva kurvagfsblom, jenbd kurva zbneeb skrgv kurva.
A: Eeeshbg kurva zgmnbg kurvaghbnnns. Naa, Kurva.
Jne. Jne.
Aga Saksamaale ma tolle wannabe Kubicaga ei jõudnudki. Piiri lähedal, umbes Dresdeniga ühel joonel parklas, kus me õhtul toidu manustamiseks peatuse tegime, jooksis ta kokku kaasmaalastest kolleegidega. Jutuajamisest sai üsna pea jooming ja mulle anti mõista, et täna enam edasi ei sõideta. Ja pole teada ka see, millal homme sõit jätkub. Või kas üldse.

Et ma teist hommikut kaubiku kõrval auvalves seista ei soovinud, jätkasin omal käel edasi liikumist.

Mõistagi olin pettunud. Sai ju just koju läkitanud võidukas SMS, et minu kulgemine Saksamaa poole läheb nobedalt nagu Blitzkrieg, ainult vastupidises suunas: Poola on juba võetud ja kohe ületame piiri. Aga nicht. Kaputt selle asjaga.

Ajal, mil Poola rekka-mehed juba mööda Zielona Gora lähedal asuvat tanklat buldogi seltsis tähtsalt ringi patseeriva suteka käest prostituute tellisid, lappasin mina, kulm kortsus ja silm punnis, Euroopa teede kaarti. Raalisin välja, et Dresdenist mööduvale kiirteele jõudmiseks pean esmalt sadakond kiltsa Poola sisemaa poole, Legnica linna juurde saama.

Egas midagi, ehkki hakkas juba hämarduma, kritseldasin kirjutusploki lehele „Legnica“ ja tee äärde. Sõidukid kihutasid mööda, ilma et keegi oleks kõrgete metsade vahel loogelnud maantee ääres konutavale kujule tähelepanu pööranud. Arusaadav, ma ka ei oleks.

Ometi viimaks, tunnike hiljem, kui otsustasin, et pool tundi seisan veel, mitte kauem, jäi üks Poola numbrimärgia rekka mu selja taga seisma. Haarasin koti turjale, lidusin õnnelikult autoni, rebisin ukse lahti ja turnisin „dobro, dobro“ (“kurva” kõrval teine sõna, mida poola keeles tean) lõõtsutades kabiini.

See sohver oskas vähemalt vene keelt. Või noh, oskama on ehk palju öeldud nii minu kui tema vene keele kohta, ent umbes kolme miinuse peale me mõlemad seda tonkasime. Nii et mingil määral suheldud saime.

Selgus, et ta, juba vanem härra, ei võta kunagi hääletajaid peale. Aga et oli juba hämar, mistõttu ta minu käes olnud joonistusplokilt kirja lugeda ei näinud,  pidas ta mind ekslikult rekka-meheks, kes on oma sõiduki bentsla parklasse jätnud ja tahab nüüd ehk mõnda järgmisse asulasse magama minna.

Esiti sai rekka-juht aru, et tulen Saksamaalt ja tahan minna Eestisse. Kui ta siis viimaks mõistis, et lood hoopis risti vastupidised, jäi ta vägagi nõutuks.“ Germania dam, Berlin dam, Dresden dam,“ vehkis ta käega seljataha. „A mõ pojedem tam,“ osutas ta ettepoole ja vangutas nukralt pead. Sedavõrd jabur tundus talle minu manööver. Lühidalt: ta tegi mulle selgeks, et ma olen omadega totaalselt rappa pannud. Pidin nõustuma.

Kuidagi masendav oli seal läbi öö sõita, teades, et iga kilomeetriga libiseb Saksamaa, kuhu veel samal päeval jõuda olin lootnud, järjest kaugemale. Vääramatult nagu tühjaks nõrisev liivakell.

Ja ometigi peatus rekka ikkagi selsamal kiirteel, mille kaardi pealt kui enda jaoks sobiva välja olin valinud. Sohver näitas veel enne, kui mu kabiinist välja lasi, kätte Saksamaa suuna. Paraku oli osutatud suund meie liikumistrajektoorile vastupidine. Ehk pidin kuidagi neljarealisest kiirteest üle saama.

„Kuidas ma üle pääsen?“ uurisin rekka-juhilt.

„Kust mina tean!“ ei osanud ta mind aidata. Ent ta oli mu jaoks niigi palju teinud. Tänulikult vaatasin tema rekka pimedusse kaduvatele tagatuledele järele. Ja olin jälle üksi.

Esmalt jalutasin sillana sõiduradasid ületava kiirtee teise tasandi juurde, millest olime just üle sõitnud. Arvasin, et saan sealtkaudu õigele poole. Natuke aega olukorra ja liiklusega tutvunud, mõistsin, et sild on sedavõrd kitsas, et juba esimene vastutulev rekka lömastaks mu furgooniga, seda enam, et ma polnud taibanud helkurit kaasa võtta. Ei tundunud just hea plaan olevat spurtida poolsada meetrit lootuses, et jõuan üle silla enne, kui keegi vastu tuleb. Liiati eelnes sillale kurv ja oleksin vastusööstvat masinat näinud vaid paarikümne meetri kauguselt.

Järgmiseks kaalusin ületada sild väljaspool selle piiret. Mööda umbes kolmekümne sentimeetri laiust betoonäärt, kümmekonna meetri kõrgusel alt läbikihutavate autode kohal. Pärast hetke iseendaga nõupidamist tundus seegi liialt riskantne. Peaks ma mingil põhjusel tasakaalu kaotama ja kiirteele pudenema, sõidetaks mu vigastatud kerest suure tõenäosusega üle.

Nii jäigi mulle vaid üks, halbadest variantides parim: punuda risti üle kiirtee. Siis, ma õnnetu mees, ei teadnud veel, et mul tuleb sama trikki teha õige pea Saksamaal, ja mitte öösel, mil liiklus hõredam, vaid päise päeva ajal.

Aga seal ma olin. Ees ootas elu esimene kiirteeületus. Hirmus või mitte, see lihtsalt tuli ära teha, kui tahtsin rännakut jätkata. Seisin kiirtee piirde ääres ja loendasin mõttes, kui kaua võtab pimedusest nähtavale ilmuvatel autotuledel aega minuni jõudmiseks. Oma paarkümmend sekundit. Leidsin, et selle ajaga peaksin suutma tosin meetrit läbida küll, isegi ligi kahekümnekilose seljakotiga.

Ja siis ma tegingi seda. Lidusin nii kiiresti, kui väsinud jalad lubasid, kahte sõidusuunda eraldava poole meetri laiuse, piiretega eraldatud mururibani. Olin ohutus kohas. Kordasin protseduuri veel korra ja olingi õigel pool teed. Vantsisin mööda maanteekraavi sinnapoole, kust läbi pimeduse sirasid bentsla kutsuvad tuled. Endal süda sees tagumas, adrenaliin saja peal ja näol võidukalt rahulolev irve.

Telgi püstitasin bentsla taha võssa noorte tammepuude alla. Paari meetri kaugusele kiirteest, mida mööda lootsin järgmisel hommikul Saksamaale jõuda.

Pagana mõnus oli pärast seda hullumeelset, varahommikul Leedus alanud päeva magamiskotti pugeda ja end sirakile visata. Nagu oleks koju jõudnud. Ja mõnes mõttes oligi ju see laperdavate kileseintega ümbritsetud osmik nüüd mu koduks ja kindluseks.

Kolmas päev

Hommikul äratas mind kiirtee lärmi trotsivate lindude rõõmus sädistamine ja läbi õhukese telgiriide sirav päike. Öine murelik meeleheide oli asendunud optimistliku entusiasmiga. Pakkisin kärmelt telgi kokku, pesin bentsla peldikus näo ja hambad puhtaks. Ostsin tassi kohvi ja ühe Snickersi šokolaadi ning veetsin mõnusalt muretu veerandtunni tankla kõrvalt mööda jooksva tee äärekivil istudes ja möödujaid takseerides.

Uurinud enne veel igaks juhuks tanklas töötava näitsiku käest, kas Saksamaa asub ikka päris kindlasti sealpool, kus ma arvasin ta asuvat, kritseldasin joonistusploki lehele „Dresden“ ja võtsin teepervel koha sisse. Arvasin, et on OK küll kiirteel sildiga vehkida.

Oligi. Umbkaudu pool tundi hiljem, enne kui taevas lõõskav päike mulle liiga tegema oleks jõudnud hakata, pidas üks rekka ilmselt reegleid ja liikluseeskirja rikkudes kinni ja korjas mu üles. “Deutschland, Deutschland über alles, siit ma tulen,” hõiskasin ma mõttes.

Paar tundi hiljem ületasime Oderi jõe ja vurasime juba Saksamaa teedel. Paraku keeras see suurt kasvu ja puuduvate hammaste tõttu pisut kohtlase ilmega, aga väga sõbralik Poola rekka-juht (andis mulle väljudes kaasa poolteiseliitrise veepudeli) juba enne Dresdenit kiirteelt maha, jättes mu tee äärde seisma. Mitte bentslasse vaid konkreetselt kiirtee servale.

Ega seal just meeldiv olnud. Muid helisid mattev liiklusmüra, heitgaasid, pea kohal siramas päike, mis kütnud õhu tublisti üle kolmekümne kraadi, ja jalge all kuumamas asfalt, mille temperatuur veel paarkümmend kraadi kõrgem. Tasapisi, mööda tuhisevate autojuhtide signaalitamise ja oimukohtadele koputamise mõjul hakkas mulle pärale jõudma, et ega Saksamaal kiirtee ääres seismine ja hääletamine vist päris terve inimese käitumine ei ole.

Pealegi, kes ikka viitsib 200 pealt piduritele hüpata, et üks hääletaja peale võtta. Mõistnud olukorra lootusetust, kallasin endale juba lõppema hakkavatest veevarudest sortsukese vett pähe ja otsustasin minna edasi ning vaadata, ehk leian mõne paslikuma koha autode püüdmiseks. Omamata vähimatki ettekujutust, kui mitme või mitmekümne kilomeetri kaugusel võiks asuda lähim bentsla.

Ent selleks, et edasi pääseda, pidin esmalt ületama sellesama mahasõidutee, kuhu Poola rekka-juht pööranud oli. Oi kurva. See oli hirmus. Kahest äärmisest reast tehti pöördeid haruteele, kust üle pidin saama. Ja nagu mulle näis, siis kiirust vähendamata.

Olen koos kaitseliitlastega langevarjuga hüpanud, koos kaitseväelastega Afganistanis Helmandi provintsis viibinud, aga see kõik pole midagi selle kõrval, mis mul nüüd tuli teha. Langevarjuhüpeteks ja sõjapiirkonnas liikumiseks on oma reglement, mida järgides on suur võimalus ellu jääda. Jalgsi kiirtee ületamiseks seda vähemalt ametlikult välja töötatud ei ole. Läinudöine kiirteeületus Poolas näis nüüd igatahes lihtne ja ohutu nagu vöötraja ületamine külatänaval pulgakommitädi kaitse all.

Seisin seal ja tundsin end umbes nii, nagu võiks tunda granaadiga vaenlase kuulipilduja pesa ründama sööstev sõdur. Teades, et pole sugugi võimatu, et ma järgnevate sekundite jooksul surma saan (mind pihustatakse lihtsalt mööda kiirteed laiali ja kodumaale pole saata ilmselt suurt midagi). Aga valikut ei ole, käsk on antud ja ülesanne tuleb täita.

Sekundeid lugeda polnud nagu väga mõtet. Autodevoog oli pea lakkamatu. Peatusin veel viivuks seal teelahkmel. Ahmisin kopsudesse kuuma õhku, süda tagus, käed värisesid, kaenla alt nõrises külm higi. Samas mingit meeleheidet või paanikat ma nagu ei tajunud. Ega enam ka hirmu mitte. Otsus oli langetatud, valikud olid otsas. Tuli minna.

Ja siis … Siis ma lihtsalt jooksin. Jalg jala ette. Sekundid näisid tundidepikkused. Kõrvus kajasid mööda kihutavate autode paanilised hukkamõistvad signaalid.

Ja ühtäkki oli see läbi. Kiirtee lärm taandus. Kuulsin vaid oma südame tagumist ning kopsudesse siseneva ja sealt väljuva õhuvoolu vilinat. Seisin tühjuses ja vaikuses. Seejärel naasis lärmakas reaalsus mu teadvusesse. Olin üle pääsenud. Ikka veel ühes tükis ja elavana.

Ma ei taibanud, et kus on teeharu kiirteelt kõrvale, peab olema ka teeharu kiirteele. Ent pärast mõnekümne meetri läbimist sain aru, et olin jooksnud saarele keset kiirteed ja edasi pääsemiseks tuleb mul sama asi uuesti läbi teha – joosta üle kahe sõidurea. Sedakorda püüdes vältida kiirteele sööstvaid autosid.

Olukorra muutis pikantsemaks asjaolu, et kiirteele suunduv tee oli poolkaarekujuline, nii et nägin põõsaste tagant välja kihutavaid autosid vaid umbes poolesaja meetri kauguselt. Nagu ka nemad mind. Oli selge, et mind märgates pidurdada nad ei jõua. Ometi läks mul teist korda õnneks surm ära lollitada.

Otsekui kompensatsiooniks oli sealsamas tankuri, voodi ning noa ja kahvliga silt, mis lubas kilomeetri pärast kiirteehullusest pääsemist. Ent olin omadega nii läbi, et otsustasin pärast 500 meetri vantsimist seisma jääda ja natuke hinge tõmmata. Pelgasin, et kui joonelt edasi sammun, saan enne bentslasse jõudmist ataki.

Et ma, käed rüpes, passida ei tahtnud, seisin jälle nagu viimane loll kiirtee ääres ja vehkisin oma sildiga. Ja ennäe, üks tume auto võttiski paarkümmend meetrit enne mind hoo maha, lükkas ohutuled peale ja veeres aeglaselt minuni.

Mul läks nägu naeru täis, haarasin seljakoti ja hakkasin juba kätt lingi järele sirutama, kui vastu auto akent suruti Polizei töötõend.

Ega mind kohalike mundrimeeste ilmumine väga üllatanud. Olin kuulnud, et ehkki nad teeäärses põõsastikus otseselt vahti ei pea, on nad vajadusel kärmelt kohal. Samuti olin kuulnud, et Saksamaal politsei pigem aitab sind kui üritab su rahakotti kergendada. Kui sa just mingit suuremat sigadust pole toime pannud.

Kiirteel hulkumist ma enda isiklikule õiglustundele toetudes just väga suureks sigaduseks ei pidanud. Kusagil peab ju inimene ometigi hääletada saama! Igatahes tundsin end märksa rahulikumalt kui Selveri turvamehega silmitsi seistes.

„Kas te saksa keelt räägite,“ said minu poole inglise keeles pöördunud korravalvurid, enne kui ma sõnagi lausuda jõudsin, aru, et kiirteel tolgendav tegelane peab olema tulnukas, mitte nende kaasmaalane.

„Ei, ma tulen Eestist ja lähen Prantsusmaale,“ sobis mulle nende poolt lauda käidud kaart, mis võimaldus mul etendada ignorantset muulast. Või noh, mis etendada – ma tõepoolest ei olnud kindel, kas Saksamaal tohib kiirteel hääletada või mitte.

Minu õnneks vastas Saksa politsei reputatsioon kuuldule. Peaaegu. Küüti nad mulle pärast tutvumisvooru ehk dokumentide kontrollimist ei pakkunud, ehkki küsisin. Aga trahvi, mis, nagu hiljem ühelt kohalikult teada sain, oleks võinud olla 200 euro kandis, samuti ei teinud. Ilmselt oleks jutt ja suhtumine teine olnud, kui nad oleksid mind tabanud üle sõiduradade silkamas.

Küll käskisid nad mul otsemaid teisele poole piiret ronida. „Aga kuidas ma siis hääletan,“ jätkus mul veel südikust tingida. Kannatlikult, ent resoluutselt selgitasid nad, et vot ei hääletagi siin. Tuleb jalutada lähima bensiinijaamani, mis minu õnneks asus 500 meetri kaugusel, ja seal võin hääletada.

Kobisin üle piirde ja seadsin sammud mööda rohtunud ning konarlikku kraavikallast sinnapoole, kus silt lubas tanklalt. Pool kilomeetrit pole teab mis maa, ent päikeselõõsas, raske seljakott turjal, tammumine võttis mu juba saja meetriga läbi.

Mida märjemaks muutus särgiselg, seda kuivemaks tõmbus kurk. Kotirihma küljes rippuvas juba omajagu mõlke saanud metallpudelis loksuv soe vesi, ehkki ma pruukisin seda nii sees- kui välispidiselt, ei pakkunud erilist kosutust.

Ühtäkki, otsekui oaas kesk kõrbe, avanes mu silmale tankla, mille kõrval kahvatusid kõik seni Baltimaades ja Poolas nähtud samalaadsed asutused. Pingid, varju pakkuvad puudesalud, kauplused, söögikohad, suured parklad täis sõidukeid, busse ja veoautosid. Juba sellest vaatepildist piisas uue jõu leidmiseks.

Vantsisin esimese tammepuu varju, ajasin koti turjalt ja räntsatasin istukile. Kiirtee lärm ja summutitest väljuvad mürgised gaasid siia ei ulatunud. Mõnus tuuleke jahutas keha ja kosutas hinge. Totaalne kaif. Totaalne.

Eks see olegi sellise metsiku rändamise võlu ja valu, et masendus ja hingekriipiv enesehaletsus vaheldub kõikehõlmava eufooriaga, mida tunnetad iga keharakuga, varbaotsast kuni pealaeni. Umbes nagu narkaril enne ja pärast süstla veeni tühjendamist.

Nõjatusin mugavalt seljakotile, lükkasin sigareti suunurka ja mõtlesin, et ma ei tea, millest mulle Taize kloostris jutlustama hakatakse, aga tundub, et minu religioon on kiirteed, minu pühakojad tanklad, armulauaveiniks külm vesi ja viirukisuitsuks kange sigareti mõrkjashõrk aroom.

Logelesin seal oma tunnikese ja mugisin tanklast ostetud röstsaiaviile vorstiga. Pealt kahe euri maksnud kohvi ma osta ei raatsinud. Selle asemel raputasin Rootsi sõjaväe plasttassi kodumaalt kaasa ostetud lahustuvat kohvi ja lasin sinna tankla käimlas vett peale. Kraanist siis. Töötas küll. Mõrkjashapu leige lahus polnud just parim kohv, mida ma joonud olen, aga kofeiinivajadus sai rahuldatud.

Magu saia, kopsud suitsu ja veepudelid tualetist ammutatud – nagu ma lootsin – joodavat vett täis, suundusin varasel pärastlõunal parkla väljapääsu juurde autosid püüdma eesmärgiga jõuda Jena linna lähedal asuva kiirteede ristmikuni, et siis otsustada, kas minna edasi otse Frankfurdi suunas või pöörata alla Nürnbergi peale.

Tuju oli niisama ilus kui ilm. Et siiani olin keerukatest olukordadest puhtalt välja tulnud, ei näinud ma põhjust, miks nüüd peaks hakkama viltu vedama.

Ei hakanudki. Vähem kui kaks tundi hiljem kihutasin pealt 200kilomeetrise tunnikiirusega Jena poole. See on valitsev mentaliteet Saksamaal: kiiremini, kiiremini, kiiremini, nagu selgitas mulle küüti pakkunud keskealine Ida-Saksamaal sündinud ja kasvanud mees, kellel oli juhus teenida sõbraliku Saksa Demokraatliku Vabariigi relvajõududes ajal, mil müür langes. Läks hommikul piiri valvama ja millalgi lõuna ajal selgus, et polegi enam midagi valvata.

Neil ja teistel teemadel vesteldes lendas aeg kiiresti. Kella seitsme paiku õhtul jõudsime Jena lähedale tanklasse. Teeristi Frankfurdi poolsel harul, sest nagu härra mulle soovitas, oli mul mõttekam ikkagi Frankfurdi kaudu alla Freiburgi ja sealt Prantsusmaale minna.

„Näed, siin on sul piisavalt ruumi telgi üles panekuks,“ osutas autojuht mänguväljaku kõrval haljendavale rohulapile, enne kui viisakalt hüvasti jättis ja minema kaapis.

Et päevavalgust oli veel mitme tunni jagu, otsustasin telgi seljakoti külge jätta ja kohe Frankfurti edasi hääletada. Nii 200 kiltsa tunnis sõites oleks pidanud sinna jõudma kolme tunniga.

Ei oodanudki teab mis kaua, kui üks abielupaar mu üles korjas. Selgus, et nad saavad mu viia isegi natuke Frankfurdist allapoole. Sobis! Olingi olnud mures, kuidas seda gigantset transpordisõlme ümbritsevast kiirteede rägastikust õige üles leian.

Kihutasime läbi ööpimeduse risti läbi Saksamaa ja jõudsime mõni tund pärast südaööd koha lähedale, kust nad kiirteelt maha pidid pöörama. Minu mõningaseks pettumuseks, mida küll hoolega varajata püüdsin, olime viimasest tanklast mööda sõitnud, nii et mul tuli autost lahkuda hämaral parkimisplatsil, mille ainus ühiskondlik hoone oli tualett. Niipalju siis plaanist osta eduka päeva tähistamiseks tanklast üks külm õlu.

Lürpsasin käimlakraanist lõuatäie külma vett ja loivasin platsi äärealale telki püstitama. Kesk vilgast ehitusprotsessi märkasin käimla ukse ees valgusvihus seismas meest. Lihtsalt seisis seal, selg vastu ust, ja jõllitas minu poole. Jõllitasin vastu, saamata aru, mida asja on tal seal passida niimoodi. Selgus koitis mõne hetke pärast, kui mehe jalge ees põlvitanud blondiin, keda ma esiti märganudki polnud, end püsti ajas ja paarike käimla ukse taha kadus. Vot siis.

Ühtlasi heitis oraalseksiakt, mille tunnistajaks ma kogemata olin, valgust mulle juba varem silma jäänud kummastavale asjaolule, et vaatamata kasinale infrastruktuurile, külastas seda kohta üllatavalt palju autosid, mis mõne aja seisid ja siis jälle lahkusid. Tõenäoliselt oli see koht, kuhu lähedal asuva linna sutenöörid oma hoolealuseid ja nende kliente sõidutasid.

Asjaolu, et telgin seksiäri äärealadel, mulle suuremat muret ei valmistanud. Ka rõõmu mitte. Küll vaevas mind telgis külitades ja Poolast ostetud soolapähkleid nosides küsimus, kuidas hommikul liikuma pääseda parklast, kus saab loota vaid neile autojuhtidele, kellel on kiirteel ootamatult ja just selle käimla mõjupiirkonnas ihukergendusvajadus tekkinud. Lõbutüdrukutele ja nende kundedele ma pigem ei panustanud.

Neljas päev

Mitu kosutavat tundi hiljem virgusin diiselmootori madal jõrina peale. See sai olla ainult parkimisplatsilt minema sõitma valmistuv rekka. Irdusin magamiskotist nagu lennukist katapulteeruv piloot, surusin selle kiiresti seljakotti ja asusin telki lammutama. Lootuses, et ehk just see masin võib mu siit päästa ja viia kui mitte kaugemale, siis vähemalt järgmise, tanklaga parkimisplatsini.
Vardad maast lahti, tugikaared siuh-säuh telgist välja ja klõbinal kokku, telk maha, kaheks kokku ja rulli. Vedasin juba kokkupakitud telgikotile sõlme peale, kui rekka aeglaselt, kuid vääramatult parkimisplatsilt oma teed lahkus. Tüüpiline.
Vantsisin tualetti nägu ja hambaid puhtaks kasima. Veeprotseduurid lõpetanud ja peldikust välja astunud, nägin, kuidas üks kahest mu telkimiskoha kõrvale pargitud matkabussist kiirteele pööras. Jällegi käest lastud võimalus liikuma pääseda. Nurjusid ka läbirääkimised kahe veel platsile jäänud rekka-juhiga. Üks neist tegi mulle selgeks, et tal on sõidupaus, teine, et tal pole kabiinis ruumi.
Parklas olid valikud otsa saanud. Kribasin joonistusploki lehele lähima linna nime (minu äärmiselt puuduliku kaardi järgi siis Mannheim, ehkki tõenäoliselt oli tee peal ka väiksemaid asulaid) ja asusin liikuvaid autosid püüdma.

Et mulle jälle keelatud kohas viibimist süüks panna ei saaks, sättisin end seisma parkimisala kiirteest eraldavale muldvallile,  nii et tehniliselt ei olnud ma kiirteel. Võimalik, et mõnest mööduvast autost mind isegi märgati seal turnimas, ent tulemust see operatsioon ei andnud.
Mõtteheietused stiilis „äkki ma ei pääsegi siit täna minema; pagan, siin ei ole võimalik ka toiduvarusid täiendada jne“ viisid mu staadiumisse, kus loobusin linnasildiga hääletamisest, vaid visandasin – nii hästi, kui mu nullilähedased joonistusoskused lubasid – paberile bensiinitankuri kujutise ja lehvitasin sellega mööda kihutavatele autodele. Mõistagi ei avaldanud ka see tragikoomiline performance soovitud mõju.

Et mitte parkla püsiasukaks jääda, tuli taktikat muuta ja otserünnakule asuda ehk oodata, mil mõni pakitseva põiega autojuht parklasse keerab ja siis küüti paluda. Ehk on otsesele abipalvele raskem ära öelda kui tee ääres seisvast inimesest silmside tekkimist vältides mööda sõita.

Ent kui ma siis ühe parklasse keeranud ja enne minu jaole saamist peldikusse kadunud juhi auto kõrval tammusin, kostus hõige ja rekka-juht, kes tunnike varem oli öelnud, et tal on paus, viipas mu oma masina juurde.

Selgus, et riik nimega Estonia ei ole sohvrile sugugi võõras. Nimelt oli Kasahstanist pärit Aleksandr kaheksakümnendatel Tallinnas mereväelasena aega teeninud. Sellest kolmeaastasest perioodist mäletas ta veel kolme sõna: tere, Vana Tallinn ja kurat. Viimasteks kutsunud kohalikud elanikud neid endid nende musta värvi mundri tõttu. „Ega te meid sallinud,“ nentis nüüd juba kümmekond aastat Saksamaal rooli keeramisega leiba teeninud mees.

Tol hetkel, seal autokabiinis istudes, sallisin mina teda igatahes vägagi. Vähe sellest, et ta mind Mannheimist märksa kaugemale viis, pakkus ta mulle lahkesti oma termosest kohvi. Kohvi, mille valmistamiseks mul endal sel hommikul aega ega tuju polnud. Seega olin jälle suht täbarast olukorrast kenasti välja tulnud.

Kui siis Karlsruhe lähedal tanklas Aleksandriga südamlikult jumalaga jätsin, olin üsna kindel, et sel ööl ma enam Saksamaal telki üles panema ei pea. Optimistlikult maalisin paberile “Freiburg” – linna, mis asub kohe Prantsusmaa piiri juures.

Paar tundi hiljem ikka veel bensukas seistes ma enam nii optimistlik ei olnud. Et oli laupäev, liikus rekka’sid märkimisväärselt vähem. Sõiduautodest enamik oli aga tihkelt inimesi täis topitud. Need, kel polnud tagumisele istmele panna kedagi, kompenseerisid selle puudujäägi ohtra millegagi. See erinevas vormis „midagi“ mattis üldjuhul enda alla kogu tagumise istme, jätmata vähimatki võimalust mind autosse mahutada.

Liikuma pääsesin ühe päevinäinud kaubikuga, mille hallipäine juht ei pidanud paljuks mullegi ruumi teha, ehkki peale tema istus seal üks noor tõmmut verd kutt. Viisist, kuidas nad omavahel suhtlesid, jäi mulje, et see võis olla vanahärra lapselaps.

Selles masinas sain oma esimese prantsuse keele õppetunni. Seletasin vanale, et lähen Freiburgist edasi Prantsusmaale Pesankoni peale. Täpselt nii ma selle linna nime, mis kirjapildis on Besancon, hääldasin.

Nähes vana puhmaskulme üllatunult üle prilliraamide kerkimas, kordasin: „Im going to Pesankon.“ Siis jõudis taadile kohale. „No, no, Besandzoon,“ parandas ta mind. Mul oli nõks piinlik. Nagu ka siis, kui ma juba Prantsusmaal olles ilgelt püüdlikult, kohaliku häälduse eripära tabada püüdes selgitasin, et Im going to Mashhuun, pidades silmas linna nimega Macon. „Aa, Mäkgun,“ olin ma taaskord suutnud end lingvistilise idioodina näidata.

Ent see on sündmustest ette ruttamine. Esialgu sain Freiburgi lähedale tanklasse, kust siis üritasin hääletada end teisele poole riigipiiri, Prantsusmaale Mulhouse’i (hääldatakse Muluus vms) kanti. Pärast tunde seismist parkla väljapääsu juures mõne meetri kaugusel grillipidu pidavatest Poola rekka-meestest sain oma teise kogemuse kiirteepolitseiga.

Sedakorda mulle miskit süüks ei pandud, taheti vaid dokumente näha. Kui ma – mitte jonni, vaid huvi pärast – küsisin, millega ma sellise tähelepanu ära olen teeninud, selgitas „Terminatori“ filmi halva robotpolitseiniku näoga korravalvur mulle jäigalt, et nad teevad lihtsalt oma tööd. Nojah, tehku.

Hiljem ühe sakslase käest uurides selgus, et see olevat tavaline praktika, et politsei kiirteedel, kus pidi lokkama kuritegevus, hääletajate isikuid kindlaks teeb.

Selle eest, et tanklast viimaks minema sain, pean aga tänulik olema Robert Smithile, kes 1976. aastal lõi muusikalise kollektiivi The Cure. Nimelt peatus mu ees sõiduauto, kust vaatas mulle minu hämmelduseks vastu vaid üks inimene, umbes minuvanune mees. Võimalik, et ta võttis mu peale ainult sellepärast, et mitte paista oma ülekoormatud autodega sõitvate kaasmaalaste silmis heidikuna.

Ent see polnud oluline. Tähtis oli hoopis see, et sell sõitis Prantsusmaale Mulhouse’i kanti. Festivalile, mille selleõhtune peaesineja oli eelnimetatud bänd ja mille andunud austaja ta oli.

Paar The Cure’i albumit hiljem toetasin oma tanksaabastes jalad Prantsusmaa pinnale. Seks päevaks seatud eesmärk oli täidetud. Ostsin odavat juustu ja pika saia ning tegin endal muruplatsil lesides olemise mõnusaks. Kuulasin portatiivsest muusikamängijast eestikeelset mussi ja meelitasin end mõttega, et homme jõuan sihtpunkti, Taize kloostrisse.

Öösel koputas mu põõsastiku vahele peidetud telgile äikesetorm, mida nägin õhtul silmapiiril asuvate mägede juures jõudu kogumas. Päris kõvasti koputas. Lamasin, käed-jalad laiali, telgis, mis tuule käes kord paisus ja siis jälle maadligi kokku suruti, ning lootsin, et ma mehitatud tuulelohena minema ei lenda. Ei või ju teada, kui tugevad need äikesetormid sealkandis on.

Viies päev

Hommikuks oli maru raugenud. Hallist taevast tibutas vihma. Kuniks ma parkla väljapääsu juures koha sisse võtsin. Siis enam ei tibutanud. Sadas. Konkreetselt ja väga järjekindlalt.

Enne kui taipasin parkimisplatsi käimla avaras invaliidide sektsioonis vihmakeebi selga tõmmata, olid kõik mu hilbud läbi ligunenud. Ja mitte ainult need, mis seljas, vaid needki, mis seljakotis.

Keebi tõmbasin ikkagi dressipluusi ja jaki vahele lootuses, et ehk hakkavad riided kehasoojuse mõjul tasapisi kuivama. Ei hakanud.

Turgutasin end bensukast ostetud kuuma teega ja ligunesin edasi. Just kannatlik meel on see, mida häälega reisimisel vaja läheb. Ehkki kiires argielus võib tunduda ahvatlev seista neli tundi ühe koha peal, hakkab see varem või hiljem tüütama. Eriti siis, kui vihma sajab nii tihedalt, et taevast langevad või riietelt voolavad vihmapiisad sigareti su sõrmede vahel enne pudruks taovad, kui sa selle põlema jõuad panna.

Et mitte liiga virilaks muutuda, pidin endale meelde tuletama, et just praegu ja siinsamas leiabki aset seiklus, mida ma otsima tulin ja kirumisest parem on katsuda seda nautida. Katsusin. Nautisin.

Viimaks, kui hommikust oli ammu lõuna saanud, korjas mind üles üks Lauri Leesi moodi mees. See oli üks väga kena kulgemine läbi sombuse Prantsusmaa, mööda väikekülasid ühendavaid kitsaid ja kurvilisi teid. Kõrvus Mozarti ja Bachi heliteosed, mida autojuht isekõrvetatud CDde pealt mulle mängis ja millele ta aeg-ajalt käega takti lüües kaasa elas. 

Kolm tundi hiljem Maconi lähistel autost kraevahele sadava vihma kätte astudes tõmbus kõht ootusärevusest õõnsaks. Oli lootus, et mõne tunni pärast jõuan kloostrisse. Mina, kes ma end kristlaseks ei pea ja kirikus olen käinud vaid mõne korra, sedagi kui turist.

Ja kui siis mind läbi Maconi Cloony teeharuni sõidutanud prantslane vanadelt kassettidelt lunastajast pajatavaid laule lasi ja mulle Jumala õnnistust soovis, hakkasin päris tõsiselt kahtlema, kas olen ikka päris õigesse kohta teel. Noh, et nagu hunt lambanahas või midagi sellist.

Ometi, nähes, kui oluline see mulle küüti pakkunud mehe jaoks oli, ütlesin ka mina talle autost väljudes silma vaadates ja tugevalt kätt surudes: “God bless You.” Mehel, kes ilmselt pidas mind vägagi pühendunud jumalasulaseks (sest miks ma muidu sellise raske teekonna ette võtsin), oli selle üle siiralt hea meel. Koguni nii hea, et ta otsis mulle autost kolm virsikut ja pooliku pudeli sidrunimaitselist limonaadi.

Mehe kimbatuses näost, millega ta mind vaatas, lugesin välja, et ta peas on hakanud tekkima plaan mind kloostrisse ära viia. Alles siis, kui olin talle korda kolm kinnitanud, et minuga on kõik kõige paremas korras, sõitis ta minema. 

Juba liiga pühalikuks kiskunud meeleolu normaliseeris autotäis maakaid, kes oma romu minust umbes nelikümmend meetrit tagapool kinni pidasid. Ja siis, kui olin jõudnud sellest vahemaast kaks kolmandiku maha liduda, minema kihutasid. Näitasin neile rahvusvaheliselt tuntud sõrmekombinatsiooni ja tundsin end jälle kahe jalaga maa peal seisvat.

Viimase otsa sõidutas mind uhke kahekohalise sportautoga prantslasest ärimees, kellele Eesti, iseäranis Tallinn vägagi tuttavad. Nimelt ajavat ta seal venelastega mingit äri. Mis äri, ei hakanud ma sellelt laitmatus vene keeles kõnelevalt ja, nagu mulle tundus, pigem Venemaalt Prantsusmaale kolinud mafioosolt, uurima.

Kihutasime mööda kitsaid külavaheteid, seejärel läbi Clony linna, jätsime selja taha veel mõne väiksema asule ja siis, teeloleku viienda päeva õhtul, pugesingi Taize kloostri ees autost välja.

Oli pühapäev ja kella seitsmest puudus viisteist minutit. Seda, et uusi inimesi võetakse kloostrisse vastu just pühapäeval ja kella seitsmeni õhtul, ma ei teadnud. Ei teele asudes ega teel olles. Ometi jõudsin kohale täpselt õigeks ajaks. Oli see lihtsalt juhuste kokkulangemine või ehk tõepoolest …

Kloostris

Seal ma seisin, kloostri viie kellaga kaunistatud puidust väravakaare esise platsikese serval, oma palverännaku sihtpunktis – silmitsi sellega, mida olin oodanud ja natuke peljanud.

Ent kui mind siis info- ja vastuvõtupunktist esmalt kloostri avara hoovi ühes servas tunglevasse toidujärjekorda suunati, oli selge, et olen pärast teel kogetud väntsutusi jõudnud turvalisse kohta. Viie teel oldud päeva järel, mil sai söödud ainult kuiva, pahatihti leige veega alla loputatud toitu, maitses see pudrust, saiast, küpsisest ja šokolaadist koosnev eine jumalik.

Söödud-joodud, läbisin vastuvõturiituse, mis seisnes paari isikuandmeid sisaldava paberi täitmises, kodukorraga tutvumises ning kloostrile ja sealsele vennaskonnale minu sealviibimise kulude katteks 50 eurost loobumises. Protseduuri eduka läbimise tunnistuseks anti mulle neli toidukorda päevas garanteeriv talong. 

Nagu hiljem teada sain, oli mul õnne, et mind üldse kloostri rüppe vastu võeti. Panustades kristlikule eetikale, mis nii, nagu mina sellest aru saan, ei luba väsinud teelist kloostriväravast tagasi saata, olin jätnud oma saabumise eelnevalt  registreerimata. Et üle kolmekümneaastastel on registreerimine kohustuslik, võinuks minupoolne administratiivne lohakus lõppeda sellega, et mind oleks värava taha jäetud.

Vaevalt jõudsin laagriplatsil telgi üles panna ja päevasest vihmasajust ikka veel märja magamiskoti lahti rullida, kui kell juba kutsus. Kirikusse.

Madal, puidust seinte ja sibulkuplitega pühakoda mahutab tuhandeid inimesi. Tänu langetatavatele vaheseintele on hoone aga kohandatav nii avaraks, kui parasjagu vaja, mistõttu on see teenistuste ajal alati hubaselt rahvaga täidetud.

Sisustuse poole pealt on kirik lihtne: ei toretsevaid lühtreid ega kõrgeid värvikirevaid vitraa˛aknaid. Puuduvad ka pingid, nii et inimesed istuvad üksteise kõrval põrandal, mis tõuseb väikse kalde all nõnda, et ka kaugemal istujaile paistab kätte kloostriga kokku ehitatud, kümnete ja kümnete põlevate küünalde ja laeni kõrguvate punaste kangastega kaunistatud altar.

Jumalateenistuski on Taizes isemoodi. Nimelt käib see suures osas lauldes. Sõltumata sellest, milline religioon on märgitud su usutunnistusele või kas sul üldse on see dokument, on igal juhul kena ja hingekosutav kuulata, kui tuhanded inimesed laulavad.

Kahtlustan, et Jumal mu lauluhäälest suuremat ei pea, ega hakanud harmooniat rikkuma. Veetsin nii selle esimese kui kõik järgmised jumalateenistused kuulates.

Jumalasõna kuulamise kõrval näib Taizes vähemalt niisama olulisel kohal olevat uute tutvuste loomine või, veel parem, Jumala kõrvale teise armastuse leidmine. Mistõttu on seal kiriku kõrval tähtsuselt ja populaarsuselt teine koht vabaõhukohvik Oyak, mille ette varjualuse alla kogunevad pärast õhtust palvust maailma eri nurkadest Taizesse kokku sõitnud inimesed. Neist igaühel oma taust ja lugu rääkida. Neile, kes oskavad ja tahavad kuulata.

Minu lugu, niipalju kui ma seda rääkisin, võttis tsiviliseeritud eurooplased pead vangutama. Hääletamine, oma elu pimesi usaldamine võõrastele autojuhtidele, magamine seal, kuhu õhtuks jõuad – see oli midagi, millest paljud neist olid unistanud, ent teha polnud söandanud.  

Mitte et kristlikud tõekspidamised neile väikest seiklust keelaks. Need lubavad pikantsemaidki. Näiteks ühel ööl, kui äikesetorm järjekordselt mu telki lammutas, nii et külje all kerkivad järved ja voolavad ojad mul magada ei lasknud, mistõttu ma hoopis pealambi valgel raamatut lugesin ja pooletunnise jalutuskäigu kaugusel asuvast väikelinnast salaja kloostrisse smugeldatud veini rüüpasin, tegi naabertelgis elutsev sakslasest kirikuõpetaja Michael vägagi häälekalt seal kellegi naisterahvaga vanainimeste asja. Kui nad lõpetasid, läksin mina välja suitsetama. Enne nagu ei tihanud. Kuidagi imelik oleks olnud kesk protseduuri seal nende telgi kõrval seista.

Suitsetamine on Taizes tolereeritud. Varasematel aastatel koguni müüdi Oyakis sigarette, ent see lõpetati ära. Kuna kõik hakkasid suitsetama, nagu rääkis mulle üks Hollandi tüüp Johan, kes õpetas mind näppude vahel Hollandi moodi porgandikujulisi sigarette keerutama.

Küll müüakse Oyakis õlut ja veini, mille omal käel kloostri territooriumile toimetamine on vastavalt kodukorraeeskirjale keelatud. Täpsemalt: müüakse õlut või veini, nagu mulle esimesel õhtul selgeks tehti, kui ma mõlemat osta üritasin.

Et kohalesaabumist prantslaslikult tähistada, valisin toona veini, mis serveeriti sõrmkübarast pisut suuremas papptopsis. Järgnevatel õhtutel ostsin kvantiteedile rõhudes õlut, mida sai 70 eurosendi eest 0,33 liitrit.

Muide, alkoholi osta on Oyakist lihtsam kui näiteks pitsaviilu või pannkooke, mille soetamiseks tuleb seista kaks korda sabas. Esmalt selleks, et raha eest talong osta, ja siis juba selleks, et talong toidu vastu vahetada. Miks see nõnda seatud on, ei osanud staa˛ikamadki kristlased mulle selgitada. Võib-olla selleks, et inimesed end üle ei sööks ja nende vaim värske püsiks.

Kloostriköögi pakutav toit, mida jagatakse ja manustatakse avatud seintega avarates varjualustes, on kesine ja lihtne. Hommikusöök piirdub viilu saia, väikse margariinikuubiku, küpsise, kahe šokolaaditüki ja kausitäie sooja veega, kuhu võib vastavalt eelistusele panna piima-, kakao-, tee- või kohvipulbrit.

Lõuna- ja õhtusöögiks tõsteti kaussi aga kulbitäis herne-, kartuli- vms putru või makarone. Kõrvale singitükk, juustuviil või kübeke kotletti. Piisavalt selleks, et kõht tühjaks ei jääks, aga liialt vähe selleks, et mõnus täiskõhutunne tekiks.

Kõik toidud näikse Taizes olevat valmistatud põhimõttel, et neid peab saama lusikaga süüa - muid söögiriistu meile välja ei jagatud. Samas, nagu üsna kiirelt selgeks sai, on lusikas universaalne vahend, millega kannatab kühveldada nii pastat kui putru. Pärast mõningast harjutamist suutsin lusikavarrega isegi saia viilutada ja võid määrida. 

Veel üks asi, mille usulaagris viibides selgeks sain, on nõude kuivatamine. Nimelt, et kogu seda süsteemi võimalikult väikeste kuludega toimimas hoida, jagatakse kõigile mingi ülesanne. Kes aitab süüa teha, kes seda välja jagada, kes peseb tualette, kes jagab kirikus laululehti, seisab enne palvust kiriku ees vaikust nõudva sildiga või valvab öösiti korra üle laagris.

Mina sattusin köögitoimkonna sellesse rakukesse, kelle ülesanne oli igal õhtul pesta puhtaks toidu valmistamise käigus määrdunud inventar, nagu potid, pannid ja muu selline. Et leidus inimesi, kes näitasid üles valmidust võtta pesemine enda peale, jäi minu ametiks nõud kuivaks nühkida.

See oli ka minu ainus kohustus seal. Ülejäänud programm, mis koosnes hommiku-, lõuna- ja õhtupalvusest, piiblitunnist, töötubadest ja grupikohtumistest, oli vabatahtlik. Et ma ei läinud Taizesse mitte Jumalat, vaid ennast leidma, võtsin aeg-ajalt vabaduse alternatiivseteks tegevusteks.

Näiteks, kuna ärakasin alles kirikusse kutsuvate kellade peale, ma hommikupalvustele õigeks ajaks ei jõudnud. Oli ju vaja esmalt teha veeprotseduurid ja seejärel külastada Oyaki juures asuvat kohviautomaati, millest sai 40 sendi eest topsi kohvi. Alati on aega ühe tassi kohvi jaoks, eks.

Teinekord eelistasin jumalasõna kuulamisele üksildasi jalutuskäike ümberkaudsete külakeste ja hekkide või madalate kivimüüridega piiratud, kuni silmapiirini paistvate heinamaade ja metsatukkade vahel. Mõnikord aga raamatut kusagil karjamaa serval puu varjus või müürijupil jalgu kõigutades, seltsiks purk õlut või väike pudel sealsamas Burgundias valmistatud punast veini.

Ent üldjuhul proovisin palvuste ajaks ikkagi kirikusse jõuda. Võtsin osa ka öisest palvetamisest ümber kirikupõrandale asetatud risti. Või õigemini kuulasin laulu ja vaatasin, kuidas inimesed, noored ja vanad, põlvili, pea vastu põlevate küünaldega kaunistatud risti surutud, oma hääletuid palveid Jumalale edastasid. Ma loodan, et neid võeti kuulda.

Ja niimoodi muretus rutiinis, jumalasõna kuulates, mõtiskledes, ringi uidastes ja Oyaki ees maast ja ilmast vesteldes jõudiski märkamatult kätte pühapäev, kui taas telgi maha võtsin, magamiskoti kokku rullisin ning oma selja ja südame kodumaa poole pöörasin.

Kodutee

Pärast päeva väldanud kulgemist mööda Prantsusmaa ja Saksamaa kiirteid leidsin end vastu õhtut teisel pool Frankfurti tanklast. Kiire edenemise eest pidin tänama ja tänasingi üht Taizes kohatud sakslasest kooliõpetajat, kes pakkus mulle lahkelt oma pisikeses Fiatis kohta. Pakkumine, millest ei saanud ära öelda.

Närisin püstijalalauale nõjatudes mikrouunis soojaks aetud ja sinepiga maitsestatud Wurst’i, lonksasin Taizest ammutatud allikavett peale ja tundsin ühtäkki oma turjal tosin päeva kestnud seikluse raskust.

Ma ei tahtnud enam telgis magada, ei tahtnud tee ääres seistes vihmas liguneda, tuuletõmbuses kuivada või päikese käes praadida. Ei tahtnud üksildust kesk  liiklusmöllu ega ka mitte poolkohustuslikku sotsialiseerumist mind sellest üksildusest päästnud autojuhtidega. Tahtsin olla kodus. Ent kodu oli veel 1800 kilomeetri kaugusel. Nii see oli ja sellega pidin leppima.

Seega ostsin endale purgi õlut. Loputasin kurku kinni jäänud melanhoolia tanklaresto kõvale põõsasse püstitatud telgi ees istudes alla ja kobisin magama.

Hommikul lappasin kirjutusploki lehelt tuttava, Kesk-Saksamaale rajatud “Jena” kirja välja ja lülitusin teeloleku rutiini. Peatselt läheneski Jena mulle pealt sajakilomeetrise tunnikiirusega, samal ajal kui mina mugavas autosalongis ühe Saksa Frau kõrval ärkvel üritasin püsida. Sõit sai otsa nõks enne Jenat ühel mitme jalgpalliplatsi mõõtu ja kangesti tuulisel bensiinijaama ümbritseval parkimisplatsil.

Nüüd pidin otsustama, kas kirjutada plokilehele Berlin või jätkata otse läbi Saksamaa liikumist ja väljuda riigist sealtkaudu, kust olin sisenenud ehk Dresdeni lähedalt. Veidi tihedamale liiklusele panustades otsustasin Berliini kasuks.

Aeg läks, aga asja ei saanud. Istusin tülpinult murul, seljakott paari meetri kaugusel eemal, silt selle kõrval maas vedelemas, ja kiskusin mööduvatest autodest välja tegemata tujutult sigaretti, kui järsku kostus pidurikrigin ja üks valges kaubikus istuv vanamees mulle kutsuvalt viipas.

Muhe vana oli, pakkus mulle kohvi ja küpsiseid. Ja kui ma põleva suitsukoni aknast nii ebaõnnestunult välja nipsasin, et see tuuletõmbusega taas salongis maandus, rehmas ta muretult muheledes käega. 

Vastu õhtut peatusime viimases tanklas enne Berliini. Võtsin väikse kehakinnituse ja asusin jälle hääletama, kaardi pealt vaadates kiviviske kaugusel asuva Poola piiri poole.

Sealsamas kohtasin sel retkel esimest hääletajat. Pikka kasvu, pisut kühmus kõhetu noormees pisikese seljakoti, kulunud rõivaste ja vihmavarjuga ütles oma nimeks Antonion. Oli teine oma jutu järgi Pariisist pärit ja teel Peterburi mingile muusikafestivalile. Mis bändid seal esinevad, ei osanud ta öelda. 

Tüüp tõstatas küsimuse, kas hääletame edasi koos või eraldi. Jõudsime ühisele arusaamisele, et eraldi on meil mõlemal suuremad võimalused veel vastu ööd Saksamaalt minema saada.

Nii siirduski Antonion tanklasse autojuhte ära rääkima. Mina jäin parkla väljapääsu juurde. Kusjuures, nagu ma ühel hetkel heldimusega avastasin, oli sellesama koha peal ennegi mu kaasmaalasi seisnud. Nimelt oli ühe teetulba peale musta markeriga kritseldatud: “Siin on parem kui Siberis.” Kena lohutus.

Üsna ootuspäraselt pälvisin taas politsei tähelepanu. Jupp aega oma rohevalgetes värvides väikebussist mu tegevust jälginud, võtsid nad nõuks sekkuda. Hakkasin dokumente otsima, ent nad ei tahtnudki neid näha. Selgitasid hoopis, et ma ei ole midagi valesti teinud ja võin parkla väljasõidu juures hääletada küll, aga …

Aga jama on selles, et kui mõni auto peaks seal kitsas pudelikaelas peatuma, tekitab see liiklusohtliku olukorra. Mistõttu tuleks mul minna tanklasse hääletama. “Jah, aga,” keeldusin taandumast, “tanklas hääletades jäävad mul püüdmata kõik parkimisplatsil või selle kõrval asuva McDonald’si restorani ees peatunud masinad.”

Nii võimsa argumendi vastu polnud neil midagi panna. Küll soovitasid nad mul “Poznan” kirjutada üle kahe joonistusploki lehe. Nõnda üle ühe, nagu mul, olevat seda näha vaid meetrikauguselt. Lubasin neile rõõmuga, et seda võin ma teha. Ja tegingi.

Vaevalt oma sildi valmis saanud, peatus minu juures Poola numbriga väikebuss. Salongist vaatas mulle sohvri kõrvalt vastu rõõmsailmeline Antonion. Tal oli õnnestunud autojuht ära rääkida, et ka mind on vaja ilmtingimata peale võtta. Tänulikult pressisin end kolmandaks.

Lõpp-peatusesse Poola, piirist mitte väga kaugele jõudsime millalgi südaöö paiku. Nevada-nimeline hiiglaslik parkimiskeskus oli mõnusalt poolalik: kiiskavad reklaamkirjad, sutenöörid ja rekka’de vahel jalutamas maanteelibud – seelikutes, mis lühemad kui kingakontsad. Ja neile kutsuvalt tuledega vilgutades oma huvist märku andvad autojuhid.

Hulkusime meiegi Antonioniga tunnikese autode vahel, proovides leida startima hakkavat rekka’t, mis meid ehk läbi öö edasi Leedu poole viiks. Edutult. Et Antonioni minimalistliku reisivarustusse telk ei kuulunud, tegi ta ettepaneku, et võiksin oma öömaja temaga jagada. Ehkki ma mõneti kõhklesin, ei olnud mul südant ega tahtmist ära öelda mehele, tänu kellele ma üldse nii kaugele jõudnud olin.

Et Nevada tundus liiga lärmakas ja paheline, jalutasime poole kilomeetri jagu edasi teisel pool teed pimeduses kumava tankla juurde. Ostsin sealsest poest meile kummalegi ühe õlle ja võtsime tankla kõrval pingil hilise õhtusöögi.

Uurides elu kohta Pariisis, nentis ta, et seal on linnaosasid, kuhu temasugusel asja ei ole. Ja need pole vaesed linnaosad, milletaolistes käimise välistasid noored, kellega ma Taizes juttu olin teinud. Ei, Antonioni jaoks oli võõras maailm just nn korralikud rajoonid. Getopoisina oli ta üles kasvanud filmist „La Haine“ tuntud keskkonnas.

Ja eks see keskkond teda omajagu mõjutanud oli. Näiteks õpetas ta oma isiklikule elukogemusele toetudes, et olukorras, kus on oht, et sind võidakse röövida, on parim mis sa teha saad, avada lähima prügikonteineri kaas ja teeselda seal tuhnimist. Nii annad võimalikule röövlile signaali, et risk, mida sind rünnates võetakse, ei tasu end ära.

Allesjäänud toidu kokku pakkinud, panime telgi tankla taha tiigi ja välikaminaga  puhkealale püsti. Õigemini mina panin. Antonion ragistas samal ajal kusagil pimeduses soostunud heinamaal ja otsis kuivi puid, et hommikul lõkke kohal kohvi keeta. Leidiski.

Hommikul ärkasin selle peale, et Antonion pistis pea telgiuksest sisse ja teatas, et kohv on kohe-kohe valmis. Oli näha, et ta on kaminas pragisevate leekide üle siiralt õnnelik. “Vot see on tõeline elu,” õhkas see kesk linnad˛ungli räpaseid ja pahelisi tänavaid ääristavaid paneelmaju üles kasvanud mees liigutatult. Erinevalt oma jõukamatest kaaslinnlastest, ei saanud ta just tihti lubada endale luksust sõita rohelusse. 

Kohv ja paar saiaviilu paaki tõmmatud, jätkasime põhitegevuse ehk hääletamisega. Jällegi otsustasime, et katsume eraldi tegutseda. Antonion jäi sinnasamasse tankla juurde maantee äärde, mina jalutasin tagasi Nevada parkimisplatsile.

Ei jõudnudki üle veerand tunni seal seista, kui kuulsin selja taga Antonioni end hüüdmas. Mees oli auto kinni saanud ja selle asemel et muretult edasi põrutada, oli ta veennud leedulasest juhti, kes temast sõnagi aru ei saanud, mingi nipiga ootama ja lidus siis, riskides, et auto minema sõidab, mind kutsuma. See liigutav ˛est tõestas veel kord, et hea inimene ei pea tingimata kristlane olema. Antonion seda igatahes ei ole, nagu ta korduvalt rõhutas.

Pisike, ent avara kabiiniga Mercedese veokiromu, kuhu me lõõtsutades sisse hüppasime, suundus ühe jutiga läbi Poola Kaunasesse. Punkti, kust Antonion pidi pöörama Venemaa ja mina Eestimaa poole.

Seks ajaks, kui me öösel Kaunase äärelinna jõudsime, olid mu keel ja meel põhjalikult sõlmes. Nimelt pidin olema tõlgi rollis. Mul tuli meie seiklustest samavõrd lõbustatud kui hämmeldunud autojuhi venekeelne jutt Antonioni jaoks inglise keelde panna, kuulata ära Antonioni ingliskeelne vastus ja edastada see siis oma vigases vene keeles sohvrile. Et sohver ilmselgelt meie teekonna kirjeldust nautis, seda indekseeris tema vali naerulagin, mida saatis pika hambaga öeldud “katastrofa”.

Tankla taguses metsatukas taskulampide valguses sobiva telkimiskoha leidnud, tegime juba enne magamaminekut pisikese salalõkke ja valmistasime kummalegi tassi kiirkeedunuudleid mida mina manustasin Antonionilt laenatud lusikaga. Ise ma seda, Antonioni väitel kõige tähtsamat söögiriista nagu talle olevat üks kodutu õpetanud, kaasa võtta polnud taibanud.

Siis veel üks tasapisi hääbuvasse lõkkesse vaadates mõtlikult joodud õlu, mõni napp lause ning väsinud kered telki siruli.

Hommikul äratas mind taas telki imbuv kohvi lõhn. Sellist luksust ei ole mul isegi kodus. Nautisime parasjagu hommikukohvi, kui Antonion teatas, et nüüd, kus ta mind tunneb, võib ta mulle usaldada oma Venemaale mineku tõelise põhjuse.

Nimelt ei suunduvat ta mitte muusika-, vaid hoopis sado-maso festivalile, et rahuldada seal oma kirg naisi kinni siduda. Selle tarbeks oli tal isegi tubli, kanepist keerutatud köis kaasa võetud. “Ma ei saa sinna midagi parata, ma ei suuda vastu seista, kui ilusad naised paluvad end kinni siduda,” selgitas ta. Nojah.

Mul oli hea meel. Selle üle, et Antonion mulle oma hobist varem – enne seda, kui ma temaga telki jagasin – ei rääkinud. Aga iseäranis selle üle, et ta eelistas siduda naisi. Oleks olnud ju nõme hommikul omaenda telgis köidikutes ärgata. Pool tunnikest hiljem jätsin kiirteelahkmel Antonioniga hüvasti.

Võtsin – või vähemalt arvasin, et olen võtnud – suunda Riiale. Mõtetes olin juba kodus, kuhu veel samal õhtul uskusin jõudvat. Isegi paar meetrit minust eemal vedelev autoõnnetuses hukkunud ja päikese käes pundunud haisev koerakorjus ei kõigutanud mu optimismi.

Tunnike hiljem peatuski üks auto. Roolis sama mees, kes meid Antonioniga läinud ööl Kaunasesse tõi. Kui tõenäoline on see linnas, kus elanike üle 300 000? Aga seal ta istus. Nägu nalja täis, selgitas ta, et hääletan veidike vale tee ääres. Õige, Riia poole suunduv maantee jooksis risti mu selja tagant läbi.

Kõmpisin siis selle õige tee äärde ehitatud pisikese restoranini. “Kõmpisin” – oo, kui lihtsalt see kõlab. Tegelikult tuli mul selle poolteise kilomeetri läbimiseks kahlata vööst saadik heinas, turnida mööda teed piirava kraavi pea püstloodset kallast, ühe käega teepiirde ja teisega viimaste tahtejõuvarude küljes rippudes.

Resto juures asusin pärast pooletunnist hingetõmbeaega sohvritega läbirääkimisi pidama: toimetagu nad mind vähemalt Riia peale keerava tee mahasõiduni. Korda viis saadeti mind pikalt. Kes selgitas kahetsevalt, et masin on täis, kes vaevus vaid pead raputama, kes ütles resoluutse ei, enne kui minust ära pööras. Ent lõpuks kroonis minu ponnistusi edu. Kaks Kaliningradist pärit ja Klaipedasse suunduvat venelast viisid mu õige teeotsa peale ära.

Sealt püüdsingi kinni oma reisi viimase transpordivahendi – teadagi, mis värvi kaubiku –, millel oli veel sama päeva õhtul vaja jõuda Tallinna. Öeldakse, et mootorratas liigutab hinge, auto keha. Ent teadmine, et nüüd pole mul koju jõudmiseks enam vaja muud teha kui rahulikult paigal istuda ja oodata, liigutas igatahes hinge.

Päris niisama istuda muidugi ei saanud. Pisike poola vanamees, kes arvas, et suhtleb peale oma emakeele vabalt vene keeles, oli kangesti suhtlemisaltis. Tõde on aga, et ta oskas niisama palju vene keelt kui need inimesed, kes, pannes sõnade lõppu “-nen”, usuvad, et räägivad soome keelt.

Ja ehkki ma alguses pingutasin, nii et veresooned peas punnis, et vanast aru saada, sai väsimus must viimaks võitu ja vajusin poolunne. Aeg-ajalt sõnadevalingu peale üles ehmatades, osavõtlikkust teeseldes “aaa … no da-da-da” kohmates ja jälle kustudes tiksusin läbi Leedu ja Läti kuni Iklani.

Siis oli uni unustatud, silmavaade taas selge, nägu naerul ja selg sirge. Olin tagasi kodumaal, poolsada kilomeetrit veel ja siis juba kodulinnas, kodus. Täpselt kaks nädalat pärast seda kui linnapiiril Riia maantee ääres pöidla püsti ajasin. Kulutades enam kui 5000 kilomeetri läbimiseks vaid ühe euro – linnabussi pileti peale.

Ma ei tea, kas leidsin oma ristiretkelt selle, mida otsima läksin. Või selle, mida tegelikult vajasin. Küll olin saanud rikkamaks. Arusaamise võrra, et igast olukorrast on väljapääs või, nagu ütles teise maailmasõja päevil 32 korda alla tulistatud või maanduma sunnitud Saksa sööstpommitaja piloot Hans-Ulrich Rudel: kaotanud on ainult see, kes ise alla annab.

Ent mis veelgi olulisem: selmet põlata ja pimesi põgeneda hetkest, milles parasjagu viibid, tuleb võtta sellest parim.


 
 
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14
15
16
17
18
19
20
21
22
23
24
25
26
27
28
29
30
31
< August 2017  >
 

 
Free website - Webbyt